Pühapaikade eluring

Pühakohad Kama-taguste udmurtide juures. Tähelepanekuid Baškiiriast

EVA TOULOUZE, LAUR VALLIKIVI

Alljärgnevas heidame pilgu sellele, millised on tänapäeval udmurtide looduslikud pühakohad. Selleks oleme luubi alla võtnud Baškiiria põhjaosas asuva Tatõšlõ rajooni, kus asub 19 udmurdi küla ja kus oleme pea kõiki pühapaiku oma silmaga näinud.* Neis külades ei ole traditsiooniline usund oma seisundit kaotanud ning sealmail leidub paiku ja looduslikke objekte, mida peetakse pühaks. Nagu eestlastel ja teistel soomeugrilastel, on nendeks allikad, kivid, puud või metsasalud. Kui Eestis mõtleme traditsioonilisele ohvrikohale, tuleb ilmselt esmalt meelde sõna „hiis“ ning me maname silme ette mõne põlispuudega metsatuka. Tõsi, selliseid hiisi on ka Baškiiria udmurtide aladel, kuid nagu Eestiski, esindab hiis vaid üht pühapaiga tüüpi. Erinevalt eestlastest elab Baškiiria udmurtide hulgas edasi usukombestik, mis pole kunagi täielikult katkenud. Ja nagu elus püsivate asjadega ikka, teiseneb ajas ja ilmutab paindlikkust valitsevatele oludele ja vajadustele. Pühapaikadelgi on oma eluring: need sünnivad, liiguvad, surevad. Mõnda mäletatakse kaua, teised vajuvad unustuse hõlma.

Püha hiis

Hiie kujutluspildile vastab kõige paremini koht, kus toimub või on toimunud Keremetile ohverdamine. Tegu on turgi rahvastelt laenatud jumalusega, kes unes ilmutas end tatarlase kujul. Mõnel pool tuntud kui ka Lud, on Keremet karmima käega kui teised udmurtide jumalused. Ta on agar karistama neid, kes reeglitest kinni ei pea. Sellega seletatakse tõika, miks on temale pühendatud kohad tarastatud: mitte üksi selleks, et hoida paika rüüstamise eest, vaid ka selleks, et kaitsta inimesi teadmatusest pühasse sallu sisenemast ja nõnda õnnetust esile kutsumast. Keremeti pühakohti võib nimetada ohvrihiieks. Neis on puid ja sageli torkavad need kaugele silma. Kama-taguste udmurtide juures oleme näinud Keremeti ohvrihiisi Votskaja Oša külas Janauli rajoonis ja Kip­tšaki külas Kujeda rajoonis (Permi krais), kus Keremeti-palvusi praeguseni peetakse. Ka Tatõšlõ rajoonis oleme kokku puutunud ühe sellise kohaga. Sealse Aribaši küla üks pühakohtadest on endine keremet – selle sõnaga tähistatakse peale jumaluse ka talle pühendatud ohvrihiit. Vastav rituaal on küll unustatud, kuna enam ei leidu ohvripappe, kes mäletaksid vajalikke toiminguid ja palvesõnu. Ja nii on sellega paraku paljudes kohtades. Koht ise näib justkui mäletavat. Nõnda kui tänapäeval peetakse ses paigas külapalvust (gurt vös) taevasele jumalale Inmarile, on selles säilinud ka keremeti-rituaalile iseloomulikke jooni. Palvus on endiselt meeste pärusmaa, ohverdatakse üksnes isasloomi ja valmistatakse lamedat kakku kuarnjann’i – kõik need on keremeti-rituaali elemendid. Olgugi et palvuse adressaat on teine, on koht ja mõned varasemad kombetalitused ikkagi säilinud.

Rändavad pühad paigad

Võiks arvata, et pühakoht on igavene. Tegelikkuses on asi keerulisem. Varem on pühapaiku sageli ühest kohast teise viidud. XX sajandi keskpaigani kehtis külades kolmeväljasüsteem: ühele osale külvati talivili, teisele suvivili ja kolmas oli jäetud sööti. Palvust peeti selle põllulapi poole, kuhu oli külvatud rukis. Nõnda oli külal kolm pühakohta. Kui selline viljelusviis kadus, jäi alles vaid üks koht ning sesoonne kolimine lõppes. Külarahvas teab praeguseni kohti, kus vanasti palvetati ja neid kohti hoitakse rüvetamise eest. Eelmisel sajandil olid udmurdid riigivõimu survel sunnitud oma pühapaiku liigutama mõnekümnest meetrist mõne kilomeetrini.

Ägeda usuvastase võitluse ajal hoiduti sellest, et ohvrisalud asuksid liialt nähtaval kohal, kuna neis kippusid kompartei funktsionäärid tihedamini palvust takistama. Ohvripapid otsisid kõrvalisemaid kohti, kuhu ohvripaik üle viia. Näiteks Balzjuga küla pühakoht asub kingul, mis on maanteelt hästi näha. Millalgi Nõukogude ajal nihutati see mõnikümmend meetrit kõrvale madalamasse varjulisemasse kohta. Kolimise puhul võetakse vanast lõkkeplatsist tuhka, vahel ka kivi ning viiakse uude paika – see tagab uuele kohale vajaliku väe. Alati ühest kolimisest ei piisanudki. Starokalmijarovo külas oli kümne küla palvust (mör vös) peetud mäe otsas. 1960ndatel viidi see üle vähem nähtavasse kohta jõeorgu. Kui jõgi üles paisutati, jäi ohvripaik vee alla. 1978. aastal otsustati mör vös üle viia pisikesse Algaa külla, kuhu isegi korralikku teed ei viinud. Nüüdsel ajal on Al­gaas tarastatud pühakoht, kus palvused jätkuvad. Siia on ehitatud ka majake, kus saab halva ilma eest varju.

Tatõšlõ rajoonikeskuse Novõje Tatõšlõ pühapaigale tegi lõpu asula laiendamine. Kui pühakoha lähedusse hakati maju ehitama, otsustati sealne mör vös kolida Vilgurti küla varjulisemasse serva. Välitöödel nägime, kuidas rajoonikeskus sai endale uue pühakoha. Üks udmurdi rahvusliikumise aktivist lasi selle rajada oma maalapile ja kandis ise kõik kulud.

Pühakoha vahetamiseks võib olla ka puhtpraktilisi põhjusi. 2019. aastal otsustati muuta Nižnebaltatševo küla üsna uue pühapaiga asukohta. Kümme aastat oli see paiknenud ühes küla otsas. Oli kurdetud, et ohvripudru, lambasoolikate ja tee valmistamiseks vajalik vesi tuleb tuua liialt kaugelt. Uus koht on nüüd allikale lähemal. Kõik need näited osutavad sellele, et pühapaigad on elavas traditsioonis palju vähem paiksed ja igavesed, kui võiks arvata.

Nõnda nagu on liikunud pühapaigad, nii on ka kombed ajapikku muutunud. Üha vähem on pühakohtades näha rahvarõivastega inimesi. Ohvripapid on veel viimased, kes valge jumaluse Inmari auks valgeid rõivaid kannavad. Eks see ole omane elavale traditsioonile, seda enam et poliitilised ja ühiskondlikud olud sunnivad kohanema. Kõige tähtsam on see, et palved jõuaksid jumalusteni, kes annavad viljakasvu, tervist kariloomadele ja inimestele.

* Seal aset leidvatest rituaalidest oleme kirjutanud artiklis „Udmurtide kogukondlikud ohvripalvused“. – Sirp 28. VI 2019.