Pluralism ehk Kultuuride paljususe idee universalismi ja relativismi vahelises pinges

ERGO NAAB

Pluralism on paljutähenduslik termin, millega väljendatakse nn paljususe ideed mitmes valdkonnas. Kultuurilise pluralismi ehk kultuuride paljususe ideega rõhutatakse monistlike või dualistlike struktuuride ühekülgsust, viidates mõnikord ajaloolise kogemuse põhjal nende ohtlikkusele. Kui defineerida kultuuride paljususe ideed selle vastandi kaudu, siis on see mittenõustumine monistliku uskumusega, mis eeldab, et eksisteerib üks koherentne üksteisega kokkusobivate tõdede harmoonia. Kultuuriline pluralism peab seda naiivseks positivismiks ning esitab väljakutse, väites empiirilisele evidentsusele viidates, et eksisteerib tõdesid, mis on üksteisega vastuolus. Näiteks ei ole võimalik liita vastanduvaid narratiive üheks koherentseks tervikuks. Pluralism võtab tõsiselt teadmist, et ajalooliste narratiividega seoses ei ole sageli jõutud harmooniliste kultuuriliste kokkulepeteni.

Pluralism on õrn maailmavaateline instrument, mille tasakaalu saab kergesti rikkuda. Peale monismi ja dualismi on pluralismi vaenlasteks veel universalism, absolutism ja relativism. Võib ka esitada kahtluse, kas pluralism üldse võimalikuks osutub või on see lihtsalt üks nendest mehhanismidest, millega opereeritakse oma mõtlemise platonistlikke ideaale. Kas puhtal kujul jääb see ainult teoreetiliseks kategooriaks, kuna kaldub muutuma kohe, kui seda teiste kategooriatega läbi proovitakse. Näiteks, kas juba väide „ma olen pluralist” ei sisalda universalistlikku või koguni absolutistlikku alatooni. Või teisalt, kui väita, et kultuuriline pluralism peab olema tolerantne ja respekteerima vastandlikke vaateid, mida sageli ei saa omavahel lepitada, siis kas pole pluralism juba hajunud relativistlikus paratamatuses?

Respekteeriv raamistik

Kui kultuur on mingisugune haritud, struktureeritud ja tsentreeritud ala, mis vastandub kaosele, siis kultuurilises pluralismis on teatud universalistlik alge juba definitsiooni tasandil tõepoolest sisse kodeeritud. Teoreetiliselt peaks see olema ala, mis võimaldab ka vastanduvatel kultuurivormidel koos eksisteerida. See miinimumfaktor või ühine nimetaja peaks võimaldama siis ka vastastikust mõistmist ja arusaamist, mis mõne kultuurivormi puhul on väiksem ja mõne juures suurem. Kuna enamasti jäävad kultuurid oma unikaalsuse juurde ja on üksteise suhtes ainulaadsed, siis vihjab see ka relativismile.

Nii saab pluralismi defineerida kui universalismi ja relativismi vahelist dialektilist dünaamikat, mida on vaadeldud skaalal: radikaalne universalism – nõrk universalism – nõrk relativism – radikaalne relativism.¹ Pluralism peaks kõige efektiivsemalt toimima kategooriates nõrk universalism – nõrk relativism. Mõlemad kategooriad, mille vahel tegelik erinevus puudub, nõustuvad, et eksisteerib partikulaarse kultuurikontekstiülene inimlik eksistents isegi siis, kui terminoloogiliselt ei ole võimalik seda ilma kultuurispetsiifilisuseta formuleerida.² See kultuurivormiülene eksistents on teatud ontoloogiline struktuur, mis võimaldab ühist keelt.

Teatud tõlgenduste puhul, eriti mis puudutab kultuuri ajalugu, võimaldab kultuurivormiülene eksistents üksnes nõustumist mittenõustumisega. Kultuurilisele pluralismile iseäralik respekteeriv raamistik on juba iseenesest väärtus, mis kultiveerib tolerantsust ja võimet rahulikuks kooseksisteerimiseks ilma väikseid narratiive kaotamata ja nende kultuurilist identiteeti minetamata.³ Respekteeriv raamistik kui toetav struktuur peaks võimaldama kommunikatsiooni avatust ja dialoogi. Juba Juri Lotman on osutanud, et monoloog on vastuolus kultuuri olemusega. Samal ajal pelk viide dialoogilisusele ei ole veel piisav, sest kultuur on ülimalt dünaamiline. Siiski, tinglikus kirjeldusprotsessis tuleb rõhutada, et kultuuri dialoog ja dünaamika on kaks teineteisest lahutamatut arengut.⁴ Kultuuriline monoloog on seevastu pigem monismi suunduv imperialistlik väljendusakt, kus kommunikatsioon lämmatatakse. Monoloogi võib käsitleda ka kui keele mitmekordse tähenduse redutseerimist ühele universaalsele tasandile.⁵ Kuna pluralism peab oluliseks kultuuriliste tähenduste tasalülitamise vältimist, siis püüab see leida võimalusi dialoogiks, mida iseloomustab mitmehäälne dünaamiline kommunikatsioon. Dialoogisüsteemide üldine seaduspära peitub informatsiooni edastamises annustena. Teabeedastuses nähakse ette vaheaegu, selleks et edastusaeg vahelduks vastuvõtuajaga.⁶ Kuid olulisem dialoogi omadus eeldab, et teatud tõdede, narratiivide või arusaamiste puhul on olemas olemuslik kattuvus, et tekstides sisaldub vastust ennetavaid võõrale keelele ülemineku elemente.⁷

Kujutusvõimel põhinev
empaatia

Seega, respektiivsest mittenõustumisest saab dialoogilise dünaamika abil edasi liikuda ja siin tuleb arvesse kujutlusvõime. Inimolevusel on võime kujutlusvõime kaudu mõningal määral empaatiliselt mõista väärtusi ja ideaale, mida viljeleb indiviid teisest kultuuriruumist. Empaatia eeldab, et inimolemuses on midagi universaalset ja olemuslikku. Olgu selleks kas või bioloogilised vajadused, Maslow’ põhivajaduste püramiidis määratletud tasandid või spetsiifilisemalt näiteks Malinowski järgi – hingamine, söömine-joomine, puhkamine, seks, liikumine, magamine, roojamine, ohu eest põgenemine ja valu vältimine.⁸ Niisugune kultuuriline universaalsus on omane inimestele nii ajas kui ka ruumis.

Empaatial põhinev kujutlusvõime annab pluralismile humanistliku alatooni, mis näeb inimlikkuses indiviide ühendavat ontoloogilist struktuuri. Epistemoloogilise strateegiana on kujutlusvõime kaudu rakendatud empaatia puhul tegemist fenomenoloogilise lähenemisega, mis otsib võimalust teisest kultuuriruumist indiviidi mõistmiseks teatud kultuuriliste horisontide kaudu. Bioloogiliselt on inimesed enamasti sarnaste vajadustega, kultuuriliselt on nad osalt sarnased, osalt erinevad, aga isiksustena täiesti unikaalsed ja ainulaadsed. Pluralism eeldab kultuurilist mõtlemist ja tegutsemist, arvestades üksikindiviidi või nende kultuurilise rühma ainulaadsust, mida on võimalik teatud määral empaatiliselt mõista selle minimaalse ühise tasandi kaudu. Kujutlusvõime vähenedes ja empaatia nõrgenedes antakse maad radikaalsele relativistlikule atomismile, mis suunab kultuurid eraldatusse, jättes nad ilma üksteisemõistmise võimalusest.

Fundamentaalne
ontoloogiline inimlikkus

Kui käsitleda pluralismi sotsiaalselt indiviidipõhiselt, siis tähendab, et igal inimesel on ka universaalsetest vajadustest tulenevad universaalsed õigused, mis põhinevad üksnes teadmisel, et ollakse inimene.⁹ Universaalsed inimõigused on seotud fundamentaalse ontoloogilise inimlikkusega, kuid need on interpreteeritavad peamiselt kultuurispetsiifiliselt. Nõnda on pluralismi puhul tegemist identiteediloomega nii indiviidi kui ka kultuuri tasandil ja seda võib käsitleda müüdina, mille kaudu luuakse kollektiivseid identiteete, mis põhinevad humaansetel tõekspidamistel. Üheks poliitilise identiteedi näiteks on demokraatia, mis seisneb maailmavaateliste süsteemide lepitamises ja dialoogi alalhoius.

Humanistlik pluralism on ka religioonidevahelise dialoogi võti, mis seab dialoogi alalhoidmise eelduseks mingi religiooniülese struktuuri, mida nimetatakse olemiseks. See sarnaneb küll kangesti Richard Rorty kritiseeritud onto-teoloogilise unistusega universaalsest inimolemusest¹⁰, kuid põhimõtteliselt on see käsitletav ka mitteradikaalse universalismina. Raimon Panikkar on rõhutatult nimetanud seda dialoogiliseks dialoogiks, kus ei keskenduta mitte mõtlemisest tulenevatele kontseptsioonidele ehk mitte doktriinidele või muudele denominatsioonilistele või kultuurilistele iseärasustele, vaid indiviidile, kes ei ole mitte lihtsalt kogum mõtteid, vaid teine olemine. Sellises dialoogis ei saa indiviidid kõneleda üksteisest, vaid nad räägivad üksteisega. See, mis dialoogi osapooli ühendab, pole mitte lihtsalt mõtted või objektiveerivad ideed, vaid temaatiline ja humanistlik osa neist endist. Siin keskendutakse dialoogipartneri usaldamisele ning võetakse risk saada löödud, mispuhul on juba toimunud äralangemine ja dialoogi purunemine.¹¹ Dialoogiline lähenemine eeldab, et teine isik ei ole mitte lihtsalt teine ja veel vähem minu tarkuse objekt, vaid teine „ise” kui enesemõistmise allikas.
Seetõttu ei saa me mõista teise inimese veendumusi enne, kui me mingil määral oleme leidnud kattuvusi tema ja iseenda tähendusloomes. Selleks aga on tarvis empaatiat ja võimet tajuda teist indiviidi kui ettemääratud potentsiaalsust tema enda tähendusi võimaldavas kultuuriruumis.

Kunst kui kultuuri ülim
kehastus

Teatud mõttes võib pluralismi käsitada kunstina. Näiteks Juri Lotmani väitel on just kunst kultuuride paljususe idee kõrgeim struktuur. Saavutades „kunsti struktuuritasandi, saavutab kultuur kõrgeima vaatepunkti, millest nähtuna fundamentaalsed vastandused ilmuvad meile teatava kõrgema ühtekuuluvusena.”¹² „Oma” ja „võõra” vastandamisest on lähtunud inimajaloo kõige traagilisemad vastasseisud. Olles indiviidi ja kultuuri identiteediloomes olulised elemendid, on need ometi sajanditevanuse kultuuriehitise alustalad, mille tasandil jäävad probleemküsimused lahendamatuks. Viidates Dostojevski väljendile „ilu päästab maailma” väidab Lotman, et just kunsti mõjujõud annab võime kogeda teistsugust samasugususena – kunst asetab erinevussuhted samasussuhetega ühtse isomorfismi varju alla. Taoline isomorfism muudabki kunsti ülimaks tunnetusjõuks ja kõrgeimaks tipuks, kuhu indiviid teda ümbritsevas kultuuride paljususes tõusta võib.¹³ Kunst kui selline on tingitud informatsioonivahetuse protsessidest ja seetõttu väljendab mitmehäälse dünaamilise dialoogi kõrgeimat vajadust mõista ja olla mõistetav. Küsimuseasetus – kas kunst mõjutab elu või elu kunsti – on küll ise kunstlik, kuid siinkohal võib see ärgitada mõtlema, millele vihjab suur osa lääne kultuuri klassikalisest kõrgkunstist: kas see mitte pole vihje onto-teoloogilise inimlikkuse dünaamikale elus eneses?

Pluralistlik mitmehäälne, dünaamiline dialoog

Kultuuride paljususe idee põhineb teadmisel, et eksisteerivad vastandlikud tõed ja narratiivid. Pluralism sõltub universalismi ja relativismi dünaamikast, kus mõlema kategooria nõrk tasand loob võimaluse vastandlike kultuurivormide kooseksisteerimiseks. See on partikulaarse kultuurikontekstiülene inimlik eksistents, mis miinimumfaktorina teeb võimalikuks nõustumise mittenõustumisega. Selline respekteeriv raamistik toetab alalhoitavat dialoogi, kus fenomenoloogiliste instrumentidena osutuvad olulisteks kujutlusvõime ja empaatia. Selline humanistlik käsitlus välistab radikaalsed universalistlikud ja relativistlikud kategooriad ja hoiab keskmes fundamentaalse ontoloogilise inimlikkuse. Pluralistlik demokraatlik identiteet soosib dialoogi nii poliitikas kui ka religioonis. Dialoog keskendub mitte ainult kultuurilistele ideedele ja kontseptsioonidele, vaid isikule kui unikaalsele ainulaadsusele ja teistsugusele enesemõistmise allikale. Pluralistlik mitmehäälne ja dünaamiline dialoog on oma kõrgeimal tasandil kunstiline kommunikatsioonivorm.

1,2 Viik. T., Human Rights and Cultural Relativism. Darbai ir Dienos, 57, 2012, 209, 210.

3 Kattago, S., „Agreeing to Disagree on the Legacies of Recent History: Memory, Pluralism and Europe arter 1989”. European Journal of Social Theory 12(3): 1-000. Los Angeles, London, New Delhi, Singapore and Washington DC: Sage Publications, 2009, 14.

4 Lotman, J., „Semiosfäärist”, Semiosfäärist. Avatud Eesti Raamat: Vagabund, 1999, 167.

5 Schöpflin, G., The Dilemmas of Identity. Tallinn: TLU Press, 2010, lk. 57.

6, 7 Lotman 1999, 22, 24.

8 Malinowski, B., A scientific theory of culture and other essays [1944]. London, New York: Routledge,

2001, 77.

9 Donelly, J., „Cultural Relativism and Universal Human Rights”. Human Rights Quarterly, Vol 6, 4(11), 400-419. The Johns Hopkins University Press, 1984, 400.

10 Rorty, R., An Ethics for Today: Finding Common Ground Between Philosophy and Religion. New York:

Columbia University Press, 2010, 8.

11 Vt Panikkar, R., The Intrareligious Dialoge. New York: Paulist Press, 1999.

12, 13 Lotman 1999, 185, 182.