Õnnestunud granditaotlus peab eelkõige veenma teisi teadlasi

SIRET RUTIKU

Teadlaste uurimistoetuste taotlemise üksikasjade lahkamine ajakirjanduses võib teadussüsteemiga vähem kursis olevates lugejates tekitada segadust. Seepärast on ilmselt vajalik selgitada, kuidas toimub Eesti Teadusagentuuris (ETAgis) uurimisprojektidele rahastuse taotlemine, taotluste hindamine ning rahastusotsuste langetamine.

ETAgi väljaantavad uurimistoetused (grandid) on mõeldud eri teadusvaldkondades kõrgetasemelise teadustöö toetamiseks, mitte mõnele asutusele või teadlasele pikaajalise sissetuleku tagamiseks. Nii on tegu omamoodi teadlaste konkursiga, kus selgitatakse välja hindajate arvates parimad teadusprojektid, kus on üldiselt teada tugevamad osalejad, ent kus garantiid ei ole kellelgi. Ka väga kogenud teadlane võib konkursil alla jääda oma kunagisele õpilasele ning samas uurimisrühmas eraldi taotluse esitanud teadlased on konkurendid eelkõige omavahel.

Grantide taotlemine ja taotluste hindamine toimub kuues teadusvaldkonnas,* sest valdkonniti on nii uurimistöö sisu, meetodid, olulisuse kriteeriumid kui ka hindamistavad väga erinevad. Seepärast ei võrrelda omavahel loodusteadlasi ja humanitaarteadlasi ega veterinaare ja sotsiaalteadlasi. Tuleb arvestada ka valdkonnasiseseid erinevusi. Loodusteadustes võistlevad matemaatikud mitte ainult matemaatikute, vaid ka nt bioloogide, keemikute ja arvutiteadlastega; sotsiaalteadustes on väga kõrgel tasemel konkurents psühholoogia alal, ent samal ajal konkureerivad psühholoogid ka nt õigus- ja majandusteadlaste ning politoloogide projektidega. Vaid väheste puhul saab öelda, et need pole Eestile olulised. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkonnas on eesti kirjandus vaieldamatult erilise tähtsusega – nagu seda on ka Eesti ajalugu ja eesti kunst, aga ka soome-ugri rahvaste usundid. Kuna meie kirjandus, kunst ja ajalugu on kujunenud ja arenenud interaktsioonis teiste keelte, rahvaste ja riikidega, siis on humanitaarteaduste ja kunstide pingereas tipus mitte ainult eesti vanema kirjandusega seotud taotlused, vaid ka uuemat eesti kultuuri rahvusvahelises kontekstis käsitlevad projektid. Ka tänapäeva mitmekesise Eesti uurimine on väga oluline.

Teadlaste taotlusi hindavad (retsenseerivad) teised teadlased, mitte teadusvõhikud. See tähendab, et kunstiteadlase taotlust hindavad üldjuhul ikka kunstiteadlased, haridusteadlase taotlust haridusteadlased jne. Retsensendid püütakse leida väljastpoolt Eestit, et vähendada huvide konflikti ohtu. Nii on kombeks kõigis arenenud teadussüsteemiga riikides. Kuna tänapäeval on uurimisteemad üha spetsiifilisemad ning teadlased teevad üleilmselt omavahel tihedat koostööd, siis on parimate retsensentide leidmine väga keeruline, nt kui mõne kitsama teema asjatundjaid ongi maailmas heal juhul vaid kümmekond. Teiselt teadlaselt negatiivse tagasiside saamine on kahtlemata väga ebameeldiv, eriti kui hinnangut ei ole osatud või püütud konstruktiivselt ja piisavate põhjendustega selgitada või on tegu lihtsalt ilmselge inimliku eksimusega. Libastusi üritatakse taotluste hindamise järgmistes etappides (vt allpool) leida ja parandada, põhjendamata mahategeva hinnangu andnud teadlaste kaastööst lihtsalt loobutakse.

ETAgi granditaotlusi hinnatakse kolmel tasandil – iga taotlust hindab vähemalt kaks (välis)retsensenti, seejärel vastava valdkonna Eesti teadlastest koosnev eksperdikomisjon ning lõpuks kõigi kuue valdkonna teadlasi koondav hindamisnõukogu. Sellise väga pika ja kalli süsteemi eesmärk on viia hindamisvead miinimumini, olgu need siis tingitud tähelepanematusest või hindaja erapoolikusest. Välisretsensendid hindavad ainult taotluste ja taotlejate teaduslikku taset, sh teaduseetika ja andmehalduse asjakohasust, ning teaduslikku tähtsust. Eesti teadlastest koosnevad eksperdikomisjonid ja hindamisnõukogu hindavad aga lisaks ka projekti olulisust Eesti ühiskonnale, kultuurile ja/või majandusele ning taotletud rahastusmahu asjakohasust. Kõik retsensentide antud väga kriitilised hinnangud vaadatakse veel kord üle, mh ka teaduseetika nõuetega arvestamine.

Nendeks puhkudeks, kui kõigele vaatamata on siiski jäetud näiteks mõni taotluses olev fakt kahe silma vahele või eksitud hindamisreeglite vastu, on ette nähtud ärakuulamismenetlus kui kogu protsessis ainuke teadusväliselt ette kirjutatud osa. Selle käigus on teadlastel võimalik juhtida tähelepanu võimalikele eksimustele ja vigadele. Neid ilmneb ärakuulamismenetluse käigus küll vähe, ent siiski. Ja nii on ETAgi hindamisnõukogu selles etapis teatud juhtudel otsustanud muuta hinnet ja ebakorrektset või ebaõiglast hinnangut. Lisaks küsib ETAg igal aastal taotlemisprotsessi kõigilt osalistelt tagasisidet otse neilt endilt ning võtab konstruktiivsed ettepanekud ja kriitika arvesse, kus vähegi võimalik ja asjakohane. Nii on seda tehtud ka eelseisvaks 2020. aasta taotlusvooruks.

Eesti ühiskond rahastab ETAgi grantide kaudu igal aastal hulgaliselt väga tugevate teadlaste maailmatasemel uurimisprojekte, mille olulisus nii teaduslikult kui ka kultuurile ja majandusele ilmneb mõnel juhul ruttu, mõnel juhul aga alles aastakümneid hiljem. Tunnustust väärib nende teadlaste töö igal juhul kõigis valdkondades. Seepärast innustan kõiki Eesti Teadusinfosüsteemis ETIS tutvuma, mida teadlased parasjagu grantide abil uurivad. Seal on esindatud nii eesti keel ja kirjandus, rahvaluule ja kunst kui ka hulgaliselt tehnikat, tehnoloogiat ja palju muud põnevat ja väärtuslikku.

Siret Rutiku on Eesti Teadusagentuuri uurimistoetuste osakonna juhataja.

* Kuus teadusvaldkonda on loodusteadused, tehnika ja tehnoloogia, arsti- ja terviseteadused, põllumajandusteadused ja veterinaaria, sotsiaalteadused, humanitaarteadused ja kunstid.