Kui palju mõistmist on vaja loodusest hoolimiseks?

Mida rohkem me loodusest teame, mida rohkem liike ja nende vajadusi tunneme, seda suurem saab olla meie imetlus, aukartus ja ka siiras tänulikkus kõige eest, mis ja kes meie ümber olemas on.

HERDIS FRIDOLIN

Kõige elusaga hoolivalt käituda ei ole nii lihtne. Tõeline hoolimine nõuab sügavat eetikatunnetust, aukartust elu ees ja ka võimalikult laialdasi teadmisi. Alati ei pruugigi olla üheseid vastuseid.

Hoolimise vastuolud

Elusolendeid on maailmas teatavasti hoomamatu hulk – mikroskoopilistest viburloomadest kuni sinivaaladeni. Eestimaadki asustab peale inimese veel umbes 40 000 liiki olendeid – loomad, taimed ja seened. Budistliku eetika esimene juhis räägib vajadusest hoiduda kõigi elusolendite kahjustamisest. Näiteks „Karaṇīyamettā Suttas“ kirjeldab Buddha, et inimene, kes pürib kõrgeima ideaali virgumise poole, peaks hoolima kõigist elusolendeist sama palju kui ema hoolib oma ainsast lapsest. Kõik need olendid on seal ka põhjalikult ära seletatud, et headest soovidest keegi välja ei ununeks. Mõne tõlke järgi on sellise hoolimise vääriliste olendite hulka kaasatud mitte ainult kõikvõimalikud loomad, vaid ka taimed. Mida see kõigist olenditest hoolimine aga tegelikus elus tähendab? Need, kes vähegi on looduse ringkäigu peale mõelnud, saavad aru, et sellisesse kõikehõlmavasse väitesse on mõtlemise konflikt juba sisse kirjutatud. Looduses toimub pidev olelusvõitlus, kus ühed olendid söövad teisi või konkureerivad omavahel ressursside pärast, mida kõigile ei jätku. Seega kõik ei saa ellu jääda. Kuidas siis hoolida võrdselt näiteks värbkakust, Eesti väikseimast ja võib-olla inimsilmale armsaimast öökullist, ja samapalju tema saakloomaks olevatest laululindudest? Või kuidas hoolida korraga varesest ja tema või tema poegade söögiks saavast oravapojast? Kummale ma siis kaasa tunnen?

Inimene hoolib üldjuhul sellest, keda või mida ta mõistab. Kui mõistetakse mitte ainult kiskja ohvriks langeva saaklooma kannatusi, vaid ka röövlinnu rõõme ja muresid, siis ilmselt ei pane röövlinnu tegu teda vihkama või põlgama. Vastupidi, võib tunda aukartust, sest kiskjad söövad enamasti haigeid ja nõrgemaid loomi, hoides sellega oma saakloomade asurkonnad terve ja elujõulisena. Piisaval hulgal tippkiskjate olemasolu näitab ökosüsteemi head seisundit.

Kui jagame loodusest hoolimise olenditele, liikidele ja isenditele, siis vähemalt ühekaupa on võimalik neist kõigist hoolida. Teadlane ja kirjanik Carl Sagan on öelnud, et ei ole võimalik tappa seda, kelles sa oled näinud isiksust. See tähendab, et kui pidada sääske lihtsalt pinisevaks vereimejaks, siis on väga lihtne ta eneselegi märkamatult lapikuks lüüa ja hetkega unustada. Kui aga teadvustad, milline keerukas olend on see pisike tüütus, kui palju vaeva peab ta nägema, et oma õrna iminokaga tabada nahas sobiv veresoon, et sealt siis kätte saada see väike verekogus, mis tal on järglaste saamiseks vaja, on juba raske talle mitte kaasa tunda ja temast mitte hoolida.

Üks heategu võib teha palju halba

Igasuguseid keerulisi näiteid hoolimise vastuolulisusest on looduses väga palju. Mida teha kevade hakul metsast leitud väikese karupojaga? Oletame, et on väga kindlalt teada, et emakaru on hukka saanud. Nii hoolimatu, kui see ka ei tundu, aga kui leidjal ei ole tahtmist ja tingimusi, et järgnevad aastakümned selle karuga koos elada, siis igal juhul on karupojale kõige parem ta metsa jätta, kuigi tõenäosus, et ta seal üksi hakkama saab, on väike. Alternatiiviks on aidata karupojal pisut suuremaks kasvada, nii et ta oleks võimeline enda eest edaspidi paremini hoolitsema, kuid selleks ajaks on loom inimesega niivõrd harjunud, et metsa ta enam ei sobi. Loomaaedadesse selliseid karusid lõputult ei mahu. Loodusesse lastes saaks temast probleemkaru, selline, nagu eelmisel suvel olid Venemaalt tulnud karupojad Polja ja Proša, kes käisid Valgamaal koduõuedes kolamas ja otsisid prügikastidest süüa. Kuni karu on väike, võib ta ju tunduda armas, kuid karu kasvab 600 kilogrammi raskuseks ja elab 50 aastat ning ühel hetkel muutub ta inimesele ohtlikuks, seega tõenäoliselt tuleb selline karu millalgi ikka hukata.

Loodus annab üraskite läbi märku, et midagi peab hakkama teisiti tegema.

Piia Ruber

Või iseenesest ju väga eetiline budistlik algatus – elusolendite vabadusse laskmine. Kauplustes toiduks müüdavate elusloomade nägemine on vaatepilt, mis tekitab paljudes kaastunnet ja tahtmise nende heaks midagi ette võtta. Eestis selline teguviis õnneks levinud ei ole, kuid seoses SARS-CoV-2ga oleme ilmselt kõik kuulnud Hiina elusloomaturgudest, kus müüakse kõikvõimalikke eksootilisi ja vähem eksootilisi loomi. Kui head teha tahtes osta poest või turult loom selleks, et ta vabadusse lasta, siis sündiv kahju võib olla paljudele teistele olenditele määratult palju suurem kui mitte midagi tegemine. Tegemist võib olla kohapealsetesse looduslikesse tingimustesse sobimatu võõrliigiga, kes võib kanda mitmesuguseid parasiite. Enamasti need loomad looduses kauaks ellu ei jää, kuid enne kui nad hukkuvad, võivad nad jõuda levitada teistele looduses leiduvatele liikidele ohtlikke haigusi. Näiteks meie jõevähkide suurim hävitaja vähikatk toodi Euroopasse Ameerikast. Sealsed vähid on katkule küllaltki immuunsed, kuid meie vähkidele on see surmav haigus, mis tapab kogu populatsiooni terves veekogus. Jõevähk on Eestis paljudest talle sobivatest jõgedest-järvedest kadunud ja selline ühe liigi kadumine mõjub halvasti kogu veeökosüsteemile.

Veel suurema mure võib tekitada olukord, kui päästetud loom jääb ellu ja hakkab paljunema ning seeläbi looduslikku tasakaalu ohustama. Võõrliikide leviku tekitatud kahju maailma elurikkusele on kliimamuutuse ja elupaikade hävimise kõrval üks suuremaid. Seega ei tohi ühegi looma vabastamist ette võtta, ilma et see oleks väga põhjalikult ja ekspertidega kooskõlastades läbi mõeldud. Võõrliikide loodusesse laskmine on Eestis seadusega keelatud, kodumaiste liikide asustamiseks peab olema keskkonnaameti luba. Tähtsaim on siinjuures teada, et ühele olendile head tehes võib teha tohutut kahju väga paljudele teistele olenditele.

Kuidas hoolida niidust?

Veel keerulisem on hoolida loodusest sellise tervikliku kompleksina, nagu see tegelikult on. Kuidas hoolida metsast, rabast või heinamaast? Üks tõsiseltvõetav väide on, et looduskaitse on selliste maastike, nagu looduskaitsjad nägid oma lapsepõlves, kaitsmine. Tahetakse säilitada harjumuspärast status quo’d, selle asemel et teaduslikult kalkuleerida. Harjumuspärase maastiku kadumisel võib inimeses tekkida lausa leinaga võrreldav tunne. Probleemiks on seegi, et inimsilm armastab korrapära – puud sirges reas, ei mingit võsa ega surnud puid … Kuid looduskaitseprioriteetide seadmisel ei saa lähtuda kõhutundest või ainult sellest, mis on ilus, vaid tuleb võimalikult palju mõista looduses valitsevaid seoseid.

Klassikaline näide looduskaitse komistamisest puuduliku mõistmise otsa on puisniitude kaitse algus. Nende koosluste erilist liigirikkust tunti juba ammu, kuid kui 1950ndate lõpus otsustati kõige esinduslikumad puisniidud range kaitse alla võtta ja keelata seal igasugune inimtegevus, märgati varsti, et sealne liigirikkus hakkas vähenema. Selgus tõsiasi, et selline meie laiuskraadil erakordne liigirikkus saab pikemat aega püsida ainult mõõduka inimtegevuse tulemusena. Puisniidud, mis ühendavad endas metsaserva ja niidu elustikku, on nii Eesti liigirikkaimad kui ka ohustatuimad kooslused. Kui 1950ndatel oli nende pindala 500 000 ha, siis nüüd on sellest alles heal juhul ehk 5000 hektarit. Miks see nii on? Sama probleem on kõigi meie rohumaadega. Põhjuseks on see, et Eestis ei ole selliseid suuri rohusööjaid loomi, kes hoiaksid heinamaad avatuna ja lagedad niidualad on meil olemas ainult tänu sellele, et inimene on siin loomi kasvatanud ja neile söödaks heina varunud. Loomakasvatus ei ole muidugi kuhugi kadunud, aga traditsioonilised loomakasvatusvõtted, kuidas inimene oma põllumajandusloomadega sajandeid koos on elanud, on hääbumas. Kui puisniite enam traditsiooniliselt ei majandata, s.t neid enam ei niideta, hakkab ala tasapisi võsastuma ja nõudlikumad liigid kaovad. Loomakasvatus on kolinud suurfarmidesse ja muutunud tootmiseks, millega kaasneb hulganisti eetilisi ja keskkonnaprobleeme. Kui vaadata olukorda looduskoosluste säilimise seisukohast, on probleemiks see, et väga vähesed kariloomad saavad üldse rohumaal liikuda, või kui saavadki, siis enamasti on nende kiirema kasvu või suurema piimaanni saavutamiseks rajatud neile kultuurniidud või on rohumaade viljakust parandatud kuivendamise ja väetamisega. Selle tõttu on liigirikkad poollooduslikud niidud väga haruldased ja koos sellega on haruldaseks jäänud ka mõned lilled, mis veel minu lapsepõlves olid väga tavalised, näiteks kullerkupud ja pääsusilmad. Rannaniitude kinnikasvamise tagajärjel on meie elustikust peaaegu kadunud häälekaim kahepaikne kõre ehk juttselg-kärnkonn. Väga haruldaseks on jäänud mõned luhtadel pesitsevad linnud, näiteks rohunepp. Õitsvate liigirikaste niitude vähenemise tõttu on kogu maailmas täheldatud putukate massilist vähenemist. Mida siis teha niitudest hoolimiseks? Üks vanema põlvkonna looduskaitsja ütles kunagi poolnaljatamisi, et niidud saab päästa ainult see, kui Tallinna-Tartu maanteel on edaspidi lubatud sõita ainult hobustega.

Üraskid ja üheliigilisus

Või kuidas hoolida pea poolt Eestit katvast metsast? Küsimus algab juba sellest: mida või keda me õigupoolest kaitseme, kui tahame näiteks kuusikuid kaitsta? Ja kelle jaoks me metsa kaitseme? Tänavusel lindude pesitusajal kerkis kuumaks teemaks kuuse-kooreüraski levik. See väike putukas on meie metsades elanud tuhandeid aastaid. Tema arvukuse suurenemise taga on ühelt poolt kliimamuutused – soojemate talvede tõttu on viimastel aastatel ka meil üraskil kaks põlvkonda järglasi, nagu on lõunapoolsemate riikide metsades tavaks. Kesk-Euroopas on omakorda mõju avaldanud veel ka pikaajalised põuad, sest kuusk väga kaua kuivust ei talu, ta ei suuda siis üraski tõrjumiseks piisavalt vaiku toota. Teiselt poolt aga on põhjuseks inimese kasumilootusest tehtud vead. Ilma inimese sekkumiseta ei kasvaks meil nii suurtel aladel puhtaid kuusikuid, vaid meie kliimavöötmes oleks enamasti tegu segametsadega. Keskkonnamõjudele on kõige tundlikumad üheliigilised ühevanuselised metsad, eriti need, mis on istutatud kunagistele põldudele. Segapuistud ja erivanuselised metsad on nii putukkahjuritele kui ka seentele palju vastupidavamad, seal on rohkem liike, sh ka metsakahjurite looduslikke vaenlasi, rähne, röövputukaid jt. Looduslähedases, tüseda kõdukihiga vähemajandatud metsas on kuuse osakaal küll väiksem, kuid juurepessu või üraski kätte surnud puid tuleb harva ette. Igasugune tegevus metsas mõjutab metsaökosüsteemi ja kunagise inimtegevuse tagajärjel ongi üraski levik nüüd nii laialdane. Loodus annab üraskite läbi märku, et midagi peab hakkama teisiti tegema. Kui lasta loodusel tegutseda, hukkuvad nõrgestatud puud seal, kuhu nad ei sobi, alles jäävad tugevamad ja nende järglaskond hõlvab vabaneva ruumi. Mets teiseneb, aga ei kao.

Võiks tuua veel palju näiteid igasugustest vastuoludest, mis koos loodusest hoolimisega esile kerkivad, aga mida siis kogu selle vastuolulisi seoseid täis elusloodusega teha? Kui inimene üldse vahele ei segaks, saaks loodus kõigega väga hästi hakkama. Kuid loomulikult vajab ka inimene oma elutegevuseks toitu, soojust ja peavarju nagu kõik teisedki elusolendid. Inimese olemasolu sõltub loodusest. Mõtleva ja tegutseva olendina püüab ta muuta keskkonda endale sobivamaks. Inimesena saamelgida, kas meie igapäevaseid otsuseid juhib vajadus või on plaanide ja tegemiste taga budistliku maailmapildi järgi igasuguse kannatuse aluspõhjused – ahnus, viha ja mõistmatus. Loodusest hoolimiseks on tähtis elusolendeisse suhtuda aukartuse ja imetlusega. Mida rohkem me loodusest teame, mida rohkem liike ja nende vajadusi tunneme, seda suurem on meie imetlus, aukartus ja ka siiras tänulikkus kõige eest, mis ja kes meie ümber olemas on. Ainult nii võime teha õigeid otsuseid.

Eesti looduskaitse, riiklik loodusest hoolimise ja hoidmise süsteem saab tänavu 110aastaseks. Lõppenud looduskaitsekuu motoks oli „Hoia, mida armastad!“, et juhtida rahvast elurikkust märkama ja hoidma, tuua inimesi loodusele lähemale, aidata mõista keskkonnas toimivaid seoseid ning vältida võõrandumist. Seega – käige rohkem looduses ja õppige tundma kas või väikestki osa neist olendeist, kes on meie ümber ja kes, laenates Albert Schweitzeri sõnu, tahavad elada keset elu, mis tahab elada keset elu. Ja tunnetagem seda lahutamatut sidet meie ümber oleva imelise loodusega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht