Muinasjutt

Kas see siis õnnetu muinasjutt on? Muidugi mitte! Papa Kreutzwald ei tundnud asja.1

JUHAN JAVOIŠ

Elasid kord eit ja taat. Ühel hommikul püüdis taat kalakese. „Lase mul minna,“ palus kalake, „täidan kõik su soovid!“ (Nojah, pole just teab mis originaalne algus muinasjutule. Aga lugege edasi, see on tegelikult päris õpetlik!)

Taat esiti ehmunud: eit lööb mu maha kui saagil minna lasen! Mis teda lohutaks? Nojaa, eideke on ju suur latatara – tee nii, et moor saaks naabrimoori juurde keelt peksma minna ilma jala­vaevata!

„Tehtud, mine rahus koju,“ hüüab kalake ja lööb veepõhja kadudes sabaga lupsu.

Äreval meelel rühib taat kodu poole. Kas kala pidas sõna? Aga ennäe, maja juurde jõudes seisab selle ees imemasin, suur akendega plekist kast, millel rattad all. Teeb sellist häält nagu kümme peni korraga lõriseksid, tagant otsast aga tõusevad kibedad suitsupilved.

Eit istub juba kastis, lehvitab vaid käega ja lähebki sõit naabrimoori juurde lahti. Õhtul hilja tagasi jõudes pole lahkemat naist nähtud. Nii palju paitamist ja armastuse sõnu kui seekord, ei olnud mees kaua aega oma naise suust kuulnud. „Vaata, kullake, mis hea õnn sul on, kui minu soovimist täidad,“ ütleb naine, kui järgmisel hommikul jällegi plekkvankrile hääled sisse lööb.

Sedaviisi läks neil elu nädalapäevad väga rõõmsalt ja rahulikult edasi, just nagu esimestel päevadel pärast pulmi. Pühapäeva lõunal aga tõmbab naine esimest korda nina krimpsu ja ütleb: „Noh, mis pergli lugu see on! Naabrinaisega räägitud, linnapoodides käidud, vabaõhulavastused nähtud, tiiruta siin päevad läbi oma pisikeses Eestis ringi nagu koer keti otsas! Hing haige sellest pidevast uduvihmast ja nohust, maailmakultuur jääb kõik kogemata. Istume nagu matsid oma põhuhunniku otsas. Vaata kui saaks Egiptuse päikese kätte, issand, saaks Saksamaalegi!“

Taat mures, kas siis halb oli elu? Mida küll kalake niisuguse alpuse peale ütleb? Aga pole pääsu, longib jõe äärde.

Kalake naeratab: „Lubatud – tehtud. Mine rahus koju. Aga palun sind, ära lase ennast naise himude sulaseks teha, muidu võid sa hiljem kahetseda, kus kahetsus enam ei aita.“

Ja ennäe – koju jõudes paistab juba kaugelt üüratu suur tiivuline õhulaev, kuhu kohvrite ja kompsudega külarahvas pardale trügib. Mis Saksamaa, mis Egiptus, sõit läheb otsejoones Austraaliasse.² Inimene peab ometi hingata saama maailma õhku!

Moor tuleb tagasi, troopikapäikesest pruun nagu praekana ja õhevil, taevake, küll teisel pool maakera on kõik asjad täitsa teistmoodi. Mõtle, kui kõike seda imet polekski oma silmaga näinud, oma käega katsunud, istuks siin põhjapoolkeral nagu konn mätta otsas ja arvaks, et selline see ilmaelu ongi.

Nüüd oli naine taas kodus vaga kui tuike ja püüdis kõik teha, mis ta mehe silmist arvas lugevat, et see temale meelepärast võiks olla. Nädal ei olnud aga veel täiesti lõppenud, seal tõmbab naisuke kord lõunal nina jälle krimpsu ja ütleb:

„Pöörane lugu! Kas, pergel, ma siis pean välismaale ainult mõne korra aastas puhkama pääsema? Aga töö? Päevast päeva nühi kontoris toolipõhja nagu sunnismaine. Kas sa, mees, ka kujutad ette, kui tüütu see on? Samad näod, sama mööbel! Mispärast ma pean oma Ameerika kolleegidega skaibis sitsima, mispärast Singapuri ärisid meili teel korraldama? Mina tahan suhelda elusate inimestega, mitte masinatega! Kas me siis pärisorjad oleme?“

Nüüd pole kala antud õhulaeval enam asu. Imemasinast võetakse viimast, nagu oleks viimnepäev käes. Peagi sumiseb tihe lennukiparv lakkamatult ümber ilmapalli nagu porikärbsed ümber koerajunni.³ Ja tõesti – miks mitte juua hommikukohvi näiteks Pariisis,⁴ pidada seminari Sevillas ja kohe seejärel kolistada konverentsile Kopenhaagenisse. Miks peab Eiffeli torni pildi pealt vaatama, kui saab ise selle otsa ronida! Aga triumfikaar – selle alt saab jällegi tähtsa näoga läbi kõndida. Elu on seiklus.

Nojaa, aga arvake ise, kas siis eidel sellest küll. Muidugi mitte. Eides tärkas loodusesõber. „Kogu planeet Maa on nagu üks suur elav organism,“ seletab eit innukalt, „mina tajun selgelt, et Maa on otsekui minu lemmikloom, pehme, ümar ja karvane. Helesinine pallike lendlemas keset ilmaruumi sõbralikku peret. Ma olen otsustanud,“ eit kargab püsti, nii et taadil hirmuga prillid peast pudenevad, „sõita oma kallist Maad vaatama kosmosesse. Broneeri piletid.“⁵

Küll ähkis ja puhkis vaene mehike, otsis kõrva tagant nõu ja kui sealt midagi paremat ei leidnud, komberdaski viimaks taas jõele. Ei hakka lugejat rohkem piinama ega leheruumi raiskama, varem või hiljem pidi ju kalakese kannatus katkema: „Sealauta mõlemad! Sinu naine on jamps ja sina veel hullem kui jamps, sest et sa tema pilli järgi tantsid.“

Mees tundis, nagu oleks maapind tema jalge all põrunud. Silmi laiemale seletades ei näinud ta enam jõge ega kala; lennusumin oli vakka, tänavad tühjad, omaenda laste ega lastelastegi juurde ei läinud enam teed. Natuke maad eemal keset lagedat seisis posti otsas punane silt. Kui mees sinna jõudis, luges: „Linna avalik ruum suletud. Mitu elu jääb sinu südametunnistusele? #püsikodus #eludegaeimängita.“

Mnjah, sedapsi ta läks, aga kas see siis õnnetu muinasjutt on? Muidugi mitte! Papa Kreutzwald ei tundnud asja.

Jõuab vaene mehike koju, pooleldi hirmul, pooleldi saatust tänades, et see kole unenägu lõpuks läbi sai, aga mida ta näeb. Eit istub tugitoolis, rüüpab kohvi, lehest aga loeb: „Eestlane julgeb taas reisida! Juuli esimeste nädalatega on Tallinna lennujaama läbinud kõvasti rohkem inimesi kui eelmisel kuul.“⁶

1 Friedrich Reinhold Kreutzwaldi abiga. Põhiline alustekst: Friedrich Reinhold Kreutzwald, Eesti rahva ennemuistsed jutud. Vägev vähk ja ahne naine;

https://et.wikisource.org/wiki/Eesti_rahva_ennemuistsed_jutud/V%C3%A4gev_v%C3%A4hk_ja_ahne_naine

Vaata ka: Kaido Kama. Kuldkalakese lugu. – Eesti Loodus 2018, nr 10, lk 36-37; http://www.eestiloodus.ee/arhiiv/Eesti_Loodus10_2018.pdf

2 Sea vaim seiklusteks valmis! Austraalia – kõikide võimaluste maa; https://austraaliasse.ee

3 This visualization shows you 24 hours of global air traffic – in just 4 seconds. World Economic Forum, 12. VII 2016;

https://www.weforum.org/agenda/2016/07/this-visualization-shows-you-24-hours-of-global-air-traffic-in-just-4-seconds/

4 Krister Kivi, Juua jälle kohvi Pariisis! – Postimees 18. VII 2020.

5 Piletid kosmosesse, kuldsed retuusid ja osa linnast: 10 kõige pöörasemat asja, mida kuulsused on ostnud. – Anne & Stiil 6. III 2017.

Lauri Laugen, Elon Musk lubab pileteid Marsile vähem kui 500 000 dollari eest. – Delfi 15. II 2019.

6 Liisa Rebane, Eestlane julgeb taas reisida! Juuli esimeste nädalatega on Tallinna lennujaama läbinud kõvasti rohkem inimesi kui eelmisel kuul. – Delfi 20. VII 2020.