Provokatiivne disaini-innovaatika Pariisis

Veronika Valk

Kuni 1. septembrini näeb Pariisis Seine’i vasakkaldal paiknevas Edf-fondis1 disaini-innovaatika näitust „Elus” („En Vie / Alive”),2 mis keskendub biotehnoloogia vahendite abil mööbli ja aksessuaaride kasvatamisele.

Disainerid, arhitektid, insenerid ja teadlased on kuraator Carole Collet’³ juhtimisel uurinud loodusprotsesside kaasamise võimalusi objektide loomisel. Väljapanek hõlmab interaktiivse ja tootedisaini esemeid, tekstiile, ehteid, moeloomet ja fotograafiat. Ökoloogia ja eetika kohtuvad teaduse ja tehnoloogiaga ning pakuvad mõtteainet, kui kaugele on arenenud inimese soov kontrollida loodust omaenese heaolu nimel, ja kas looduse toimimismehhanismidest üks ühele laenamine on võrreldav plagiaadiga, või kas oma loomingut esitlevad disainerid on uut moodi käsitöölised või alkeemikud, kes biotehnoloogia vahendite kasutamise on oskuslikult ära õppinud.

Mõelge ise. Näitusel leiab magnettaimi (Laura Cinti, C-Lab),⁴ kahe kuu vältel 60 000 mesilase loodud vaasi (Tomáš Libertíny),⁵ seentest kasvatatud tugitooli (Philip Ross),⁶ tselluloosist kingi (Suzanne Lee – BioCouture, koostöös Liz Ciokajlo-Squire’iga).⁷ Näitusel osalevad veel ka näiteks Kanada arhitekt, biotehnoloogia ja arhitektuuri tuntud ühendaja Philip Beesley,⁸ samuti disainer ja insener Emile de Visscher,⁹ eelmisel aastal Tallinnaski Eesti kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonnas külalisloengu pidanud arhitekt Jenny Sabin jpt.¹⁰

„Elusal” saab vetikatindiga riisipaberile sõnumi printida (Marin Sawa)¹¹ ja selle siis ära süüa ning palju muudki kavalat avastada, kuidas disainerid on looduse oma huvides „tööle pannud”. Kui nende teoste loomisprotsessile mõelda, siis on kõik nimetatud objektid tekkinud kunstniku või disaineri väga pragmaatilise lähenemise tulemusena.

Sama suunitlusega näitusi oleme juba aastaid kohanud mitmel pool maailmas. Pariisis on analoogsete näituseprojektidega seni tuntust kogunud Seine’i paremkaldal paiknev laborigalerii Le Laboratoire.¹² Seal näeb kuni 15. septembrini olfaktoorse kohviku projekti „Lõhnafon” („L’Ophone”),¹³ mis on valminud laborigalerii juhi, Harvardi ülikooli professori David Edwardsi eestvedamisel koostöös tema Harvardi tudengitega. Laborigalerii on varemgi kulinaarsete eksperimentidega elevust tekitanud, näiteks külalistele sissehingatavat tomatisuppi pakkunud ja eksklusiivseid dineesid korraldanud, kus osalejad kunstniku-koka abiga esmalt molekulaarköögi sügavustesse tungivad ja seejärel enesele ise n-ö supi kokku keeravad. Laborigalerii projektid kipuvad olema kommertsliku iseloomuga – disainerite või kunstnike looming, mida esmalt galerii keldriruumides avalikkusele tutvustatakse, leiab suure tõenäosusega tee kaubaartiklina galeriihoone tänavakorruse disainipoe riiulile. Ega sellest ju midagi halba ole, kui eksperimentaalne disain suudab end müüa, kuid kas äriliste eesmärkide tõttu jääb katsetamine vahel pooleli? Küsimus jääb õhku, kas nendest töödest, mida laborigalerii on esitlenud, oleks saanud veel palju jõulisemalt, uudishimulikumalt ja geniaalsemalt, s.t äkilisemalt edasi minna. Võib-olla õnnestub äriedu puhul tulu taas eksperimenteerimisse investeerida. Olgu kuidas on, aga niisugused näitused nagu laborigalerii „Lõhnafon” ja Edf-fondi „Elus” on endiselt provokatiivsed ja stimuleerivad.

1   http://fondation.edf.com

2   http://thisisalive.com/fr/

3   Londoni St. Martinsi kunstiülikooli kunsti- ja disainikolledži tekstiilituleviku uurimiskeskuse direktori asetäitja.

4   http://c-lab.co.uk

5   http://www.tomaslibertiny.com

6   http://philross.org/

7   http://biocouture.co.uk/

8   http://www.philipbeesleyarchitect.com/

9   http://www.edevisscher.com

10   Vt. Sirbi intervjuu Jenny Sabiniga 22.VI 2012.

11   http://www.marins.co.uk/

12   http://lelaboratoire.org

13   Tõlkimatu prantsuspärane uudissõna, mis liidab endas olfaktoorse süsteemi ja ingliskeelse sõna „phone”, mis tähendab telefoni. Vt ka http://ophone.fr/