Kes saab Tallinna ülikooli rektoriks?

LEA LARIN

1. veebruaril astub valimiskogu ette kaks Tallinna ülikooli rektorikandidaati – praegune teadusprorektor Katrin Niglas ja filosoofia teenekas professor Tõnu Viik.

Üks neist inaugureeritakse 17. mail.

Mida tahate rektorina korda saata lähima viie aasta jooksul? Milline on nende eesmärkide saavutamise tõenäosus?

Katrin Niglas: Ülikooli visioon – olla targa eluviisi eestvedajaks ja kujundajaks Eestis – on ambitsioonikas. Piltlikult öeldes oleme ladunud piisavalt tugeva vundamendi, et järgmise viie aasta jooksul selles osas konkreetse tegevusega silma paista. Kujuneme avalikult tunnustatud liidriks heaolu ja vaimset tervist toetavate lahenduste pakkumisel ning jätkusuutliku ülikooli põhimõtete rakendamisel. Ülikooli kampus on uuenenud ja linnaruumiga nutikalt seotud.

Suureks väljakutseks pean õpikeskkonna ümberkujundamist, et pakkuda personaliseeritud õpiteid ning üliõpilast paremini toetada ennastjuhtivaks, loovat ja analüütilist mõtlemist väärtustavaks õppijaks ja professionaaliks kujunemisel. Eesti hariduse tulevikku laiemalt silmas pidades pean oluliseks õpetajahariduse probleemkohtadele lahenduste leidmist. Siin olen Tallinna ülikooli rektorina vajadusel ka tülikate või raskete küsimuste tulipunktis hoidja, mis poliitikutele krediiti ei too, kuid vajavad teadmispõhiselt tehtud otsuseid.

Ülikooli edu võti seisneb motiveeritud ja positiivset arenguperspektiivi omavates teadlastes-õppejõududes. Olulised märksõnad on siin hästi toimiv karjäärimudel, konkurentsivõimeline palgatase, mitmetahuline tunnustussüsteem, süsteemne professionaalse arengu toetamine, empaatiapõhine sünergiat toetav töökultuur ja oskuslik koostööprotsesside juhtimine.

Tõnu Viik: Sõnastasin oma visioonis kolm eesmärki, mis puudutavad ülikooli panust ühiskonda, ülikoolihariduse kvaliteeti ja ülikooli kui organisatsiooni toimimist.1 Me elame ajastul, kus ülikoolide panus ühiskondliku elu teaduspõhiseks korraldamiseks on muutunud vajalikumaks kui varem, sest ühelt poolt on meie probleemid muutunud aina globaalsemaks ja tehniliselt keerukamaks, teiselt poolt kasvab soov neid probleeme populistlikult lahendada. Ülikoolide hääl ja ettepanekud on selles kontekstis enam kui vajalikud ühiskonna tasakaalustamiseks ja teaduspõhistele lahendustele fokuseerimiseks. Tahaks, et Eesti ühiskond taastaks usu kõrgharidusse ja peaks lugu ülikoolide missioonist olla akadeemilise vaimsuse kandjaks. Mulle näib, et meie tänane ühiskond usub kõrgharidusse vähem kui kolmkümmend aastat tagasi, sest esiteks, päris vähesed üliõpilased pühendavad ennast ülikooli ajal ainult õpingutele, ja teiseks peab suur hulk meie tööandjatest kõrghariduseks kolmeaastast BA kraadi. Tahaks, et ülikooliharidus oleks üliõpilaste jaoks elu muutev kogemus. Mul endal on seda õnne olnud ja ma hindan seetõttu oma ülikooliaega väga. Mis nende eesmärkide saavutamise tõenäosuse väljaarvutamisesse puutub, siis seda saab paremini rakendada sellistele eesmärkidele, mille saavutamine on hinnatav kriteeriumiga „jah“ või „ei“. Ning ei maksa unustada sedagi, et eesmärkide saavutamise tõenäosus on pöördvõrdeline nende ambitsioonikuse astmega.

Kas ülikoolis peaks toimuma transformatsioon? Kas ja kui palju peaks TLÜ muutuma?

Niglas: Tallinna ülikool on viimastel kümnenditel kasvanud ning toimunud on mitmeid strateegilisi pöördeid ja reforme. Tulevikku vaadates pean oluliseks stabiilset arenguteed ning võitlen kindlameelselt võimalike ülikoolile väljastpoolt peale sunnitud transformatsioonide ära hoidmise eest. Ülikooli eesmärkide seadmisel ja täitmisel toetan rektorina raamist välja mõtlemist ning julgete ühiselt läbi mõeldud otsuste tegemist.

Muutus peaks eelkõige seisnema konkurentsiparadigma asendumises koostööparadigmaga. Ühiskonna ees seisvate mitmetahuliste probleemide lahendamiseks ei pea ega saagi olla kogu kompetents ühe ülikooli seinte vahel. Et olla tõsiseltvõetavalt interdistsiplinaarne, tuleb tagada koostöökogukonnas akadeemiline mitmekesisus, sh alahindamata loomevaldkonna inspireerivat eeskuju. Laiaulatuslikum koostöö avab meile uusi perspektiive, sh võimaluse panustada innovatsiooniprotsessidesse empaatiapõhise vaatenurga lisamisega. Siinjuures on oluline ühe laua taha kokku tuua kõik erinevad osapooled: teadlased, ettevõtjad, avaliku ja kolmanda sektori esindajad, aga kindlasti ka üliõpilased.

Viik: Ülikool ei ole saar, mis seisaks ühiskonnast eraldi. Kui ühiskond teiseneb, siis teisenevad ka ootused ülikooliharidusele ja ülikooli roll ühiskonnas. Kui ühiskond teiseneb kiiresti, siis see seab ka ülikooli muutumise tempo. Samas olen veendunud, et lähemal ei vaja Tallinna ülikool administratiivse jõuga ülalt alla läbiviidavaid reforme. Ülikool on üldse seda tüüpi asutus, kus administreeriva juhtimisega palju ei saavuta, sest erinevalt tootmisettevõttest seisneb meie „toodang“ inimese muutumises – teadmispõhise mõtteviisi omandamises, teadmiste avardumises, akadeemilise vaimsuse kogemises ja selle väärtustamises. Nende tulemuste saavutamiseks on vaja, et õppejõud mõistaks, miks ja mida ta teeb. Sund ei vii siin kuhugi.

Milline on ülikoolihariduse tulevik? Arvestades ulatuslikku distantsõpet, kuigi traditsiooniliselt ja ideaalis on ülikooliharidus ju tähendanud kollegiaalsust ja koostööd, juhendaja-juhendatav, mentorlus jne ning ei saa alahinnata sotsiaalse mõõtme tähendust tudengitele, siis millise ülikooli(hariduse) toob meile tulevik?

Niglas: Viimase aasta kriisist targalt õppides saame eesmärgiks seada just paindlike ja enam personaliseeritud õpivõimaluste loomise, s.t mainitud traditsioonilise ülikoolihariduse renessansi ehk uuendusliku taassünni. Digitoega (sh distants-) õpet peaksime kriisijärgsel kõrgharidusmaastikul mõtestama kui võimalust vabastada õppejõu aega alusmaterjali korduva taasesitamise arvelt. See lubab pühenduda enam sisulisele koostööle, aruteludele, vastastikusele sisukale tagasisidele. Selleks peab ka ülikooli ruumiline keskkond muutma oma nägu, pakkudes hubaseid väiksemates (töö)rühmades avatud arutelusid soosivaid seminariruume ja erinevaid laboreid. Kvaliteetsete digilahenduste ja -õppevara (sh mobiilsete) olemasolu lubab viia osa õppetegevust ülikooliseinte vahelt välja ehk päriselule lähemale, mis aitab õpitavat paremini mõtestada ja sidustada tulevase töökeskkonnaga.

Viik: See on väga oluline küsimus. Mõned aastad tagasi Harvardit külastades nägin kampuses plakateid „We are reinventing higher education“. Kui ma küsisin, et mis häda teil siin Harvardis peaks küll sundima oma tööd ümber korraldama, siis öeldi mulle, et kas ma tõesti ei tea, et tänane kõrghariduse mudel enam ei toimi. Ka Eestis väljendatakse aina jõulisemalt ootust, et lisaks erialastele teadmistele peaksid ülikoolid arendama ka õppijate sotsiaalseid pädevusi ja enesejuhtimise võimet, näiteks kriitilist mõtlemist, koostööoskuseid, uute teadmiste omandamise võimet jne. Selle ootusega seoses räägivad riiklikud visioonidokumendid nn T-kujulisest või TT-kujulisest oskuste profiilist, kus ühes või isegi kahes valdkonnas süvitsi minevatele erialateadmistele lisandub suur hulk laiemaid teadmisi ja oskusi. Niisuguste oskuste arendamisega ülikoolid traditsiooniliselt tegelenud ei ole, ning selliste asjade õpetamisoskus on meil alles lapsekingades. (Selle küsimuse kohta vt.2)

Kui tahta, et ülikoolid oleksid komplekssete probleemide lahendamisel ühiskonnas eestvedajad, peavad ühiskonna ees seisvad väljakutsed olema ülikooli töötajatele mõistetavad ja nad peavad tajuma oma vastutust ning võimalusi nende lahendamisel. Kuna probleemid on interdistsiplinaarsed, peaksid omavahel kohtuma ja lahendusi otsima erinevate erialade inimesed. Kuidas luua ülikooli töötajatele aega ja ruumi tähenduslike vestluste, arutelude läbiviimiseks?

Niglas: Oleme alates 2015. aastast seadnud interdistsiplinaarsuse ülikooli arengu keskseks põhimõtteks. Tihti räägime, et teaduse projektipõhisus ja stabiilse rahastuse nappus on põhjuseks, mis takistab teadlastel ühiskonna valupunktidega suuremat suhestumist. Stabiilse teadusrahastuse hüppelise kasvu osas realistlikuks jäädes näen kõige käegakatsutavamat lahendust projektidega seonduvalt.

Nii Euroopa kui Eesti rahastaja on valmis ühiskondlikele murekohtadele teadmispõhiste lahenduste leidmist toetama (sh rohe- ja digipöörde hoogustamine jms). Ülikoolid saavad seista selle eest, et rahastusmeetmete väljatöötamisel interdistsiplinaarsus ja erinevate osapoolte koostöö oleks prioriteediks ning seda taotluste puhul ka adekvaatselt hinnataks. Rahastustaotluste ettevalmistamisel saame tähenduslikud ja projekti tulemustest lähtuvalt teadmispõhist arengut edasiviivad arutelud tööplaani integratiivselt ja veenvalt sisse põimida – ühe projekti raames sünnivad nii ideed järgmisteks.

Meie rolliks on ühiskonda ja poliitilisel tasemel otsustajaid veenda, et kõige kasulikum on, kui toetatakse selliseid laiapõhjalisi koostöömudeleid, kus teadlane saab ühiskondlike probleemide lahendamisel jääda teadlaseks ning ei pea ühiskonna ja majanduse edendamiseks hakkama ilmtingimata ettevõtjaks või lihtsakoelise (teadmus)teenuse pakkujaks.

Viik: Küsimuse sissejuhatuses öeldu sisaldab tõepoolest paradoksi. Ühelt poolt valime ja edutame me ülikoolides inimesi, kes on tugevad ja saavutavad palju ühel või teisel erialal, mille ainevaldkond võib olla üsnagi kitsas. Seejuures tundub, et mida kitsam on eriala, seda tõenäolisem ja lihtsam on tänapäeval kehtivate edukuse kriteeriumide täitmine. Teiselt poolt tahame, et need erialaspetsialistid oleksid kursis ühiskonna suundumustega laiemalt, oleksid erudeeritud ka väljaspool oma eriala ja oskaksid näha erialaülest suurt pilti. Teisisõnu tahame, et nad oleksid nii erialaspetsialistid kui ka haritlased. Tänased akadeemilise nõudlikkuse kriteeriumid, mida Eesti ülikoolides rakendatakse, tagavad meile esimese; teine pool on suuresti vabatahtlik ja missioonitundel põhinev töö, mis, nagu te küsimuses õigesti märgite, nõuab eraldi aega ja kohta selle inimese elus. Osalt on see töökoormuse reguleerimise, osalt inimeste võimekuse küsimus.

Millised on need teie isiksuse omadused, mis lubavad teil olla edukas rektor? Millised on need teie isiksuse omadused, mis võivad segada olla edukas rektor? Milliste omadustega inimesi te usaldaksite oma tegevuses rektorina?

Niglas: Ülikooli arengut kirjeldavas visioonis olen seadnud kesksele kohale empaatiapõhisuse – usun, et empaatia on üks omadusi, mis mind on juhina aidanud kuulata ja kuulda võtta erinevaid seisukohti ja arvamusi isegi kui minu enda lähtekohad ja argumendid nendele esmapilgul vastanduvad. Innustun võimalustest loovalt mõelda, olen lahendustele orienteeritud ning minu loomupärane (ja läbi haridusliku tausta võimendunud) analüütiline vaade aitab kuuldu, loetu ja kogetu vormida toimivaks tervikuks. Empaatia ja analüütiline võimekus üheskoos annavad veenmisjõu, mis on keerukate ja kaasavate protsesside eestvedamisel suureks abiks. Mind on iseloomustatud ka kui sõnakat ja jõulist inimest, mis tuleb kasuks ülikooli huvide eest seismisel.

Olen avatud ja positiivne, kuid ei tunne ennast väga osavana edukaks kuluaaripoliitikaks vajaliku laia suhtevõrgustiku loomisel – selles osas on mul rektorina kindlasti vaja mugavus­tsoonist välja astuda. Usaldan ja austan inimesi, kelles on ühendatud arukus, ausus ja heasoovlikkus, mis lubab olla konstruktiivselt kriitiline, panustada ühise eesmärgi saavutamisse ja vajadusel ka oma eksimust või viga tunnistada.

Viik: Inimene ise pole tingimata kõige adekvaatsem isiksuseomaduste peegeldaja, aga üht-teist võib ehk välja tuua mu senisest kogemusest. Olen viis aastat juhtinud Tallinna ülikooli instituuti, kus töötab pisut üle neljandiku ülikooli akadeemilistest töötajatest. Olin ka Eesti humanitaarinstituudi rektor ajal, kui me liitusime Tallinna ülikooliga. Tahaks loota, et mõlemal korral on mu töö viinud humanitaarteaduste tugevnemiseni ja nende väljavaadete paranemiseni Tallinnas ja Eestis, ning ka paremate töötingimusteni meie inimeste jaoks.

Kas ülikoolis tuleb olulisemaks pidada organisatsiooni liikmete heaolu või seda, et inimesed täidaksid maksimaalselt efektiivselt oma tööülesandeid?

Niglas: Ma arvan, et siin ei ole mingit vastuolu – eriti kui sõna „efektiivselt“ välja vahetada sõnaga „hästi“. Kui inimene tunneb, et ta teeb omale meelepärast tööd ja teeb seda hästi saades positiivset tagasisidet ja tunnustust, siis on heaolu alustalad tugevalt paigas ning väiksemad olmelised mured või erimeelsused ei saa seda üldist positiivset fooni paigast nihutada. Vastupidi muidugi ka – soe ühtekuuluvuse tunne ja teadmine, et ollakse ühe asja eest väljas ning kõigi pingutusi märgatakse, motiveerib oma tööd suurema innu ja hoolega tegema. Kokkuvõttes on nii ühe kui teise jaoks vaja märgata ja tunnustada enam positiivset – vigadele ja puudustele osutamisega saame eestlastena liigagi hästi hakkama. Ega seda viimast ei tohi tegemata jätta, aga sedagi peab oskama teha inimese heaolu arvestades ja arenguperspektiive toetades.

Viik: Maksimaalne efektiivsus tekitab nii palju negatiivseid efekte, et selle rakendamine ei ole mõistlik. Aga mulle ei tundu, et efektiivsuse ja heaolu peaksid teineteist välistama, pigem vastupidi. Efektiivsuse all ei saa ju ette kujutada päev läbi oravana rattas pöörlemist ega ülikiiret töötempot. Need töötegemise viisid ei ole pikemas perspektiivis kuigi efektiivsed.

Kas ülikoolis peaks olema tugevam ametiühing? Kas õppejõud on tööjõuna kaitstud või valitseb instituudi juhtkondade suva, kas lepingud on põhjendatud?

Niglas: Mul puudub isiklik kogemus tugevast ametiühingute kultuurist ja „juhtkondade suva“ kõlab lausa kurjakuulutavalt. Olen TLÜs töötanud pea 30 aastat ning väärtustan jäägitult seda (akadeemilist) vabadust ja usaldust, mida olen nii õppejõu kui juhina kogenud. Oleme juhtimisprotsessidesse, sh esindus- ja otsustuskogude moodustamisse lisanud samm-sammult demokraatlikke elemente (nt instituutide direktorid valitakse, mitte ei nimetata rektori poolt jms).

Selline kogemus paneb mind uskuma, et parima tulemuse saavutame koostöiselt ülikooli eesmärke seades ja läbi usalduse vastutust delegeerides, mitte tugevaid vastasleere moodustades. On loomulik, et ülikooli rüpes on erinevad huvigrupid (sh ametiühing) ja töörühmad, kes omale südamelähedasi või eksperditeadmistest tulenevaid teemasid üleval hoiavad ja vajadusel lahenduste välja töötamist eest veavad. Rektori roll on tunnetada ja hoida head tasakaalu võrdset kohtlemist tagavate kesksete regulatsioonide ning üksuste (aga ka töötajate) autonoomiat ja eripära arvestavate võimaluste loomise vahel.

Viik: Ametiühingute nõrkus on näitaja, mis kipub korreleeruma allaheitlikkuse, kodanikujulgusetuse- ja suutmatusega koostööd teha. Need omadused kindlasti pärsivad seda, kui kaitstud inimesed oma töökohal on. Aga see kaitstuse asi läheb keeruliseks siis, kui küsida, millisel määral tuleb selle all silmas pidada töökoha olemasolu ja millisel määral elamisväärset palgataset. Ning järgmine keerukuse aste ilmneb siis, kui me seame töötaja kaitstuse küsimuse seosesse ootusega, et üliõpilaste ette astuksid ikka need kõige targemad, võimekamad ja särasilmsemad inimesed. Oma instituudi juhtimise kogemusest lähtudes arvan, et juhtkonna subjektiivsed eelistused mängivad võrreldes era- või riigisektoriga ülikooli personalipoliitikas väga tagasihoidlikku rolli. Pigem kuhjuvad kolleegide või üliõpilaste etteheited kellegi suunas üsna pikalt, enne kui juhtkond sellele reageerib. Ent õppejõududest palju vähem kaitstud on nende teadustöötajate karjäär, kelle palkasid finantseeritakse projektipõhiselt. Sisuliselt on teadustöötaja olukorras, kus ta peab lisaks oma põhitööle, milleks on uurimistöö, tegelema ka selle finantseerimise tagamisega.

On olnud juttu ülikooli ombudsmani ametikohast. Kuidas suhtute?

Niglas: Oleme teemat pikalt arutanud ja mullu detsembris kiitis ülikooli senat heaks ülikooli hea akadeemilise tava tugisüsteemi raamistiku, mille üheks osaks on võrdse kohtlemise voliniku ametikoha loomine. Olin vastavat ettepanekut ettevalmistava töörühma eestvedaja ning mul on hea meel, kuna jõudsime kõigi osapooltega üksmeelele, et eelkõige soovime luua ametikoha, mille eesmärgiks on edendada võrdse kohtlemise temaatikat ülikoolis proaktiivselt. Volinikul saab olema samas ka vahendaja roll kui on kahtlus, et head tava või võrdse kohtlemise põhimõtteid on rikutud ning osapooled omavahel lahendust ei leia.

Viik: Suhtun positiivselt. Vajadus ombudsmani ametikoha järele on tuntav ja ootused sellele inimesele on väga kõrgel. Nüüd jääb muidugi loota, et keegi surelike hulgast neile ootustele ka enam-vähem vastaks. Igal juhul vajame osapoolt, kes oskaks konfliktsetes olukordades objektiivseid ja asjatundlikke hinnanguid anda.


Katrin Niglas

Pedagoogikateadlane Katrin Niglas on sündinud 27. jaanuaril 1970 Tallinnas.

Ta on lõpetanud Tallinna Pedagoogika­ülikooli matemaatika-loodusteaduskonna.

1996. aastal kaitses TPÜs magistri­kraadi informaatika didaktikas, 2000. aastal Cambridgeʼi ülikoolis filosoofiamagistri kraadi kasvatus­teaduslikus uurimistöös.

2004. aastal kaitses TPÜs doktorikraadi kasvatusteadustes.

On täiendanud end Cambridge’i, Helsingi, Jyväskylä ja Kesk-Euroopa ülikoolis.

Allikas: Vikipeedia

Tõnu Viik

Filosoof Tõnu Viik on sündinud 12. juulil 1968 Jõhvis.

Õppis 1986–1993 M. V. Lomonossovi nimelises Moskva Riiklikus Ülikoolis filosoofia erialal.

Lisaks doktorandina kolm aastat USAs Emory ülikoolis (Atlanta osariigis) ning kaks aastat Saksamaal Marburgi ülikoolis ja Berliini vabaülikoolis Freie Universität Berlin.

2003. aastal kaitses Emory ülikoolis doktorikraadi filosoofia alal.

Allikas: Vikipeedia


Kuidas kujuneb juhendamise koormus, kas see on õigesti hinnatud ja piisavalt tasustatud? Kas on põhjendamatuid palgaerinevusi? Kas tugipersonali ja koordinaatoreid on kooli peale kokku palju või vähe?

Niglas: Meil on kesksed juhised juhendamiskoormuse arvestamiseks, kuid üksused saavad neid vajadusel täpsustada, nt võtmaks arvesse panustamist kaasjuhendamise korral jms. Ma ei näe süsteemset viga tasustamispõhimõtetes, aga kuna kõrghariduse rahastus on olnud külmutatud mitmeid aastaid, siis ei ole üllatav, et rahuloluküsitlused näitavad selgesti tajutud ebakõla üldise tööpanuse ja palga vahel. Ülikoolina oleme antud oludes teinud mitmeid raskeid otsuseid, mis on võimaldanud keskmist palka tõsta teiste ülikoolidega võrreldes pisut kiiremas tempos.

Tugipersonaliga on kitsastes oludes alati ootus selline, et rohkem ja kvaliteetsemat tuge, aga vähema raha eest. See muidugi ei ole jätkusuutlik praktika ja rektoraat vastutab ressursside tasakaalustatud kasutuse eest. Realistlikult finantsvõimalusi hinnates pean tugipersonali hulka üsna optimaalseks ning soovin leida võimalusi tublimatele palgatõusuks, sest tööjõu voolavus on tugiteenuste kvaliteedi mõttes suureks riskikohaks.

Viik: Juhendamise koormus inimesiti väga erinev, ning see kujuneb erinevaks lähtuvalt vajadusest (mõnel erialal on rohkem, teisel vähem üliõpilasi), õppejõu teadusteema atraktiivsusest, õppejõu initsiatiivikusest ja vastutulelikkusest üliõpilaste suhtes. Nii nagu ka teisi õppe- ja teadustöö elemente, on juhendamiskoormuse tõene hindamine võimatu ülesanne. Lihtne on kokku arvutada, mitu juhendatavat kellelgi on, aga me kõik teame, et ühe juhendatavaga on rohkem, teisega hoopis vähem tööd. See sõltub juhendatud töö teemast ja küsimuseasetusest, selle ambitsioonikusest, aga ka lihtsalt sellest, milliste tööoskustega, kui küps ja iseseisev on üliõpilane. Mõnikord on ühe nõrgema üliõpilase juhendamisele kuluv töö maht sama suur nagu kümne tubli üliõpilase juhendamisele kulunud aeg. Nii et juhendamist päris õigesti hinnata ja tasustada on sama raske nagu teadusliku avastuse või luuleteose eest õiglast hinda maksta.

Kuidas siis inimeste panust selles (ja teistes akadeemilistes töölõikudes) hinnata ja kaaluda, pidades samal meeles ka seda, et sellest hindamisest endast ei kujuneks liiga mahukas tööülesanne? Või kas tuleks igasugusest hindamisest ja kaalumisest üldse loobuda? Olen mõelnud, et kõige parem on mõõta seda, mille mõõtmine ei võta palju aega ja on lihtne (siinse näite puhul juhendatud tööde arvu, aga mitte seda, kui kerge või raske see ühe või teise juhendatava puhul oli), aga selle juures mäletada, et mõõdikud on ebatäpsed ja mõõtmisviga suur. Seetõttu tuleb akadeemilise töö mõõdikuid kasutada kaalutletult, ning neist ei ole õige mingeid automaatseid järeldusi teha. Näiteks ei saa midagi olulist järeldada sellest, kui üks juhendab aastas viit ja keegi teine seitset üliõpilast. Küll aga võib mingeid järeldusi teha sellest, kui keegi on juhendanud viimase viie aasta jooksul viitkümmend ja keegi teine kaht üliõpilast. Palgaerinevused, kui keegi peaks tahtma neid ainult juhendamistööst lähtudes sisse seada, peaksid olema põhjendatud viimast, ja mitte esimest, tüüpi näitega.

Milline peaks olema kõrghariduse rahastamismudel, kas toetate tasulist või tasuta õpet?

Niglas: Küsimus pole niivõrd kõrghariduse rahastamismudelis kui rahastuse mahus, mis pole läbi mitme aasta katnud isegi elukalliduse tõusu ja on seetõttu reaalväärtuses vähenenud. See omakorda on vähendanud eestikeelse kõrghariduse ligipääsetavust. Usun, et Eesti riigile on vajalik ja jõukohane säilitada vähemalt lähiajal tasuta kõrgharidus eestikeelsetel õppekavadel täiskoormusel õppivatele üliõpilastele nii, et õppimisvõimalused ei kahaneks.

Ülikoolid rakendavad täna tasuta kõrgharidust isegi laiemalt kui kehtivad seadused ette näevad, kuna peavad oma missiooniks toetada nt õpetajaks õppijaid ka siis, kui nad õpivad osakoormuses. Tegelikult on tasuta kõrgharidus ainult pool muna, sest elamiskulude katmiseks käivad paljud üliõpilased õpingute kõrvalt tööl. Vaja oleks tõhusamat õppelaenude süsteemi ning riigile oluliste, kuid väheatraktiivsete erialade puhul ka õpingutele pühendumist võimaldavaid stipendiume.

Samas on kõrghariduses selge trend nn õpiampse võimaldavate õppevormide poole, kus saab rakendada erinevaid rahastamismudeleid. See muudab laias pildis õpivõimalused paindlikumaks ning ligipääsetavamaks erinevatele siht­rühmadele.

Üldisemas plaanis toetan ülikoolide vaates mõtet käsitleda kõrghariduse ja teaduse rahastamist ühtses tegevustoetuse raamistikus, mis hõlmab tulemusnäitajaid mõlemast vallast. Ainult teaduspõhine ülikooliharidus saab olla kvaliteetne ning rahastamismudelite lahusus on seetõttu kunstlik.

Viik: Ideaalis on kõrghariduse rahastamismudel selline, mis tagab kõrghariduse hea kvaliteedi ja kõigile võrdse ligipääsu sellele, sõltumata nende majanduslikust olukorrast. Kui nüüd maksumaksja oma esindajate näol riigikogus seda kinni maksta ei soovi, siis tuleb kompromissidele mõelda. Õppemaks võib esimese hooga hea lahendusena tunduda, aga see seab ohtu kõigile võrdse ligipääsu kõrgharidusele. Negatiivse näitena võib tuua Ühendkuningriigi, kus ülikoolide rahastamise puudujäägi korvamiseks viidi paarkümmend aastat tagasi sisse pigem tagasihoidliku suurusega õppemaks suurusjärgus 1000 naela. Aga see lõi võimaluse ülikoolide riiklikku rahastamist aina enam vähendada ja nii on Suurbritannias selle kahekümne aasta jooksul õppemaks kümnekordistunud. Eesti neoliberaalset väärtusruumi arvestades võib kergelt juhtuda, et läheme sama teed.

Palju on arutatud, kuidas kõrgharidus ingliskeelseks muutub. Kas näete, et tulevikus TLÜs ingliskeelsete õppekavade maht kasvab?

Niglas: Mul oleks hea meel, kui hariduse usku riigina suudaksime tänasest suuremas mahus heal rahvusvahelisel tasemel kõrgharidust eksportida, kuid seda mitte eestikeelse kõrghariduse ligipääsetavuse ja kvaliteedi arvelt, vaid ikka sellele lisaks. Tallinna ülikoolis oleme ingliskeelsete õppekavade õppemaksud kehtestanud selliselt, et need on keskmisena suuremad kui riigilt eestikeelsel õppekaval õppiva üliõpilase kohta saadav tulu ning see aitab ülikoolil säilitada riikliku rahastuse vähenemise kontekstis ka eestikeelseid õppekohti.

Meie eesmärgiks on rahvusvaheline õpikeskkond ja ingliskeelsed õppekavad toimivad sellega kooskõlaliselt ainult siis, kui suudame olla atraktiivsed erinevatest riikidest pärit tugevatele üliõpilaskandidaatidele. Oleme rahvusvahelistumise aspektis olnud edukad ja ingliskeelsete õppekavade osakaalu tõstmine ei ole seetõttu prioriteet.

Viik: Me seostame Eesti ülikoolielu angliseerumise probleemi ingliskeelsete õppekavade arvu- või suhtarvuga Eesti ülikoolides, aga see ei anna meile sellest asjast õiget pilti. Kõrgharidus on, ja peabki olema, mitmekeelne, s.t õppija peab suutma töötada tekstidega ja ennast väljendama vähemalt kahes keeles, parem kui veel rohkemates. Sama kehtib mõistagi ka ülikooli töötajate osas. Kõrghariduse muutumist ingliskeelseks saab vaadelda probleemina vaid sellisel juhul, kui eesti keel ei ole enam üheks neist keeltest, mille sõnavara ja väljendusviisid teiste ülikooli töökeelte koosmõjul arenevad. Seega ei ole küsimus selles, kui palju on ülikoolides inglise keelt. Kuna see on XXI sajandi algul rahvusvaheline teaduskeel, siis peab seda olema igal erialal ja inglise keel peab olema osa iga ülikooli liikme oskustest. Küsimus on pigem selles, kui palju vajame me Eesti ülikoolides niisugust ingliskeelset tegevust, mis eesti keele ja eesti teaduskultuuriga ei seostu ega aita sel areneda.

Kuidas TLÜ teadusgrantide taotlemisel edukamaks saaks muutuda?

Niglas: Suhtelises skaalas vaadelduna (e arvestades akadeemiliste töötajate arvu ja teadustegevuse üldist mahtu) oleme välisrahastusega teadusgrantide hankimisel üsnagi edukad. See ei tähenda, et oleks võimalik loorberitele puhkama jääda. Meeldib see meile või mitte, aga granditaotluste kirjutamine on kujunenud omaette professiooniks, mistõttu pakume ülikooli teadlastele järjest suuremat ja professionaalsemat tuge taotluste kirjutamisel, aga ka nende hilisemal administreerimisel.

Olen tänulik meie teadlastele, kelle senise tegevuse põhjal on TLÜst kujunenud vastutustundliku ja võimeka partneri maine, sest väga oluline edu võti on olla kutsutud ja osaleda grantide taotlemisel tugevates teaduskonsortsiumides. Seega, peame veelgi enam soodustama partnerlussuhete arendamist.

Kolmandaks on oluline üles leida oma tugevustest lähtuv nišš nende interdistsiplinaarsete teemade uurimisel, kuhu Eesti ja Euroopa rahastajad ressursse suuremas mahus suunavad.

Viik: Eesti teadlased on Euroopa võrdluses ühed kõige edukamad grandikirjutajad. Ka meil TLÜ humanitaarteaduste instituudis on see näitaja viimase viie aasta jooksul oluliselt tõusnud, eriti Euroopa Liidu teadusgrantide osas. Edu teadusgrantide taotlemisel saab võimalikuks tänu kõrge rahvusvahelise tasemega õpetlastele. Paraku on grantide taotlemine väga ajamahukas protsess. Selle protsessi toetamine kõige sellega, mis teadlaste aega aitab kokku hoida, on võib-olla kõige olulisem administratiivne võimalus tulemuslikumaks granditaotlemiseks.

1 https://www.tlu.ee/rektorikandidaat-tonu-viik

2 https://www.tlu.ee/tallinna-ulikooli-rektori-valimine-0#kirjalik-vastus-kuidas-tuleks-edaspidi-oppetood-planeerida

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht