Poliitilised mõrvad tsaarist Nemtsovini

JAANUS PIIRSALU

Boriss Nemtsovi tapmine on järjekordne täiendus Venemaa niigi pikale poliitiliste mõrvade loetelule.

1881. aastal tapsid revolutsionäärid Venemaa keisri Aleksandr II, kes läks ajalukku pärisorjuse kaotamisega Venemaal 20 aastat varem.

XX sajandi kõige enam laineid löönud poliitiline mõrv oli peaminister Pjotr Stolõpini atentaat 1911. aastal Kiievi linnateatris. Venemaa agraar­reformi isa ja talupoegadele liikumisvabaduse andnud Stolõpin suri neli päeva pärast atentaati.

Kommunistliku Venemaa tuntuima arvatava poliitilise mõrva ohver oli Leningradi populaarne parteijuht Sergei Kirov. Kuigi ei ole otseseid tõendeid, et Kirovi tapmiseks 1934. aastal andis käsu Stalin, on ajaloolased üksmeelsed selles, et Stalin kasutas Kirovi mõrva ära ajendina repressioonide alustamiseks. Üle kogu riigi algas massiline „rahvavaenlaste“ otsimine, rahva hirmutamiseks lasi Stalin esimese asjana süüdi mõista ja maha lasta osa tollasest parteiladvikust. Ilma hirmuta Stalini režiim enam ei töötanud. NKVD ametliku versiooni järgi oli Kirovi tapmise põhjus armukadedus.

Tänapäeva Venemaal on poliitikuid tapetud hulga kaupa. Mõrvarite ohvriks on langenud kümmekond parlamendisaadikut, kõrget riigiametnikku ja tuntud ajakirjanikku.

1998. aasta suvel tapeti oma kodus väga populaarne kindral, Tšetšeenia sõja üks kangelasi Lev Rohlin, kes oli väga teravas opositsioonis president Jeltsiniga. Kuigi kindrali mõrvas mõisteti süüdi tema naine (kes muide kolm aastat hiljem vabastati vanglast), on paljud Venemaal veendunud, et tema mõrva organiseerisid Venemaa eriteenistused.

Sama aasta sügisel mõrvati Peterburis äärmiselt populaarne duumasaadik, vana kooli demokraat Galina Starovoitova, kes oli üks lustratsiooni järjekindlamaid nõudjaid. Mõrva organiseerimise tunnistas üles Žirinovski partei endine duumasaadik, aga tellija nimi on jäänud saladuseks. Nagu ka mõrva konkreetne põhjus, kuigi FSB on ametlikult kinnitanud, et ta tapeti poliitilistel motiividel.

2003. aastal tapeti Moskvas tuntud duumasaadik, liberaalsete vaadetega Sergei Jušenkov. Mõrva organiseerimises mõisteti süüdi Jušenkovi endine parteikaaslane. Motiiviks oli ametlikult parteisisene võimuvõitlus, aga tegelikuks põhjuseks peetakse asjaolu, et Jušenkov keeldus edasisest koostööst endise oligarhi Boriss Berezovskiga, kes rahastas Jušenkovi juhitud parteid Liberaalne Venemaa.

2006. aastal tapeti Moskvas Vladimir Putini sünnipäeval Venemaa üks tuntumaid sõltumatuid ajakirjanikke Anna Politkovskaja, kes oli üle maailma tuntud kriitiliste artiklite poolest Vene jõuametkondade tegevuse kohta Tšetšeenias. Tapmise tellija ei ole seniajani teada, kuid on fakt, et Politkovskaja salajase jälgimisega enne tema mõrva tegelesid miilitsatöötajad, kes aitasid mõrva organiseerijaid ja tapjaid.

2009. aasta suvel tapeti Tšetšeenia inimõigustekaitsja Natalja Estemirova, kes oli paljastanud Ramzan Kadõrovi alluvate ebaseaduslikke meetodeid kohalike metsavendade ja islamivõitlejate vastu võitlemisel. Estemirova tapjaid ei ole tabatud.