Argidialektika XXI. Plaan

MARGUS OTT

Teen plaane tulevikuks. Mõned olulised asjad saavad siis olema teistmoodi. Sel teisel ajal on asjad enamasti paremini. Mõnikord, nt ettenähtava kuluga haiguse puhul, võivad asjad üldiselt olla ka minu jaoks halvemini, aga planeerides saan ma ikkagi sättida neid võimalikult paremini. Minu kujutluses on teine aeg, maailm mingil järgmisel ajamomendil.

Kuid kuna ma neid plaane teen oma praegustest huvidest ja soovidest lähtudes, siis tegelikult on see tulevik mu oleviku näo järgi. Toda tulevikku kujundavad aga lisaks minule veel arvutud muud olendid ja protsessid; tulevik moodustub meie kõikide toimete resultandina. Mul pole võimalik oma vaimus haarata kõiki neid protsesse ja ammugi nende arvutuid vastasmõjusid, tagasisidestatud teisendusi. Seega võin ma olla kindel, et mu plaan sellisel kujul ei teostu, nagu ma teda ette kujutan: sel lihtsal põhjusel, et mu ettekujutus on olevikus, aga too tulevane aeg on tulevikus ning selle moodustamisel löövad kaasa paljud olendid. Mida kaugem tulevik ja väljatöötatum kujutlus, seda selgemini see vahe välja tuleb.

Banksy. Season’s Greetings. Port Talbot 2018.

 FruitMonkey / CC BY-SA 4.0 / Wikimedia Commons

Kuid eks ma saan ju sellega planeerimisel arvestada. Siis on mul lisaks plaanile ehk tulevikukujutlusele ka arusaam teadmatust ja ootamatust, mis seda kujutletut vältimatult mingil määral teisendavad. Lisaks plaanile on ka plaanitud ootamatus.

Kuid kuna too kontrollimatus ja ootamatus on just nimelt kontrollimatu ja ootamatu, siis ei saa ma seda sujuvalt plaanile juurde panna. Et lihtsalt tean, et mul on plaan ja ka ootamatus. Sest ootamatus tabab ju ikkagi ootamatult, isegi kui tead teda oodata. Sa ei saa end iial täielikult ja igakülgselt valmis seada. See tähendab, et selles ootamatuse sissetungi hetkes pean ma hakkama leiutama, uuel moel oma sihti seadma, ootamatult plaanima.

Kas olen ma lihtsalt mõistetud visklema plaanitud ootamatuse ja ootamatu plaanimisel vahel? Kas ehk saaks nende vaheldumise ka kuidagi plaani võtta? On ehk võimalik mingi rahuplaan teispool seda rahutust? Isegi kui ma ei tea, millal on tegemist ühe või teisega, siis kas võiks ehk teadmine sellest, et nad vahelduvad ning et mu olemine paratamatult sisaldab seda vaheldumist, mulle anda plaanirahu? Kas võin ehk oodata, et plaanid tulevad ise, kui nende aeg on käes? Või peaksin neid siiski tagant torkima?