Krüptodetektiiv ja Zosimose saladus. Lugu alkeemia algusest

Zosimos elas suurte muutuste lävel ja teda võib isegi pidada nende ettekuulutajaks.

KURMO KONSA

Alkeemia kuulub kindlasti nähtuste hulka, millest igaüks midagi kuulnud on. Kui võib-olla ka mitte midagi muud, siis seda, et alkeemikud olid need, kes püüdsid teha kulda ja otsisid filosoofilist kivi. Igal juhul on tegemist müstilise mõistatusliku teemaga, mille uurimisest krüptodetektiiv ei pääse. Pealegi tõotab kulla valmistamise saladuse lahendamine tuua kergendust ka krüptodetektiivi mitte just kõige libedamalt kulgevasse ärisse!

Etümoloogilises rägastikus

Alkeemia algus kaob aegade hämarusse ja vaevalt et meil kunagi õnnestub selles täielikku selgust saada. Isegi sõna „alkeemia“ täpsem päritolu pole teada. Esialgu tundub kõik lihtne. „Alkeemia“ tuleneb araabiakeelsest terminist al-kimiya või al-khimiya, kus al on määrav artikkel, nagu näiteks the inglise keeles. Sõna ise jõudis Euroopasse XII sajandil koos alkeemiliste tekstide araabia keelest tõlkimisega. Edasi läheb aga juba märksa segasemaks. Termini kimiya või cheimeia päritolu kohta on esitatud erisuguseid oletusi. Väga levinud antiik­aegne seletusviis oli sõna päritolu tagasiviimine mõne müütilise kujuni. Aleksandria alkeemia tähtsamaid esindajaid Zosimos, kes on ka meie jutu kangelaseks, viitab varajasele alkeemikule nimega Chēmēs või Chymēs, kelle nimest siis tulenes ka vastava tegevusala nimetus. Teises säilinud katkendis väidab ta, et selle kunsti avaldas inimestele ingel raamatus pealkirjaga „Chēmeu“. Raamatus kirjeldatakse apokrüüfilist legendi inglitest, kes astusid naistega vahekorda ja vastutasuks tutvustasid inimestele kunste, sealhulgas alkeemiat.

Üks levinumaid tõlgendusi seostab päritolu koptikeelse sõnaga kheme, mis tähendab musta. See oleks siis ilmne viide „mustale, viljakale maale“, mis omakorda tähendaks Egiptust. Alkeemia olekski siis „Egiptuse kunst“ või siis „musta maa kunst“. Kuna euroopalik alkeemia saigi alguse Egiptusest, siis oli ka see tõlgendus pikka aega väga levinud. Tänapäeval peetakse seda siiski liiga kunstlikuks käsituseks. Ilmselt pärineb sõna chem siiski kõige tõenäolisemalt kreeka keelest, kuna kreeka keel oli alkeemia kujunemise ajal kasutatav keel ning ka kõik sellest ajast säilinud alkeemilised tekstid on kreeka keeles. Kreekakeelseks võimalikuks sõnatüveks võib olla chēo, mis tähendab ’kokku valama’, ’kokku kallama’, ’kokku sulatama’, ’sulam’ jms. Kuna metallide sulatamine oli alkeemia väga oluliseks osaks, on selline etümoloogia vähemalt tõenäoline.¹

Mis siis ikkagi on alkeemia?

Alkeemiat täpsemalt määratleda ei ole sugugi lihtne, kuna tegemist on väga pika aja kestel ja väga erinevates kultuurides esinenud nähtusega. Laskumata siinkohal tänapäevaste definitsioonide eritlemisse, toon järgnevalt alkeemia määratluse raamatust „Alkeemia peegel“ („Speculum Alchemiae“), mille autoriks on ekslikult peetud Roger Baconit.² Kõige tõenäolisemalt on selle raamatu siiski kirjutanud keegi anonüümne autor ajavahemikus XIII–XV sajand. Alkeemiat määratleb see tundmatu autor järgmiselt: „Paljudest iidsetest raamatutest võib leida selle kunsti määratlusi, mida me käesolevas peatükis kavatseme arvesse võtta. Sest Hermes ütles sellest teadusest: alkeemia on kehaline teadus, koosnedes lihtsalt ühest ja ühevõrra, ühendades loomulikul teel teadmise ja mõju abil kehasid märksa väärtuslikemateks ja muutes neid loomuliku segamise teel paremaks. Keegi teine ütles: Alkeemia on teadus, mis õpetab kuidas muuta mistahes metalli teiseks, ning seda tehakse sobiva meditsiini abil, nii nagu see selgub paljude filosoofide raamatutest. Alkeemia on seega teadus, mis õpetab, kuidas valmistada ja ühendada teatud ravimit, mida nimetatakse eliksiiriks, mis siis, kui seda valatakse metallidele või ebatäiuslikele kehadele, muudab need täiuslikeks transmutatsiooni käigus.“³

Nagu toodud lõigust näha, kirjeldab traktaadi autor alkeemiat teadusena, mis käsitleb vähemväärtusliku muutmist väärtuslikumaks. Kõige ilmsemaks näiteks sellisest transmutatsioonist ongi harilike metallide muutmine väärismetallideks, kuid iseenesest käib see kõikide looduslike kehade kohta. Teaduse kõrval on väga selgelt tegemist ka kunstiga, mis tähendab seda, et transmutatsiooni üle mitte ainult ei arutleta teaduslikult, vaid seda ka teostatakse. Selle praktilise poole tõttu on alkeemia olnud seotud metallurgia, kullassepakunsti, juveliirikunsti ja klaasivalamisega. Transmutatsiooniks kasutatakse „vastavat ravimit“ ehk eliksiiri. Kuidas aga alkeemia alguse sai?

Alkeemia algus Egiptuses

Tänapäevani on säilinud kaks rakenduskeemilise sisuga teksti, mis leiti Teebast (Lõuna-Egiptus). Tegemist on kreekakeelsete papüürustega, mida tuntakse nende säilituskoha järgi Leideni ja Stockholmi papüürustena. Leideni papüürus X, mis leiti 1828. aastal, pärineb III sajandist pKr ning see sisaldab 99 retsepti metallisulamite, kullasarnaste imitatsioonide ja metallide värvimise kohta. Stockholmi papüürus pärineb samast ajast ning selles on 159 retsepti kullasarnaste imitatsioonide, kunstlike vääriskivide ja pärlite ning tehislike purpurvärvide valmistamise kohta. Tegemist on ainult praktiliste juhenditega, igasugused vihjedki mingile teoreetilisele käsitlusele puuduvad.⁴ Krüptodetektiivi paberite hulgas leidub paar nendelt papüürustelt väljakirjutatud retsepti.

Purpurvärvi valmistamine: „Früügia kivi põletatakse ja peenestatakse. Segatakse veega, aetakse keema, pannakse vill sisse ja jahutatakse, siis lisatakse vetikaid, keedetakse ja jäetakse jahtuma. Pestakse mereveega.“ Toodud retseptid muudab segaseks see, et ained, mida seal kasutatakse, ei vasta tänapäeva keemilistele kategooriatele. Sageli ei ole ka juhised piisavalt täpsed (või vähemalt tundub nii). Tõenäoliselt ei pandud kõike kirja ja olulisemad juhised anti edasi suuliselt meistrilt õpipoisile. Selles retseptis toodud früügia kivi on aluniit (maarjaskivi, sulfaatne mineraal). Pliniuse kirjelduse järgi on tegemist poorse kivimiga, mis sarnaneb pimsskiviga. Immutatakse punase veiniga, seejärel kaltsineeritakse ning jahutatakse magusa veiniga. Protseduuri korratakse kolm korda. Vetikad, mida retseptis mainitakse, on tegelikult samblikud, mis annavadki villale värvi.

Väävlivee valmistamine: „Segada 1 drahm eelnevalt peenestatud lupja ja väävlit. Panna nõusse, milles on kange äädikas või nooruki uriin. Kuumutada, kuni vedelik näeb välja nagu veri. Filtreerida ja kasutada.“ Kui selliselt valmistatud lahusesse asetada hõbeese, siis muutub see esmalt kollakspruuniks, seejärel kuldseks, edasi omandab vase värvi, siis pronksja ja purpurse tooni ning lõpuks muutub pruuniks. Värvimuutused on tingitud metalli pinnale moodustuvatest sulfiididest. Tänapäeval kasutatakse sellesarnast menetlust metallide patineerimisel.

Suurem osa retsepte juhendabki väärtuslike materjalide imitatsioonide valmistamist. Samas on kirjas ka katsed, kuidas teha kindlaks näiteks kulla puhtust. Käsitöölised oskasid valmistada imitatsioone, kuid oskasid neid ka puhastest metallidest kergesti eristada!

Zosimost peetakse lääne alkeemia ajaloo silmapaistvaks tegelaseks.⁵ Järelkäijad on andnud talle selliseid epiteete nagu „püha Zosimos“, „filosoofide kroon“, „tõe sõber“. Sageli peetakse Zosimost alkeemia või teinekord ka veidi kitsamalt religioosse alkeemia rajajaks. Tõsi on see, et tema teosed on kõige tähtsamad religioossed tekstid kogu säilinud Kreeka-Egiptuse alkeemilises tekstikorpuses, samuti on nüüdseks saanud selgeks, et ta ei olnud selle traditsiooni looja, vaid üks viimaseid suuri esindajaid. Mitte eelkäija, vaid eelkäijate töö kokkuvõtja.

Hoolimata tema kuulsusest on Zosimosest väga vähe teada. Ta elas tõenäoliselt III sajandi lõpus ja IV sajandil pKr. Pärit oli ta Ülem-Egiptuse linnast Panopolisest (tänapäeval Akhmīm), kus ta ilmselt oma eluajal tegutses. Ta olevat kirjutanud alkeemiast 28 teost. Suurem osa neist on kaotsi läinud, säilinud on vaid väljavõtted Bütsantsis ja Süürias koostatud antoloogiatest. Need varsematest alkeemilistest töödest tehtud väljavõtete kogumikud on koostatud X–XVI sajandini, seega üle poole tuhande aasta hiljem, kui tegutses Zosimos. Mille alusel nende kogumike koostajad on kajastatud autoreid ja lõike töödest valinud, on meile täiesti arusaamatu. Ometi on need ainuke võimalus saada aimu Kreeka-Egiptuse väga rikkalikust alkeemilisest tekstipärandist. Hoolimata sellest, et kogu Zosimose loomingust on säilinud vaid kübemed, on selles kajastust leidnud väga paljud alkeemilised teemad ja esitusviisid. Kui varasemates säilinud alkeemilistes tekstides esitatakse vaid konkreetseid tehnilisi juhendeid, siis Zosimose kirjutised on märksa mitmekülgsemad ja heidavad valgust ka sellele, kuidas alkeemikud oma eriala käsitlesid ja mida nad mõtlesid.

Zosimos oli Hermese preester ning töötas kirjutajana „elu majas“. Tegemist oli linna tähtsaima templi juures asuva uurimisasutusega, kus loodi ja säilitati teadmisi nii teksti kui ka pildi kujul. Ta tegeles iidsete Egiptuse metallitöötlemise juhendite tõlkimise ja säilitamisega ning templi käsitööliste juhendamisega. Kuid ta tegeles ka käsitööliste nõustamise ja juhtimisega väljaspool templit. See kajastub tema kirjades Theosebeiale, kes oli kristlane ja ilmselt metallurgide gildi liige. Gildid olid organiseerunud perekondlikul ja kogukondlikul alusel ning sageli telliti neilt töid templitele. Käsitööliste gildid hakkasid Egiptuses tekkima Rooma perioodil, samast ajast on teada ka esimesed alkeemilised tekstid. Tõenäoliselt on need kaks omavahel seotud. Seni kuni metallide töötlemine toimus templites, olid töötlemisjuhised ja retseptid kättesaadavad vaid seal. Koos gildide tekkega hakkasid ka alkeemilised retseptid ilmselt laiemalt levima.

Templitöökodades valmistatud kujusid kasutati templites endis, aga samuti kasutati neid matuseandidena ning müüdi usupidustuste ja laatade ajal. Rikkamad said endale lubada metallist kujusid, vaesemad pidid piirduma kohalike käsitööliste valmistatud terrakotaskulptuuridega. Kõikide kujude ühistunnuseks oli see, et nad olid värvilised – polükroomsed. Üks kuju võis olla valmistatud eri metallidest ning nende kaunistamiseks kasutati pinnatöötlust ja inkrusteerimist. Kujude pinnale olid kantud hieroglüüfid ja pühad sümbolid.

Roomaaegne Egiptuse ühiskond oli väga selgelt mitmekultuuriline, Panopolis oli kreeka kultuuri keskus. Zosimose töödest on näha, et ta püüdis ühendada Egiptuse alkeemilisi kogemusi ja religioosseid ettekujutusi nii kreeka filosoofia, judaismi kui ka gnostilise kristlusega. Võib rahulikult väita, et ta püüdis luua omaaegset universaalset alkeemiateooriat. Vaevalt oli see midagi väga ainulaadset, eri kultuuride segunemine tekitas paratamatult vajaduse vaadete ja käsitluste võrdlemise ja ühtlustamise järele. Samasugust arengut võib täheldada ka tolleaegses neoplatonismis.

Zosimos kasutas judaismist ja kristlusest pärit ideid ja argumente, et tõestada oma „looduslike“ (physika) meetodite paremust rivaalide „mittelooduslike“ (aphysika) meetodite ees. Looduslikud meetodid viitasid sellele, et kõik ained tuli valmistada taevaste, aastaaja ja ööpäeva tsüklite järgi. Zosimose võistlejad kasutasid uuemat meetodit, mille korral kutsuti appi sodiaagi deemonid. Zosimose kriitika põhines ennekõike sellel, et sellised deemonid valitsevad ainult väga väikest osa kosmosest ning seega on nende ettekujutus loodusest ja nende võim selle üle vägagi piiratud. Iga deemon on spetsialist vaid väga kitsal alal! Deemonitele lootmise asemel tuleb pöörduda jumaliku looja enda poole ja tema ilmutab teadmisi kogu maailma kohta.

Zosimose saladus

Raamatus „Vasetööde kohta“ annab ta juhiseid, kuidas valmistada jumalakujusid, aga ka loomade, kalade, puude ja muude objektide kujusid, nii et „need, kes neid vaatavad, arvavad, et näevad elavat keha. [—] inimesed, kes neid kujusid näevad, on haaratud hirmust; nad mõtlevad, et need on elustunud ning et neil on elusa keha värv.“⁶

Kuigi alkeemiat seostatakse enamasti metallide muutmisega kullaks, siis Kreeka-Egiptuse alkeemiast midagi sellist teada ei ole. Puuduvad igasugused viited, et Zosimos või teised tolleaegsed alkeemikud oleksid seda püüdnud teha. Nad olid vägagi teadlikud, et tegelevad metallidele värvi andmisega või siis puhastavad kulda ja hõbedat lisaainetest. Pealegi olid nad head spetsialistid, kes oskasid metallisulameid üksteisest eristada.

Alkeemia juured peituvadki ilmselt jumalike kujude valmistamises. Seega on alkeemial selged seosed religiooniga juba kujunemise algusest peale ning ei ole mingit põhjust pidada Zosimost religioosse alkeemia rajajaks. Küll võib ta olla selle traditsiooni üks viimastest esindajatest. Zosimos elas suurte muutuste lävel ja teda võib isegi pidada nende ettekuulutajaks. I sajandil eKr Egiptusesse levinud ristiusk saavutas III sajandi lõpuks selles Rooma provintsis valitseva usundi staatuse. Pärast kristluse mahasurumiskatset, milles peaosa etendanud meile juba tuttav keiser Diocletianus läbi oli kukkunud, kuulutas Constantinus Suur (272–337) selle impeeriumi valitsevaks usuks ning IV sajandi lõpuks valitses kogu impeeriumis ristiusk. Constantinus Suure surma järel jagunes Rooma riik kaheks ning Egiptus jäi Bütsantsi ehk Ida-Rooma keisririigi võimu alla. Ristiusu omaksvõtt tähendas aga Egiptuse templite sulgemist ja rüüstamist.

Alkeemia ei kadunud loomulikult kuhugi ning Zosimose püüe luua universaalset, kõiki tolleaegseid religioone ja kultuure siduvat ja hõlmavat alkeemia käsitlust lõi aluse alkeemia püsimisele ka täiesti uues ajaloolises olukorras. Tema mõtted ja ideed säilisid ning aitasid alkeemial ennast taasluua juba hoopis teistsuguses maailmas.

Milles siis peitub Zosimose saladus? Mingit saladust ei olnudki! Alkeemikud ei valmistanud kulda ja kui keegi lihtsameelne õnnestuski hästi valmistatud imitatsiooniga haneks tõmmata, siis ei arvanud alkeemikud, et see on nüüd eduka transmutatsiooni tulemus. Alkeemia oli tee läbi keemiliste protsesside lähemale jumalikule mõistusele, aga mitte kullale.

1 Vt: Lawrence M. Principe, The secrets of alchemy. Chicago, London: The University of Chicago Press, 2013, 22–24.

2 Roger Baconiga sai krüptodetektiiv tuttavaks ühes varasemas loos: Kurmo Konsa, krüptodetektiiv püüab ära hoida maailmalõppu. – Sirp 11. V 2018.

3 The Mirror of Alchimy. London: Printed for Richard Oliue, 1597. https://archive.org/details/mirrorofalchimy00baco/page/n5

4 Mõlemad papüürused on uuesti toimetatud ja prantsuse keelde tõlgitud: Robert Halleux, Papyrus de Leyde, Papyrus de Stockholm, recettes. Paris: Les Belles Lettres, [1981] 2002. Ingliskeelne, tõsi küll, juba vananenud tõlge: Earle Radcliffe Caley, The Leyden and Stockholm Papyri. Cincinnati: University of Cincinnati, 2008.

5 Tema kohta vt: Michele Mertens, Zosime de Panopolis: Mémoires authentiques. Paris: Les Belles Lettres, 2002; Shannon Grimes, Becoming gold: Zosimos of Panopolis and the alchemical arts in Roman Egypt. Auckland: Rubedo Press, 2018.

6 Erica Hunter, Beautiful black bronzes: Zosimos’ treatises in Cam. Mm 6.29. – I bronzi antichi: producione e tecnologia, ed. by Alessandra Giumlia-Mair. Montagnac, France: Monique Mergoil, 2002, 655–658.