Kihnlased, tõeline veelinnurahvas

Ürgne suhtlus lindudega võis olla varem levinud kogu soome-ugri alal, kuid nüüd on kõige elavamalt säilinud Kihnus.

RAIVO KALLE

2021. aasta suvel, mil trükist ilmus Mare Mätase raamat „Minu Kihnu. Külas või külata“ (Petrone Print 2021) käisin esimest korda elus koos kahe kolleegi Renata Sõukandi ja Andrea Pieroniga Kihnus. Võib ölda, et see oli üle 80 aasta esimene etnobotaaniline ekspeditsioon Kihnu. Teadaolevalt esimene ja viimane teave Kihnu taimekasutusest pärineb aastatest 1937–1943 Theodor Saare kirjadest, mida ta saatis Gustav Vilbastele.¹ Pillutatult leidub taimepärimust ka Emakeele Seltsi arhiivides näitelausetena, mis on avaldatud Kihnu sõnaraamatus.²

Kõike korraga

Ostsin „Minu Kihnu“ suve lõpul enne äralendu Itaaliasse. Kuigi „Minu …“ sarja raamatud on väga populaarsed, olen neist varem lugenud vaid „Minu Itaaliat“. Seega on mul vaid üks võrdlusmoment. Need kaks on oma ülesehituselt väga erinevad. „Minu Itaalia“ järgib „Minu …“ sarja mõtet ehk on reisikirjeldus, väljast sisse vaatav. „Minu Kihnu“ tahab olla aga nii reisikirjeldus, autori biograafia, kodulooraamat, juturaamat ja folklooriraamat, ju ta siis iseloomustab oma ebatüüpilise žanriga Kihnu kirevust. Kõike ja korraga, nagu võib kärsitu iseloomuga autorit ennastki pärast läbilugemist iseloomustada.

Seadmata kahtluse alla autori Kihnu ajaloo tundmist, oleks kodulooraamatust oodanud ajalooliste faktide juures viiteid. Kust need pärit, kas kirjalikest allikatest, arhiiviallikatest, kogutud küla pealt inimestelt – kellelt ja millal? Plussiks oleks olnud informatsiooni andjate eludaatumid ja elulood. Ajalooliste sündmuste kirjelduste juurde soovitan järgmisel korral lisada aastaarvud, ja kui on teada, siis ka kuupäevad. Loomulikult saab kohalikku eluolu edasi anda ka romaani vormis, nagu on Albert Kivikas oma „Karuskoses“ kirjutanud Soomaast või Alutaguse kirjanik Juhan Lepasaar oma raamatutes.

Juturaamatuna leidub „Minu Kihnus“ värvikaid külainimeste tüpaaže, kuid puudub süžee. Autor võiks julgemalt kasutada autentseid lugusid, mis suurendavad usaldusväärsust, praegu need puuduvad või on ümber sõnastatud ja autori hinnanguga rikastatatud. Autori elulugu on põhjalikult lahatud, kuid lugedes kaob järg, mis on isiklik mälestus ja mis on küla pealt kuuldud anonüümne folkloor. Kihnut mitte tundev inimene tahaks reisikirjeldusest lugeda paikade, hoonete ja külade detailsemaid kirjeldusi, et otsustada, kas seda ka ise külastada. Oleksin oodanud raamatust mõne Kihnu paiga sellist kirjeldust, mis selle elavalt silme ette manaks. Plussiks oleks olnud ka saare kaart, kus kirjeldatud kohad ära märgitud.

Kahjuks mängib autor kirjelduste juures ajaga, rääkides minevikust oleviku vormis, nt „Kihnlased ise on oma taluarhitektuuriga äärmiselt rahul. Neile sobib, et loomad ja inimesed ühe katuse all elavad“ (lk 109). Peaks ütlema „ise olid“, „neile sobis“, sest jutt käib minevikust, koduloomade pidamine sellisel moel on saarel hääbunud. Täpsustuseks: vanemaid hooneid, kus laut ja eluruumid on ühe katuse all, leidub üle Eesti.

Kihnu mees

Rääkides pulmadest, pikib autor sisse tähelepanuväärse loo hülgeküttimise ohtudest, kuid küsitavaks jääb selle traagilise loo esitamine just pulmade peatükis kõige lõbusamas kohas:

„Säravaima mälestuse Kihnu pulmanaljade kultuurilukku on jätnud muidugi Naada Juku, kes viiekümnendail Tumapietri pulmade ajal saarel resideerunud Vene sõjaväelaste lennukiga pulmamaja katusesse augu sisse sõitis. Sellel lool on oma eellugu: Naada Juku oli kangelaslik hülgekütt, kes koos poja Kustiga veetis nädala merel triivival jääpangal, seltsiks veel koer. Neid otsiti küll lennukite, küll laevadega, kuni lõpuks suur Vene laev Ilja Muromets nad avastas ja pardale võttis, elud said päästetud ja ajakirjanduses ilmusid sellest lood“ (lk 128).

Mulle meenus sel hetkel vanem mees, kes muidu kogu meie intervjuu aja oli olnud lõbusas tujus, kui korraga pärast üht lauset nutma hakkas. Kogus ennast ja rääkis edasi, kuid pisarad voolasid. See oli seesama hülgeküttide kadumise juhtum, millest ta tahtis meile rääkida, kuid ei suutnud seda ühe korraga teha. Inimene, kes on kunagi kas või viivugi niisugust elu eest võitlemist läbi elanud, ei suuda seda emotsionaalseks muutumata edasi anda.

Ainuüksi nendest kahest hülgekütist saaks vändata terve mängufilmi. Mis on meie elu mõte: rohkem asju, rohkem haridust, rohkem lapsi, mugavalt elada? Aga milleks, kas sellepärast, et kogu aeg on nii tehtud ja selliseid asju väärtustatud? Ekstreemses olukorras loodusega kahekesi jäädes pole sellest kõigest kasu, tuleb hoopis leida oma sisemine mina. Välja lülitada tungid ja mõtted, mis kuskil teises, soojas ja turvalises maailmas juhivad ja kuulata killukest jumalikku sädet enda sees.

Kas mitte see polegi see miski, mis Kihnu meestest Kihnu mehed teeb? Turistina jääb meelde see kirevus ja virvarr, mis Kihnu naiste körtide, särkide ja rättidega kaasas käib. Mehed on justkui abitöölised, statistid, sa ei kohta neid. Kõigis välistes kohtades, kuhu turist lühikeseks ajaks satub, on naised: poemüüjad on naised, muuseumitöötaja on naine, majaka avaja on naine, kohvikus müüb naine, toidukohas müüb naine, giidid on naised, turismitalus tegeleb turistidega enamasti naine. Vilksamisi, kui kohvikus on midagi otsa lõppenud, on vargsi kaubakasti toojaks mees.

Kuid kas ei või hoopis olla nii, et Kihnu mehed on justkui üle sellest argisaginast ja püüdlevad selle poole, mida väliselt pole näha? Eheda näitena Kihnu meeste argisaginast oma pühamusse minekust toon hetke välitöödelt. Olime turismitalus peremeest intervjueerimas, kui korraga perepoeg, kes jaanipäevaks oli vanematele külla tulnud, õhtul üheksa ajal ütles, et tema läheb nüüd merele, paneb paar võrku sisse. Isa ütles küll, et mis sa nüüd nii hilja minema hakkad, aga ei, poeg sai oma tahtmise. Täideti püügipäevikud ja merele ta läkski. Näha oli, et ta oli väsinud turistidest, kes tema sünnikodu iga hoone ja nurga olid vallutanud. Ta tahtis sealt välja oma ruumi, merele, võib-olla mõtteid koguma, kõiksusega suhtlema.

Rääkisime järgmisel päeval toreda vitaalse vana kaluriga, kes oli hommikul kella neljast juba üleval ja merelt tagasigi jõudnud. Ega ta merel kala pärast käi, nagu ta ütles. Teda tõmbas päikesetõus, tehislikest häältest puhas merekõne ja merelõhn. Meenub ka üks tore pere, kelle juures pikemalt vestlema jäime. Naisele oli jäänud arusaamatuks, miks mees garaažis teiste vanu mootorrattaid parandab – tasuta! Garaažis oligi korda tegemist ootamas järjekordne päevinäinud sõiduk. Minu meelest oli see garaaž kui tõeline meeste paradiis, kuhu saab minna ja end tundideks unustada. Ka mind pani imestama, miks mees tasuta teisi aitab, see oleks ju olnud märkimisväärne lisasissetulek. Selles aga ongi erinevus, et kui hakkad midagi raha pärast tegema, ei saa sa enam rahuldust, see pole enam see. Heategu on alati midagi väga ebamaist ja ületab surematuse piiri. Nagu budismis öeldakse, karma puhastub.

Autor tsiteerib oma „suure lemmiku ja õpetaja“ Katrini, kes oli 30 aastat kuni 2001. aastani olnud Kihnu rahvamaja juhataja, mõtet:

„Selle kohta Katrin ütleski, et ega kalur suurt oma ninast kaugemale näe. Hästi öeldud!“ (lk 189).

See lause on väljavõte raamatu peatükist, kus autor arutleb „atrofeerunud“ Kihnu meeste üle. Võõrsõnade leksikoni järgi tähendab atrofeeruma meditsiinilist terminit ’kõhetuma, kõhetuks muutuma; kahanema, kaduma’. Poleks oodanud sellist seisukohta autorilt, kes võitleb meeste ja naiste võrdsuse eest: „Võtan siinkohal kasutusele Kihnu ühiskonnakorralduse kirjeldamisel uue mõiste ja see on soosuhete poolest egalitaarne ühiskond.“³ Vale olevat arusaam, „[—] nagu oleks Kihnus säilinud matriarhaat ehk emajärgne ühiskonnakord“.⁴ Milleks siis selline halvustav suhtumine kaluriametisse? Kalur on ehe näide arukast inimesest (Homo sapiens). Ta vaatleb, teeb sellest järeldused ja arutleb tulemuse üle. Vanem pensionil kalur tõdes, et tema on üle 80 aasta vanusena vaadelnud ja järeldanud, et muudmoodi tema küll kalaparve käitumist seletada ei oska, kui et kalad suhtlevad kuidagi omavahel. Järgnes detailne kirjeldus, kuidas ta selleni jõudnud on. Etnoökoloogilisi pärleid loodusvaatluste kohta leidus kõigis meeste juttudes, kellega meil oli au rääkida.

Kihnu kultuur

Elukogenud kalur ütles meile, et mida väiksem on kogukond, seda rohkem on riide. Täpsustas, et Ruhnus pidavat kõik omavahel riius olema, Kihnus aga valitseb umbes kuus suguvõsa, kelle vahel on hõõrumisi. Klannilist ühiskonda rõhutab ka autor, öeldes, et iga kohaliku selja taga „[—] seisab suur ja tugev suguvõsa [—]“ ja sisse tulnud võõrastele antakse sõna „[—] eriliste teenete eest pärast 50 saarel elatud aastat. Siis võib juhtuda, et antaks luba arvamust avaldada saare elutähtsatel teemadel ja võib-olla võetakse seda arvessegi“ (lk 202). Autor jätkab, et saarel on juba piisavalt suur sisserännanute kogukond, kes asutavad oma kommuune ja sõpruskondi. Sisserännanud teevad küll „[—] meeleheitlike pingutusi, et kihnlastele meeldida ja muljet avaldada, kuid need katsed jooksevad ikka liiva, sest ei tooda Kihnu kultuuri seisukohalt olulist väärtust“ (lk 203). Autorit tuleb tunnustada, et ta näeb selles võõravihas ja omavahelise suhtluse puuduses probleemi ega pea seda kultuuri, Kihnu kultuuri, arengu seisukohalt õigeks (pikemalt lk 201–203).

Ka võib autoriga nõustuda, et hooajaline massiturism pole jätkusuutlik (lk 240-241). Kogesime ka ise jaanipäevaaegset inimmassi ja ega enam sellisel ajal tahagi minna. Jaanipäevapidu oli samasugune nagu mandril linna jaanituli, ainukese vahega, et kihnlane maksis turistidele peale, sest piletiraha ei küsinud keegi. Seega kihnlased ise oma odavusega meelitavad massid kohale. Õppida võiks Veneetsiast. Ka see linn ägab turistide käes, isegi COVID-19 ajal. Lahendusena on juurutatud turistidele lisamaks ja mõnes kohas turistidele juurdepääsu piiramine. Ka Kihnu võiks kehtestada turistidele saaremaksu. Veel on Itaalias täiesti loomulik, et keset päeva on väikesed ärid ja söögikohad kinni, poemüüja või kokk on ka inimene, las ta magab ja puhkab sel ajal, ärgu põlegu läbi. Aga Kihnus „[—] kõik lõppeb septembris täieliku kurnatusega“ (lk 241).

Kihnlased peaksid suurendama teadliku turismi osakaalu. Gastronoomiaturistile võiks rohkem mõelda. Meid võõrustati koduõlle ja suitsutatud hülgelihaga, võrratu suitsukala ja räimerullidega, omatehtud pirukate ja saiaga, marineeritud kurkide ja seentega ning Sireli kohvikus omatehtud põldmarjamoosiga. Muuseumist saime osta kuivatatud kala ja räimeleiba. Siiski oli tilgaks meepotis tuletornis müüdav palmiõliga käsitööjäätis. Itaalias on suuremal osal toidutoodetest peal silt „Senza olio di palma“. Teadlike turistide ligimeelitamiseks peaks esmalt suurendama kohalikke ettevõtjate teadlikkust oma eelistest.

„Kihnu koolis on riikliku õppekava kõrval tähtsal kohal omakultuuri õpe: Kihnu keel, laul ja tants, käsitöö ning pilliõpe, milles osalevad kõik“ (lk 89).

Kas Kihnu koolis koolitatakse taidlejaid selleks, et pakkuda turistidele lõbu? See pole jätkusuutliku kogukondliku elukorralduse alus. Kultuur kultuuri pärast kaotab mõtte, hakkab taandarenema. Kõige suurem kultuuri ühtlustaja, erinevuste kaotaja on kool. Kes siis on need Kihnu kooli lõpetanud lapsed? „Õiged Kihnu kultuuri kandjad“? Kas ka sisserännanute lapsed on pärast koolituse läbimist „õiged kihnlased“? Meile räägiti, kuidas toimus Nõukogude ajal Kihnus nn pärimusoskuse õpe. See oli kool, kus oleks isegi tahtnud õppida. Kogu kool käis sügiseti seeni korjamas ja siis tehti nendest seentest koolis süüa. Kui Kihnus veel kolhoos oli, soosis kool kooliõpilaste kaluribrigaade. Noored, nii 10–14aastased poisid, käisid kalal ning said kalade tundmise, nende püüdmise praktilise oskuse, mis jäi eluks ajaks. Tööõpetuse tundides tegid poisid igal aastal lindudele pesakaste, mis siis metsa üles pandi. See õpetas nii linde tundma kui ka loodusest hoolima. Kool suunas lapsi korjama ravimtaimi, mille müügist saadi raha või ÜKT punkte. Loodusrikkuse tundmisest tekib kultuur. Võin vahemärkusena öelda, et võrdluses Theodor Saare üleskirjutusega tolleaegsest taimede kasutuse mitmekesisusest on nüüd järel vaid riismed, looduskultuur on õhukeseks kulunud. Seega tasub mõelda, kas taastada hoopis Kihnu koolis suvine ravimtaimede korjamise ja sügisene seenelkäimise tava. Ehk on mõistlik käia ka praktika korras kalatöötlejate juures päevaks või kauemaks abiks, et näha, kust toit lauale tuleb.

Kirik ja keel

„Kirikutraditsiooni hoidmine on ääretult oluline osa Kihnu kultuurist, selle kadumine tähendaks suure tüki murdumist kultuuriloost ja seda pole võimalik millegagi asendada: kirikuga on seotud rahvakalendri tähtpäevad, ristimine, pulmad, matused, mis ongi kihnlaseks olemise põhitunnused keele kõrval“ (lk 250).

Kogu Kihnus veedetud aja jooksul ei näinud me kirikut avatuna. Alati oli mööda sõites värav lukus. Kui kirikul olekski olnud mingi keskne koht, oleksid olnud jaanipäeval kiriku väravas jaani­kased, uksed valla ja arvukad turistid oleksid saanud annetuskasti koguduse toetuseks midagi poetada. Küsisime ekstra mandriinimestelt, kes abiellumise kaudu Kihnu on tulnud, kas nad pidid usku vahetama. Vastus oli, et ei pidanud. Ka ei võtnud seda usku omaks Kihnu uustulnukad. Kas näiteks Setomaal oleks võimalik ilma usku vahetamata kogukonda sulanduda? Kahtlen, õigeks setoks saab vaid siis, kui oled usku vahetanud. Autor kardab, et kiriku „[—] kadumine tähendaks suure tüki murdumist kultuuriloost ja seda pole võimalik millegagi asendada [—]“. Kord kuus kirikus jutlustavat preestrit tuleb kuulama (nii meile räägiti) vaid neli eakat naist. See pole piisav, et hoonet majanduslikult ülal pidada. Võib juhtuda, et mõne aja pärast teevad uued mitteortodokssed sissetulnud Kihnu oma kiriku.

Küsisime ka mandrilt Kihnu elama tulnutelt, mis on võrreldes mandriga teisiti. 1960ndatel saarele tulnu vastas, et see oli keel, millest siis tookord ta aru ei saanudki. Kuid enam polevat vahet, kas oled Kihnus või mandril, keel on üks.

Mis teeb Kihnust Kihnu?

Kõike kokku võttes võib küsida, mis eristab Kihnut ja teeb Kihnust Kihnu, kui eemaldada kõik väline? Pole ju rahvarõivaseeliku triipudes laias laastus midagi teisiti kui Kadrina, Järva-Jaani või kümnete teiste paikade seelikutes. Nagu eelnevast selgub, pole selleks ei keel ega kirik. Mis eristab Kihnut teistest? Kindlasti pole selleks kalad ja kalurid, sest kalureid ja kalu leiab kogu Eesti rannikul. On see maastik? Ka mitte, sest juba ühe inimpõlvega on Kihnu tundmatuseni muutunud, maastikult on kadunud kariloomad, avatus on asendunud võsa ja metsaga. Vastus on kosmoloogias, maailma tajumises.⁵ Olen käinud välitöödel nii Saaremaal, Setomaal, Peipsi ääres, Põltsamaal kui paljudes teistes paikades ja võin öelda, et Kihnust teevad Kihnu linnud. Ka autor pöörab oma raamatus sellele tähelepanu, kuid pole tõstnud seda keskseks teemaks (lk 158–160). Nii mehed kui naised rääkisid meilegi, et linnud on samasugused külaelanikud kui inimesed. Selline lindudesse suhtumine saab tekkida vaid intiimses muust maailmast eraldatud kohas. Näiteks on seal säilinud pea ainsana Läänemere ääres elava kombena veelindude, jääkoskla ja rohukoskla, poolkodustamise tava. Kihnu kosmoloogia on seotud rändlindude rütmi ja vaatlusega. „Soomeugrilaste, samojeedide ja kogu Põhja-Euraasia ürgsesse pärimusse kuulub muistend, mille järgi maa sünnib mere põhjast toodud mudast. Sellejärele sukeldub veelind [—].“⁶ Kihnu ümber kerkibki laidudena veest maa – kiirusel, mida inimesedki on märganud. Kust see maa tuleb, ehk tõesti linnud teevad? Linnuvaatlus ühendab aastatuhande taguste suguvendadega, kes Äänisjärve kaljule veelinde joonistasid. Ürgne suhtlus lindudega võis olla varem levinud kogu soome-ugri alal, kuid nüüd on kõige elavamalt säilinud just Kihnus.

Lindude liigiline mitmekesisus, keda meie informandid tundsid, oli muljetavaldav. Ainuüksi munade järgi tunti üle 12 linnuliigi, lisaks endelinnud, rändlinnud, metsalinnud. Sealsamas on munade korjamise „probleem“ lahenenud juba aastaid tagasi ja aastasadade tarkus kadunud. Nagu öeldud, oli Kihnu varem lage, paljud rannakarjamaad on nüüd hooldamata ja metsa kasvanud. Varem arvukas niidulinnustik on hääbunud ja nende mune polegi võimalik enam korjata. Alates Kihnu laidude kaitseala moodustamisest 2014. aastal keelati kohalikel üldse laidudel käimine, seega ei koguta enam ka merelindude mune.

Kohalikud olid ääretult kurvad, et oma tuttavais paigus enam looduskaitsepiirangute tõttu käia ei saa (vt ka raamatus lk 204). Laidudele oldi käidud aastasadu, kihnlased olid õppinud linde hoidma ja kaitsma röövlindude ja kiskjate eest. Praegugi käiakse salaja laidudel kormoranide pesi lõhkumas, et pidurdada levimast seda invasiivset lindu, kes teistelt liikidelt pesitsuskohad ära võtab. Ilmalindu peab ju kaitsma, sest tema loob maad.

Kihnu tunnuslause peaks olema „Kihnlased, tõeline veelinnurahvas!“,⁷ sest veelind ongi see keskne teema, milleni kihnlasega rääkides lõpuks iga jutt jõuab. Linnud olid esimesed asukad, kui Kihnu vee alt vabanes, nad on olnud samasugused juba tuhandeid aastaid. Esimesed inimesed, kes saarele jõudsid, õppisid linde tundma. Karjatamine ja niitmine lõid sümbioosi niidulindudega, kellel ilma inimeseta poleks elukohta, vastutasuks sai inimene korjata mune. Iga linnuliigi munade korjamisega käisid kaasas omad reeglid, väga säästvad ja linde hoidvad. Oldi õpitud säästlikult mune korjama, et lind pesa ei hülgaks ja kahju ei saaks. „Kui sa pole lindude eest hoolitsenud, siis sa ei tohi mune korjamas käia,“ kordus kirjutamata reegel meile räägitud juttudes. Kindlasti tuleb lõpetada looduskaitses kohalike elanikega mittearvestamine ja tavaõigusi tuleb rohkem aktsepteerida.

Linnud on Kihnu sümbol.

Tänan kihnlasi külalislahkuse eest.

Raivo Kalle on etnobioloog.

1 Gustav Vilbaste, TN, 1 ja 7. Käsikiri Eesti Rahvaluule Arhiivis.

2 Kihnu sõnaraamat. http://www.eki.ee/dict/kihnu/

3 Mare Mätas, Kas Kihnus elab üks viimaseid matriarhaalseid ühiskondi? – Sirp 2. VII 2021.

4 Silvia Paluoja, Küündimatu Itaalia võttegrupp ajas Kihnu päranditundja marru. – Pärnu Postimees, 27. X 2021.

5 Kihnu kosmoloogiast ja ontoloogiast soovitan lugeda ka kolleegide Joonas Plaani ja Anatole Danto artikleid, kes on samuti Kihnus etnobioloogilisi välitöid teinud.

6 Ülo Valk, Kust tuli Ilmalind? Läänemeresoome loomisloo päritolust. – Vikerkaar 1993, 2, 21–29.

7 Lennart Meri, Veelinnurahvas. 1970. https://www.youtube.com/watch?v=2Wqd54MwUto