Neoliberalism ja feminism: vastased või liitlased?

Neoliberalism on loonud feminismile kõhedust tekitava teisiku, turusõbraliku ja kaubastatava libafeminismi.

RAILI MARLING

Tänapäeva maailmas näivad kaubastuvat peaaegu kõik eluvaldkonnad ning oleme harjunud neist rääkides kasutama majandusest laenatud sõnavara. Investeerime suhetesse või harrastustesse, räägime tootlikkusest, mõõdame oma sotsiaalset kapitali, oleme ettevõtlikud tööl, kodus ja puhkehetkel. Enamasti tähistatakse võõrkeelses teaduskirjanduses seda nähtust mõistega neoliberalism, mis ei tähenda pelgalt turufundamentalismi, vaid ka omaksvõetud käitumisviisi või ratsionaalsust. Nii käsitleb seda näiteks ameerika politoloog Wendy Brown,1 kes muu hulgas lähtub Michel Foucault’ viimastest loengutest. Meil tuntakse pigem Foucault’ varasemaid töid, milles ta analüüsib diskursuse mõiste abil lääne kultuuri distsiplinaarseid aspekte. Pärast Foucault’ viimaste loengusarjade avaldamist (ja inglise keelde tõlkimist) on temast saanud üks neoliberalismi analüüsides sagedasti kasutatud ja vaidlustatud autoreid.2 Käesolevas artiklis lähtungi Foucault’ loengutest ja nende tõlgendustest ja keskendun sooküsimustele, mille kontekstis on neoliberalismi üle palju arutletud. Tutvustan ka Londoni ülikooli professori Angela McRobbie vaateid, kes on analüüsinud feminismi ja neoliberalismi suhteid viimase paari aastakümne meedias.3

Kui vabaturumajandusest on meil viimase 30 aasta jooksul kirjutatud omajagu, siis neoliberalismi siirded ühiskonda ja indiviidi tasandile on saanud märkimisväärselt vähe tähelepanu, eriti arvestades seda, kui sügavale neoliberaalsed väärtused meil on juurdunud. Rahvusvahelises ühiskonnateaduste alases teadustöös vaagitakse juba mitu aastakümmet seda, kuidas varjatud turuloogika normaliseerumist ära tunda. Küsimus pole pelgalt sõnavaras: keelekasutus annab edasi väärtushinnanguid ja aitab neid käibel hoida, nii et need poevadki meile naha vahele ja muutuvad üha loomulikumaks, seega vastuvaidlemist välistavaks.

Neoliberaalse feminismi lõks

See on esmatähtis küsimus ka sooküsimustega tegelejatele ja ühtlasi feministlikule teooriale, sest ka feminism käsitleb naiste võimustamist ja nende sotsiaalse kapitali maksimeerimise vajadust. Feminism on aja jooksul julgustanud naisi käsitama ennast kui indiviidi ning rõhutanud valikuvabadust. Seegi sobitub indiviidikeskse neoliberalistliku retoorikaga. Kas sellise sõnavara kasutamine on strateegia, et meie neoliberaalses ühiskonnas kuuldav ja arusaadav olla või hoopis oma ideaalidest loobumine? Kas feminism on selles protsessis ohver või kaassüüdlane? Hester Eisenstein ja Nancy Fraser on provokatiivselt väitnud, et peavoolufeminism on lasknud neoliberaalsel korporatiivsel kapitalismil enese võrgutada või vähemalt ära kasutada.4 Teisisõnu, sellest on saanud vahend, millega kujundatakse „inimnäolist neoliberalismi“, kui kasutada mitme autori pakutud kõnekat väljendit.5 Seda ideed kannavad endas rahvusvaheliste suurfirmade, nt Avon, Unilever, The Coca-Cola Company, näiliselt naisi võimustavad projektid, mis kanaliseeruvad üksnes tarbimisvalikute tegemisse.6 Fraseri arvates on neoliberalism loonud feminismile kõhedust tekitava teisiku, turusõbraliku ja kaubastatava libafeminismi, mis toetab naiste kaasamist tööturule, mida ümber ei kujundata, ja õhukese riigi, mis kodanikele tugiteenuseid ei paku, sest nad saavad ju ise hakkama.

Catherine Rottenberg räägibki otsesõnu neoliberaalsest feminismist, mille plakatitüdrukuteks on edukad ja ennast kehtestavad naised, nt Facebooki tippjuht Sheryl Sandberg.7 Selline feminism ei kritiseeri neoliberalismi, vaid teeb sellega koostööd. Neoliberalistlik feministlik subjekt usub, et väärib avalikus sfääris edu ning selle saavutamine sõltub vaid tema ettevõtlikkusest. Ta suurendab oma sotsiaalset kapitali, esitamata võimustruktuuride kohta tülikaid küsimusi. Talle sobib õhuke riik, mis laseb tal oma rahaga vabaturul ise valikuid teha. Kuna ta kannab feministi silti, peab neoliberaalne feministlik subjekt ennast valikuvabaduse ja emantsipatsiooni ideede kandjaks. Sellele pildile ei mahu aga ebamugavad nähtused, nt jätkuv ebavõrdsus, seda nii naiste ja meeste, aga ka eri ühiskonnakihtide naiste vahel. Naised on pääsenud ülikooli ja tööturule, aga alamakstuna, jätkuvalt nõutakse, et naine oleks surmani prink ja veetlev, kuhugi pole kadunud seksuaalsed topeltstandardid ja naiste õlule jääb topelttööpäev (praeguses kriisiolukorras on see teravalt nähtav). Selle kriitilise stsenaariumi järgi meelitatakse naised feminismihõngulist sõnavara kasutades üha ebakindlamale tööturule ja tarbima ning emantsipatsiooni sildi all jääb kriitilise tähelepanuta üha intensiivistuv ebavõrdsus.8 Kas tegu on feminismi võidukäigu või Pyrrhose võiduga?

Kollektiivse autori Puhas Rõõm fotoseeria „Naerata! Naeratus on naise töö”. 2000

Naeratusemajandus ja kirglik töö

Selle küsimuste kimbu keerukuse üle arutleb Angela McRobbie, kes on üks tänapäeva tuntumaid kommunikatsiooniuurijaid. Tema teadlasetee sai alguse kuulsas Birminghami kultuuriuuringute keskuses ning ta on üks esimesi, kes hakkas tõsisemalt uurima tüdrukute kultuuri. 1990. aastatest on teda huvitanud postfeminism kui laialt levinud arusaam, et feminism on saavutanud, mida vaja ja võib tagasi pöörduda seksistlike praktikate juurde, sest naistel on nüüd valikuvabadus ning ka vabadus valida näiteks ennast objektifitseeriv käitumispraktika või peremudel, kus naise õlule jääb kogu kodune sfäär. Sellest on välja kasvanud ka McRobbie praegune huvi neoliberalismi ja feminismi suhete vastu. Ta on kirjutanud näiteks sellest, kuidas naiste täiuslikkusepüüdlus hoiab neid võimusuhete kütkes,9 või sellest, kuidas „naeratusemajandus“ ja „kirglik töö“ on soolistatud neoliberaalne lõks.10 Selle aasta juunis ilmuvas raamatus „Feminism and the Politics of ‘Resilience’“ („Feminism ja „vastupidavuse“ poliitika“) esitab McRobbie terava neoliberalismi ja ka liberaalse feminismi kriitika. Selle raamatu teemadel rääkis ta veebruari alguses ka oma Tartu loengus.

McRobbie väitel ei saa praegust neoliberalismi ja feminismi suhet mõista ilma süüvimata juba aastakümneid meedias ja popkultuuris levinud postfeministlikku mõistestikku, kus irooniat ja huumorit kasutatakse antifeministlike provokatsioonide peitmiseks. Naisi halvustavaid nalju või telereklaame võib teha siis, kui need on vormistatud läbi huumori- või irooniaprisma ja kriitikute suu saab sulgeda väitega, et nad ei saa naljast aru. Naistel on küll palju vabadust, nad on avalikus elus üha nähtavamad ja feministlikud loosungid on harjumuspäraseks muutunud, kuid selle hinnaks on poliitilistest nõudmistest loobumine, feminismi taandamine isiklikuks valikuvabaduseks ja tarbijakodakondsuseks (consumer citizenship), kus kodanikukohus väljendub vastutustundlikus tarbimises. Selle tagajärjeks on retroseksism ja traditsiooniliste soorollide tagasitulek, mille sümptomiteks on McRobbie meelest tõsiasi, et ülikoolides võib valikkursusena võtta postitantsu, või ka see, et lastekasvatuse ideoloogia nõuab emalt täielikku pühendumist (ei piisa ise küpsiste tegemisest, ideaalis peaks ta ise tegema ka või ja kasvatama kanu, kelle mune kasutab).

Nende eripalgeliste protsesside taga on feministliku retoorika depolitiseerimine. Nagu McRobbie kõnekalt väidab: „Noored naised saavad ette astuda tingimusel, et feminism kuhtub.“11 McRobbie nimetab seda postfeministlikuks sooliseks leppeks (post-feminist gender settlement). Feminismiga arvestatakse niipalju, et seda saaks ignoreerida. Noor naine saab olla edukas, tal võib olla unelmate töö, aga see nõuab meeldivust rõhutavat naiselikkust (hoolitsetud välimus, malbe ja autoriteeti mittevaidlustav käitumine) ning hegemoonilise mehelikkuse kriitikast loobumist. Unustada tuleb ka sotsiaalhoolekandest sõltuvad vaesemad naised ja teised olelusvõitluses allajäänud. Neoliberalistlikus ühiskonnas on ebavõrdsus ja vaesus teemad, millest räägitakse vaid väga piiratud mõtteraamistikus, toetudes valdavalt individuaalse vastutuse diskursusele.

Biovõim ja distsiplinaarne võim

Analüüsides kasutab McRobbie Michel Foucault’ teooriaid, eelkõige tema arusaama biovõimust ja biopoliitikast. Biovõimu all peab Foucault silmas mittedistsiplinaarset võimutehnoloogiat, mis reguleerib inimkäitumist populatsiooni (mitte indiviidi) tasandil, nt sündimuse reguleerimise või iibepoliitika kaudu. Sellega määratakse, keda sunnitakse elama, kel lastakse surra (faire vivre et laisser mourir).12 Oma varasemates töödes oli Foucault keskendunud indiviiditasandil toimivale distsiplineerivale praktikale, mis teeb inimestest kuulekad kehad (nt ka eesti keeles ilmunud raamatus „Valvata ja karistada“).13 Distsipliin dresseerib kehasid pideva jälgimisega, aga biovõimu distsiplinaarne haare jääb nähtamatuks. Neoliberalistlikus maailmas on biovõim ja distsiplinaarne võim omavahel lõimunud, toimides eri tasanditel.

Michel Foucault’ mõisteid kasutades saab rääkida neoliberalistlikust enesetehnoloogiast (technique de soi), mille abil kujundatakse end ettevõtjaks, kelle peamine ettevõte ollakse ise.14 Selline homo oeconomicus, nagu Foucault teda nimetab, oskab ennast ise distsiplineerida, oma naudinguid tarbimise abil toota ning on seega kergesti manipuleeritav. Vastutus on liikunud riigilt võimustatud indiviidile, kes on vaba turumajanduse (laissez-faire) objekt ja subjekt.15

Vabadus on neoliberalistliku biopoliitika märksõna. Vabadus riigi kontrollist ei tähenda aga vabadust kontrollist. Kontroll pigem suureneb, kuna see on nüüd suunatud sissepoole. Neoliberalismiga käib kaasas pidev valvsus ja ohukartus: tuleb olla nõtkelt kohanev, sest oleme suuresti teadlikud maailma heitlikkusest ning luhtumises pole võimalik süüdistada kedagi muud peale iseenda.

Ebavõrdsus on neoliberaalse ratsionaalsuse vaatepunktist mitte ainult loomulik, vaid suisa kohustuslik – ning kuna majanduslik mõtlemine on liikunud kõigisse elusfääridesse, siis on konkurents ja ebavõrdsus loomulik ka neis.16 Brown juhib tähelepanu sellele, et meie elus on suhteid, mis ei allu konkurentsiloogikale, näiteks kodune hooletöö (care work), nagu seda on nimetanud ameerika sotsioloog Joan Tronto. Neoliberalistlik vabadusdiskursus on üles ehitatud arusaamale, et see on meeste privileeg ja naine on endiselt nähtamatu hoolitsev infrastruktuur, mis meeste vabaduse võimalikuks teeb.17 Keegi peab ju tegelema areneva, väsinud või amortiseerunud inimkapitaliga. Kui naised võtaksid endale üksnes neoliberalistliku mulier oeconomica rolli, muutuks maailm kas just elamiskõlbmatuks, aga kindlasti vähem õdusaks. Foucault naistest ei huvitunud, küll aga kirjutas mitu aastakümmet feministlikku teooriat. See, et hooletöö neoliberalistlikus vastutusdiskursuses nähtamatuks jääb, pole juhuslik ning sellest tuleneb ka vajadus meelitada naisi unustama feministlikku retoorikat, mis tülikalt neoliberaalse biopoliitika vastuoludele tähelepanu juhib.

Üldpildi järgi on Eestis kõik korras

McRobbie rakendab seda mõtteaparatuuri postfeministliku soopoliitika analüüsis. McRobbie sõnastuses juhib naist, kes peab ennast võitjate hulka kuuluvaks – McRobbie nimetab neid tipptüdrukuteks (top girls)18 –, rangelt postfeministlik ja sooteadlik uus biopoliitiline valitsemispraktika ja -ratsionaalsus.19 McRobbie räägib postfeministlikust poosist kui omalaadsest maskist või enesetehnoloogiast. Selline mask võimaldab pareerida vaenulikku suhtumist, aga sellise enesekontrolliga käib kaasas enesevastane vägivald.

Postfeministlik neoliberaalne feministlik subjekt on konkurentsialdis ja konkurentsivõimeline, ta süüdistab oma läbikukkumistes vaid iseend. Peale töise edukuse on ta superema, kes on saavutanud ja säilitanud ka füüsilise täiuse. Sellise naiselikkusega käib kaasas valgeksvõõpamine (white-washing), s.t teiste rasside olemasolu eiramine ja kõrgema keskklassi idealiseerimine. Vaesus on selles retoorikas piinlikkust tekitav ja väärib avalikku häbistamist (nn halvad vaesed emad, kes ei suuda oma lastele pühenduda, sest peavad tööl käima). Selline libafeminism toodab ühiskondlikku vastandumist.

See on ka meie mure, sest ka eesti ajakirjanduses levivad lood edukatest naistest, kes feminismikarku ei vaja ja kelle edulood näitavad, et feminismiga pole enam vaja tegeleda. Olen sel teemal varem kirjutades tõdenud, et just neoliberaalse mõistestiku omandamine on Eestis feminismi arusaadavaks ja vastuvõetavaks teinud.20 Kuna soopoliitikad tulid tuttavas turukeskses diskursiivses raamistikus, olid need kodustatavad, kuigi ainult väga kitsas sõnastuses ja jätkuvate tõrgetega. See näitab, et feministlik mõistestik pole Eestis neoliberalistliku ratsionaalsuse keeles kodunenud, kuigi on püütud neoliberalismi keeles kõnelda. Naiste kaasatuselt majanduse tippjuhtide sekka ja poliitilistesse esinduskogudesse oleme Põhjamaadest väga kaugel. Sooline palgalõhe püsib järjekindlalt. Koos neoliberalismiga toimivad teised ideoloogiad, nagu rahvuslus, on toonud kaasa üha tugevama sooretoorika kultuurilis-diskursiivse tõlkimise valdavalt pere- ja iibepoliitikaks. Seevastu meie laiatarbemeedias räägitakse feminismihõnguliselt naiste võimalustest ja valikutest ja selle pildi järgi on kõik korras, kuigi feminism on meil endiselt pingeid tekitav teema. Sellega on talle antud ka võimalus jääda konstruktiivselt ühiskonda kritiseerima, ja seda rohkemgi veel kui McRobbie visandatud Suurbritannias.

1 Wendy Brown, Undoing the Demos. Neoliberalism’s Stealth Revolution. New York: Zone Books, 2015, lk 34-35.

2 Vt nt Daniel Zamora; Michael C Behrendt, (eds.) Foucault and Neoliberalism. Cambridge: Polity, 2016.

3 Professor McRobbie esines loenguga „Top Girls (Un)doing Feminism“ (Tipptüdrukud feminismi etendamas ja lammutamas) 3. – 7. veebruarini 2020 Tartu ülikoolis toimunud TÜ doktorikoolide korraldatud ja Euroopa Liidu Regionaalarengu Fondi (Tartu ülikooli ASTRA projekt PER ASPERA) toetatud 9. doktorantide talvekoolis pealkirjaga „Troubling Gender: Theory and Method“ (Komplitseerides sugu: teooria ja meetod).

4 Hester Eisenstein, A Dangerous Liaison? Feminism and Corporate Globalization. – Science & Society 2005, kd 69, nr 3, lk 487–518. Fraser, Nancy, Fortunes of Feminism: From State-Managed Capitalism to Neoliberal Crisis. London: Verso, 2013.

5 Nt Philip Mirowski, Never Let a Serious Crisis Go to Waste. How Neoliberalism

Survived the Financial Meltdown. London: Verso, 2013, lk 106.

6 Elisabeth Prügl, Neoliberalising Feminism. – New Political Economy 2015, kd 20, nr 4, lk 614–631.

7 Catherine Rottenberg, The Rise of Neoliberal Feminism. New York: Oxford University Press, 2018.

8 Eisenstein, lk 511.

9 Angela McRobbie, Notes on the Perfect. Australian Feminist Studies 2015, kd 15, nr 83, lk 3–20.

10 Angela McRobbie, The Smile Economy in the Teaching Machine: Undoing Neoliberalism in the Academy Today?; https://www.versobooks.com/blogs/3989-the-smile-economy-in-the-teaching-machine-undoing-neoliberalism-in-the-academy-today

11 Angela McRobbie, The Aftermath of Feminism: Gender, Culture and Social Change. London: Sage, 2009, lk 56.

12 Michel Foucault, Society Must Be Defended: Lectures at the Collège de France, 1975–1976. Trans David Macey. New York: Picador, 2003, lk 241.

13 Michel Foucault, Valvata ja karistada: vangla sünd. Tlk Mirjam Lepikult. Tartu: Ilmamaa, 2014.

14 Michel Foucault, The Birth of Biopolitics: Lectures at the Collège de France, 1978–1979. Trans. Graham Burchell. Palgrave Macmillan, 2008, lk 226.

15 Ibid., lk 270–271.

16 Brown, lk 64.

17 Ibid., lk 104-105.

18 Angela McRobbie, Top Girls? – Cultural Studies, 2007, kd 21, nr 3–5, lk 718–737.

19 McRobbie, The Aftermath, lk 60.

20 Raili Marling, Feministliku mõtte ja neoliberalismi keeruline suhe. – Humantaarteadused ja kunstid 100-aastases rahvusülikoolis, toim Riho Altnurme. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu 2019, lk 325–334.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht