Krüptorahanduse õitsengut takistab süsteemi ebaküpsus

Süvenev energiakriis, ähvardav majanduslangus, kiire inflatsioon ja kõrgeks kruvitud geopoliitilised pinged mõjutavad ka krüptoturgu.

ÜLAR ALLAS

Krüptoraha pooldajad peavad plokiahelal põhinevat rahandussüsteemi innovaatiliseks ja õiglaseks. Seevastu skeptikud nimetavad seda majandusmulliks ja kriminaalide valuutaks. Tõde peitub kusagil vahepeal.

Krüptoraha on plokiahelal põhinev maksesüsteem. Plokiahelat võib võrrelda suure avaliku arvestusraamatuga, kus säilitatakse infot kõikide krüptorahaga sooritatud tehingute kohta. Plokiahelat on peaaegu võimatu muuta ja võltsida, mistõttu krüptorahaga arveldamist peetakse väga turvaliseks. Paljude arvates on krüptoraha vabaduse sümbol, sest seda ei kontrolli ükski valitsus ega pank. Vajalik on vaid internetiühendus.

Krüptorahandus on tõsine äri. Kõikide krüptoraha liikide turuväärtus läheneb triljonile dollarile. See on võrreldav Hispaania või Hollandi sisemajanduse kogutoodanguga. Krüptoraha võiks edukalt pakkuda alternatiivi teistele valuutadele, kuid praegu on süsteem ebaküps. Krüptorahanduse läbipaistvusest ei tasu rääkidagi, kuna enamik inimesi ei oska bitcoinʼi või Ethereumi lähtekoodi lugeda.

Bitcoin raiskab energiat ja saastab keskkonda

Krüptovaluuta võimaldab kahel poolel sooritada tehinguid ilma kolmanda osaliseta, kuid tehingute toimumiseks tuleb need esmalt kinnitada. Bitcoinʼi puhul toimub kinnitamine töötõenduse (proof-of-work) algoritmi abil. Inimesi, kes sellega tegelevad, nimetatakse kaevandajateks. Tehingute kinnitamisega kaasneb krüptograafiline ülesanne, mis lahendatakse katse-eksituse meetodil. Kui kaevandajad on tehingud üle kontrollinud, lisatakse need plokiahelasse. Eduka töö eest saavad kaevandajad tasuks preemia, mille suurus on hetkel 6,25 bitcoin’i (130 000 dollarit). Kaevandamist võib võrrelda loteriiga, kus ööpäev läbi võisteldakse omavahel juhuslike arvude genereerimises. Bitcoin’i algusaegadel olid ülesanded lihtsad ja õige vastuse saamiseks piisas tavalisest lauaarvutist. Vastavalt algoritmile on ülesanded üha keerulisemad, nõudes aina suuremat arvutusvõimsust ja rohkem energiat.

Bitcoin’i võrgu ülalpidamine nõuab aastas rohkem kui 100 TWh energiat ehk üle kümne korra rohkem kui terve Eesti energiatarbimine. Sellise energiahulga tootmine paiskab aastas atmosfääri rohkem kui 50 megatonni süsinikdioksiidi. Seega võiks bitcoin’i pidada märkimisväärseks õhusaaste allikaks ja kliimamuutust põhjustavaks teguriks. Tõsi, viimasel aastal on kulutatud energiakogus tublisti vähenenud. Praegu toimub suurem osa kaevandamisest USAs, Hiinas ja Kasahstanis. Tuleb lisada, et umbes pool Kasahstani elektrist toodetakse kivisöest, mis omakorda saastab keskkonda.

Euroopa Liidu liidrid hoiatasid hiljuti, et bitcoin’i kaevandused võidakse sulgeda, et säästa energiat majapidamiste ja tööstuse tarbeks. Moldova võimud ongi juba keelustanud nii kaevandamise kui ka selleks vajaliku riistvara impordi. Siiski on huvitav märkida, et hiljutise uuringu kohaselt kulutab bitcoin’i võrk 30 korda vähem energiat kui traditsiooniline pangandussüsteem.

Süvenev energiakriis, ähvardav majanduslangus, kiire inflatsioon ja kõrgeks kruvitud geopoliitilised pinged mõjutavad ka krüptoturgu. Kaevandajatele tähendab praegune olukord, et tehinguid tehakse vähem ja preemiat teenida on keerulisem. Kõrged energiahinnad suurendavad kaevandamise kulusid. See võib sundida kaevureid oma valduses olevaid bitcoin’e müüma, mis omakorda surub krüptoraha hinna alla. Mõnel juhul on kaevurid isegi sunnitud oma tegevuse täielikult lõpetama. Bitcoin’i kaevandamise seadmed pole kuigi odavad ja neid ei saa kasutada millegi muu jaoks. Kaevuritel tuleb valida, kas hoida seadmed alles ja loota, et tulevik toob taas kasumi, või müüa seadmed vanarauaks.

Kui mõned kaevandajad loobuvad tööst, jääb kaevandatavate bitcoin’ide kogumaht siiski samaks. Sel juhul jagatakse preemiad vähema arvu kaevandajate vahel. Kaevandajad, kes tulevad energiakuludega toime, teenivad head kasumit. Võib märgata, et mõned kaevandajad on kolinud odavama elektri hinnaga piirkondadesse. Kui näiteks Saksamaal maksab ühe bitcoin’i kaevandamine üle 50 000 dollari, siis Kuveidis ainult 1400 dollarit.

Praegu valitsev olukord võib krüptoraha kasutuselevõttu ka soodustada. Paljud riigid, sh Venezuela, Türgi, Argentina, Zimbabwe ja Sudaan, vaevlevad hüperinflatsiooni või sanktsioonide küüsis. See võib kasvatada huvi krüptovarade vastu. Ainuüksi hirm inflatsiooni ees suurendab nõudlust krüptoraha järele. Energiapuuduse ja hinnatõusude ajastul on huvitav vaadelda, kuidas digitaalsete varade turg edasi areneb. Kui valitsused probleemidega võideldes rohkem raha „trükivad“, toob see usutavasti kaasa usalduse kaotuse tavapäraste maksevahendite vastu ja suurema nõudluse krüptoraha järele.

Kas „roheline“ krüptoraha on võimalik?

Töötõenduse algoritmile, mida bitcoin kasutab, on olemas alternatiivne tehingute valideerimise meetod – panusetõendus (proof-of-stake). Mõlemad valideerimise mudelid võimaldavad krüptorahaga turvaliselt tehinguid sooritada, kuid panusetõendus pole veel kuigi levinud. Rohkem kui 20 000 maailmas ringlevast krüptoraha liigist kasutab panusetõenduse algoritmi kõigest 250. Tuntuim neist on Ethereum.

Energiakuluka valideerimismudeli tõttu neelab bitcoin’i võrgustik umbes 0,5% maailmas toodetavast elektrienergiast. Ethereumi puhul kasutatav panusetõendus kulutab 99,9% vähem energiat. Seega aitab panusetõendus keskkonna saastamist tublisti vähendada. Järelikult on „rohelisem“ krüptoraha täiesti reaalne nähtus.

Bitcoin’iga sooritatud tehingute valideerimisel võistlevad kogu maailma kaevandajad juhuslike arvude genereerimise nimel. Ethereumi algoritmi puhul võistlust ei toimu, sest valideerijad valitakse juhuslikult. Välja valitud valideerija peab esmalt panustama teatava summa krüptoraha tagatiseks, kusjuures suurematel panustajatel on suurem tõenäosus valituks osutuda. Kui valideerija käitub tehingute kinnitamisel ebaausalt, võib ta karistuseks tagatisest ilma jääda. Kui valideerija teeb oma tööd korrektselt, teenib ta preemiat.

Ethereumi tehingute valideerimiseks pole vaja soetada kallist ja üheotstarbelist riistvara. Piisab tavaliselt arvutist. Parima tulemuse saab, kui arvutisse on paigaldatud võimas graafikakaart. Ethereumi populaarsus on süvendanud maailmas graafikakaartide nappust.

Bitcoin’i kaevandamise mõttekus sõltub tugevalt energia hinnast. Elektri kallinemisel võivad kaevandajad hakata eelistama krüptoraha liike, mis tuginevad panusetõenduse algoritmile. Pole välistatud, et töötõenduse algoritm ongi lõpuks hukule määratud. Ka bitcoin võib kunagi panusetõenduse kasutusele võtta. Selle idee edukas elluviimine nõuab siiski aastaid ja bitcoin’i kogukond peab muutusega nõustuma.

Valitsused jäävad ettevaatlikuks

Maailma riikide valitsused jäävad krüptoraha suhtes ettevaatlikuks. Samal ajal hoiavad valitsused krüptoturul pingsalt silma peal ning püüavad uurida, kuidas kasutada krüptoraha oma eesmärkide saavutamiseks. Praegu, 13 aastat pärast bitcoin’i sündi, on krüptoraha globaalses investeerimises tähtis varaklass. Valitsused püüavad leida võimalusi krüptoraha reguleerimiseks ning rakendavad selleks oma lähenemisviise. Krüptoraha on täielikult keelustatud näiteks Alžeerias, Boliivias, Bangladeshis, Dominikaani vabariigis, Ghanas, Nepalis, Kataris ja Vanuatul. USA, Taani, Kanada, Austraalia ja veel terve rida riike lubavad bitcoin’iga arveldamist ning püüavad juurutada vastavaid regulatsioone. El Salvador on bitcoin’i ametliku valuutana kasutusele võtnud. Sõjast räsitud Ukrainale on võimalik krüptorahas annetusi teha.

See, kas krüptoraha entusiastide unistus saab teoks ja krüptoraha muutub kogu maailmas legaalseks, on endiselt lahtine küsimus. Paljudes riikides saab bitcoin’i kasutada kaupade ja teenuste ostmiseks, kuid tänini puuduvad ühtsed rahvusvahelised krüptoraha puudutavad seadused.

Kokkuvõtlikult võib öelda, et krüptoraha laialdast kasutuselevõttu takistavad kolm probleemi. Esiteks hirmutab valitsusi ja finantsasutusi asjaolu, et krüptoraha ei allu nende kontrollile. Bitcoin võib olemasolevat finantstaristut destabiliseerida. Esile on tõusnud teisigi küsimusi. Kas krüptoraha peaks jälgima? Milline riigiasutus peaks sellega tegelema? Kuidas krüptoraha seadusandluses määratleda?

Teine valitsuste murekoht seisneb selles, et krüptoraha võimaldab riigi ametlikust rahanduspoliitikast mööda hiilida. Teatud riigid, näiteks Hiina, rakendavad riigist valuuta väljavoolu tõkestamiseks kapitalikontrolli. Ometigi näitab 2020. aastast pärinev analüüs, et üheainsa aasta jooksul liikus Hiinas asuvatest krüptorahakottidest teistesse riikidesse ligi 50 miljardi dollari väärtuses krüptoraha. Hiina võimud reageerisid sellele teatele krüptoraha täieliku keelustamisega. Suurte kaevanduste sulgemisel oli bitcoin’i plokiahelale niivõrd suur mõju, et kogu võrgu arvutusvõimekus langes pooleteise kuuga ligi 50%. Nüüdseks on hulk Hiina kaevandusi taas tegevust alustanud.

Kolmandaks tekitab valitsustes usaldamatust tõsiasi, et krüptoraha lühike minevik on täis skandaale, pettust ja kuritegusid. Seetõttu liigitub krüptoraha probleemseks varaklassiks. Bitcoin’i võrgustik on anonüümne. Ostjate ja müüjate kohta on teada üksnes nende krüptograafiliselt määratud pseudonüümid, mille taha peituvat isikut või organisatsiooni on raske kindlaks teha. Kurjategijate jaoks näib krüptoraha olevat tõeline õnnistus ja eelistatuim finantstehingute kanal, kuna võimaldab seadustele vilistada ja ebaseaduslikku tegevust varjata.

Üks kurikuulsamaid näiteid krüptorahaga seotud kuritegudest on nn Silk Roadi juhtum. Silk Roadiks nimetatakse aastatel 2011–2013 tegutsenud veebiturgu, kus muu hulgas kaubeldi relvade ja uimastitega. FBI andmetel müüdi Silk Roadi kaudu kolme aasta vältel kokku 1,2 miljardi dollari väärtuses narkootikume. Silk Road võimaldas kasutajatel ostude eest maksta bitcoin’ides. Õiguskaitseorganitel oli tehingute osalisi raske jälgida, sest nende tuvastamiseks polnud muud infot peale plokiahela aadresside. Lõpuks suutis FBI siiski turu sulgeda, konfiskeerides sealjuures 174 000 bitcoin’i. Silk Roadi asutajale Ross William Ulbrichtile määrati eluaegne vanglakaristus.

Häkkerite seas kogub populaarsust uus kuriteo liik – eluliselt tähtsate arvutisüsteemide pahavaraga nakatamine ja dešifreerimisvõtme eest lunaraha nõudmine. 2021. aastal halvas häkkerite rühmitus DarkSide USA energiafirma Colonial Pipelineʼi ligi 9000 km pikkuse naftatorustiku töö ja nõudis lunarahaks 75 bitcoin’i toonase väärtusega 4,4 miljonit dollarit. Juhtum põhjustas USA idaranniku bensiinijaamades suure kütusepuuduse ja kinnitas, et küberrünnakud võivad põhjustada tõsiseid riikliku julge­oleku probleeme. Ühtlasi pingestas rünnak USA ja Venemaa suhteid, sest DarkSide’i seostatakse Venemaaga. Rühmitus ise nimetab end apoliitiliseks ja kinnitab, et huvitub üksnes rahast. Tänaseks on USA võimud konfiskeerinud lõviosa häkkeritele tasutud lunarahast. See näitab, et õigusorganid õpivad üha paremini krüptoraha liikumist jälgima ja vajaduse korral lukustama. Krüptomaailm on hakanud anonüümsust kaotama.

Krüptoraha ja majandussanktsioonid

Venemaa keskpangale, nagu ka paljudele teistele keskpankadele, ei meeldi krüptoraha. Kuid ei saa välistada, et häda korral on Venemaa keskpank valmis krüptoraha riikidevahelises arveldamises kasutama, et kaubandussanktsioonidest mööda hiilida. Juba Vene-Ukraina konflikti hakul pöörasid Ameerika ja Euroopa liidrid sellele tõigale tähelepanu. Teoreetiliselt võiks Venemaa valitsus kasutada krüptoraha näiteks rublade konverteerimiseks teistesse valuutadesse, raha riigist väljaviimiseks, maksete vastuvõtmiseks või ostude sooritamiseks. Tõsi, enamiku krüptoraha liikide plokiahelad on läbipaistvad ning eksperdid märkavad, kui võrgus liigutatakse suuri rahasummasid. Kuid siis on juba hilja, sest tegu on tehtud.

Käesoleva aasta oktoobris võttis Euroopa Liit vastu kaheksanda Venemaa-vastaste sanktsioonide paketi, millega muu hulgas keelustati kõik Venemaa kodanike krüptorahakotid, vastavad kontod ja hoiuteenused. See tähendab, et Coinbase, Binance ja teised krüptoraha vahetuspunktid peaksid Venemaa kodanike kontod identifitseerima ja blokeerima. Ometigi jäävad teatud riikides baseeruvad vahetuspunktid venelastele avatuks. Singapuris registreeritud Bybit teatas, et jätkab vabaduse ja detsentralisatsiooni väärtustamist ega kehtesta sanktsioone venelastest klientidele, kellest pealegi paljud ei pruugi sõda pooldada ega Venemaa liidrite seisukohtadega nõustuda. Seega ei ole lääne võimudel sugugi lihtne krüptorahas arveldamist peatada. Huvitav on mainida, et hiljuti püüdis Venemaa peaprokuratuur keelata krüptoraha vahetuspunkti OKX tegevuse, kuna peaprokuratuuri hinnangul levitab vahetuspunkt „finantspüramiidiga seotud ebausaldusväärset teavet“.

Äsja ilmus uudis, et Iraan on alates 2018. aastast teinud Binance’i vahendusel krüptorahaga 8 miljardi dollari väärtuses tehinguid. See toimus hoolimata USA kehtestatud sanktsioonidest, mille eesmärk on islamiriik maailma finantssüsteemist eraldada. Varem oli krüptoraha Iraanis keelatud, kuna intensiivne kaevandamine põhjustas riigis ulatuslikke elektrikatkestusi. Nüüd on Iraani võimud krüptovaluuta kui importi võimaldava meetme ametlikult heaks kiitnud.

Maailmas on vähemalt üks valitsus, kes püüab krüptoraha röövides riigikassat täita ja kasutab selleks nn riiklikke häkkereid. Teadaolevalt teostas Põhja-Korea möödunud aastal vähemalt seitse küberrünnakut krüptoraha vahetuspunktide ja investeerimisühingute vastu, omandades seeläbi ligi 400 miljoni dollari väärtuses digitaalset vara. Analüüsifirma Chainalysis raport edastab, et pärast röövi alustati osavalt rahapesu, et tegu varjata ja sularaha kätte saada. Raha vajab Põhja-Korea tuuma- ja ballistiliste rakettide arendamise rahastamiseks.

Kõige spekulatiivsem varaklass

Alates 2009. aastast on bitcoin’i hind läbinud mitu tõusu ja mõõna. Turule ilmudes oli bitcoin’i väärtus null. Aasta hiljem maksis üks bitcoin üheksa senti. Samal aastal ostis programmeerija Laszlo Hanyecz 10 000 bitcoin’i eest kaks pitsat, soovides demonstreerida, et krüptoraha saab kasutada tavaostudeks. Praeguse kursi järgi tasus mees ostu eest üle 200 miljoni dollari.

Pandeemia ajal põhjustas investorite kõrgenenud huvi bitcoin’i kiire hinnakasvu – kuue kuuga kerkis hind viis korda. 2021. aasta novembris maksis bitcoin rekordilised 68 789 dollarit. Paljud inimesed ostsid sel aastal esimest korda krüptoraha. Praegu, aasta hiljem, on saabunud „krüptotalv“ ja bitcoin’i hind on kukkunud rohkem kui 60%. Tunnen inimesi, kes soovist kiiresti rikastuda müüsid mullu kinnisvara ja soetasid saadud raha eest bitcoin’e. Mitte kõik neist ei kahetse oma tegu, kuna loodavad, et hind hakkab taas kerkima. Tõepoolest, ajalugu näitab, et bitcoin’i hind võib mõne tunni jooksul muutuda lausa 15%.

Seoses investorite kasvava huviga bitcoin’i vastu hakkasid 2017. aasta paiku ringlusesse ilmuma ka teised krüptoraha liigid. Enamasti on tegemist tähtsusetute bitcoin’i lähtekoodi koopiatega. Leidub investoreid, kes ostavad paljudest krüptoraha liikidest koosnevaid pakette, lootes, et mõne liigi hind hakkab kasvama.

Krüptoraha hinda mõjutab terve rida faktoreid. Kui ostuhuvilisi on rohkem, siis hind tõuseb ja vastupidi. Hinda mõjutavad ka kaevandamiseks vajaliku tehnika ja elektri maksumus, samuti poliitilised otsused ja konkurents teiste krüptorahadega. Lisaks võivad hinda järsult kõigutada meediakajastused, poliitilised otsused ja Elon Muski säutsud.

Satoshi Nakamoto nime taha varjuv bitcoin’i anonüümne looja on krüptoraha kirjeldanud kui elektroonilist võrdõiguslikku rahasüsteemi. Ometigi näib, et enamik inimesi mõtleb bitcoin’ist kui võimalusest kiiresti rikastuda. Bitcoin’i hind on väga muutlik, mistõttu on seda ebamugav kasutada igapäevaste tehingute tegemiseks. Kui aga hind stabiliseeruks, ei pakuks bitcoin enam investoritele huvi. Ükski ekspert ei tea, milliseks kujuneb krüptoraha tulevik. Sellepärast ei tasu krüptorahasse investeerida rohkem, kui ollakse valmis kaotama.

Ülar Allas on Tartu ülikooli teadusarvutuste keskuse konsultant.