Argidialektika XXVII. Kosmopoliit ja kolklane

MARGUS OTT

Olen kosmopoliit. Igal pool olen nagu kodus. Lahkun kahjatsemata, saabun ükskõikselt. Mul pole kahju kuskilt lahkuda ning mul on ükskõik, kuhu välja jõuan. Ometi olen pärit mingist kindlast kohast. Mul on sünnikoht, lapsepõlvemaa, koolikant. Ma ei saa eirata seda, et mul on eriline side mingite kohtadega ehk et ma olen kolklik.

Olen kolklik. Mu kodu on just minu koduümbrus. Lahkun sealt vastutahtsi, naasen sinna rõõmuga. Eemal olles igatsen ta järele. Mu kodu ongi seotud teiste kohtadega, ma ei saa teda neist ära lõigata. Kodunt lahkumine on kodu lahutamatu osa. Arvan, et olen nabanööri pidi kodu küljes kinni, aga samavõrd tõmbab hulk nööre mind sealt välja. Ehk et ma olen rändur, kosmopoliit.

Kui ma kosmopoliidina avalikult möönan oma pärinemist mingist kindlast kohast ja oma eriseoseid mingite kantidega, siis ma teen selle oma identiteedi osaks. See tuleb mulle kosmopoliidina koguni kasuks, lisab võlu ja salapära. Ma võin panna selle tööle oma kosmopoliitsuse kasuks, et veelgi paremini, laiemalt, vabamalt ringi rännata, olla veelgi vähem seotud kohtade külge. („See salapärane eestlane; võõrustagem teda!“, „Mõelda vaid, kui ka mina oleksin niimoodi üksinda võõral maal, näiteks sealsamas Eestis; aidakem teda! …“)

Banksy. Home Sweet Home. 2006

 Jason Blait / CC BY-NC-ND 2.0 / Flickr

Kui ma kolklasena mõistan enda lahutamatut seost kolgavälisega, siis võib see mulle mu kandis kasuks tulla, tõsta mu väärtust, prestiiži, renomeed, aupaistet. Mina olen Raplas käinud! Mina olen Tallinnas käinud! Mina olen Pariisis käinud! Mina olen New Yorki näinud! Omaenese silmaga! Omaenda käega katsusin Hiina müüri! Ma saan sellest laiast ilmamaast ning oma juhtumistest igasugu jutte rääkida. Omakandimehed kuulavad ammuli sui ja pärani silmi. Olen pannud laia ilma oma kolga jaoks tööle.

Kuid kui ma panen kolga tööle ilmamaa jaoks või vastupidi, siis jääb see ikkagi staatiliseks ja välispidiseks suhteks. Mina olen pärit Tallinnast, teate, kallid hiinlased, austraallased, ameeriklased, etiooplased. Aga see ei tähenda midagi sisulist. Selle koha asemel võiks olla mõni teine, ja ma võingi endale mõne teise päritolu luuletada. Või et teate, külamehed, kuidas ma käisin Tallinnas, Shanghais, Addis Abebas. See ei muuda midagi spetsiifilist minu juures, just need teised kohad. Ma võiksin vabalt oma reisukohti juurde luuletada (aga annaks jumal, et kuulajate sekka ei satuks keegi, kes seal päriselt käinud on!).

Ent kui ma suudaksin oma kodu-kolga niimoodi oma kosmopoliitsusse lõimida, et see eriomasel viisil minu läbikäimist maailmaga muudab ning et see ka maailma kuidagi tähendusrikkal moel muudab, siis on see koht juba sisulisemalt lõimitud. Ma rikastan maailma oma kogemusega. Olen Eestist ja sündinud Nõukogude Liidus, aga sina, noor lääneeurooplane, pole okupatsiooni all elanud, ma räägin sulle, las ma hajutan su naiivsust Venemaa suhtes, võta mind kuulda, ja me teeme parema maailma.

Või kui ma suudaksin kolgast ärakäimise nõnda oma kodukohta lõimida, et ma saan selle varal oma kogukonna ellu paremini panustada. Käisin väljas, sain häid ideid, omandasin uue pilgu oma kodule; proovime nüüd, nikerdame, katsetame, leiutame. Mõni meie kolga-asi oli ehk hoopis võõras asi. Mõnest oma asjast oleks ehk parem lahti saada (traditsiooniline reedeõhtune viinajoomine bussipeatuses), et saada veelgi endaomasemaks, veelgi kolklikumaks. Ja mõni teine asi, mis tundub meile tavaline ja mida me tähele ei pane, on tegelikult väga väärtuslik!

Muidugi ei lakka kolga- ja ilma­kalgendused. Ikka saab kolk pelgaks ripatsiks mu ilmaradu kündval rinnal; ikka saab välisilm pelgaks õnnistuste või hädade, ime- või masendusjuttude asukohaks, mis mu kolka ei muuda. Üha uuesti võtta kolk kaasa ilmarännule; ikka ja jälle olla kogu ilmaga oma kolgas.