Punane Mask ja kõik need teised

Eestis kogusid maskiga maadlejad populaarsust XX sajandi esimestel kümnenditel, mil see komme koos professionaalse maadluse levikuga omandas üha enam kommertslikke jooni.

KALLE VOOLAID

Aasta jooksul on maailma tabanud maskiuputus. Näokatete kandmine on saanud meie elu harjumuspäraseks osaks ja see visuaalne pööre saadab meid kõikjal, kuid ajalooliselt ei ole selles midagi uut. Inimkond on mitmesuguseid näokatteid kasutanud aastatuhandeid ja seda eri põhjustel. Näo katmisel võis olla kaitsefunktsioon (täpselt nagu tänapäeval!), ent seda võidi teha muudegi argielust eristuvate olukordade rituaalse tähtsuse rõhutamiseks.

Nii näiteks on folklorist Reet Hiiemäe teemat käsitledes jõudnud seisukohale, et mask andis selle kandjale võimaluse kehastuda kellekski teiseks, tekitades talle ilma maskita inimese ees mingi omalaadse võimu ja eesõiguse.1

Alati ei pidanud tegu olema võimupositsiooni omandamisega, näo katmise eesmärk võis olla pelgalt pealtvaatajate lõbustamine. Teame ju, et draamakunsti arenedes sai maskist teatri abivahend ning naerev ja nuttev mask on meilegi tuntud näitekunsti sümbolid.

Maskid maadlusareenil

Kõigi muude eluvaldkondade kõrval on näokatted olnud läbi aegade oma kohal spordimaailmas ja seda tulenevalt ikka neist eespool mainitud põhjustest – vajadus ja meelelahutus. Maskide või nendega sarnaste kaitsevisiiride kasutamine on mitme ala juures ette nähtud võistlusmäärustikuga, ent peale selle tuleb neid spordis aeg-ajalt tarvitada ka meditsiinilistel põhjustel. Või siis lusti pärast, just nii, nagu tegid omal ajal maadlusmatil tähelepanu püüdnud maskikandjad.

Maadeldes maski kandmise komme oli tuntud juba XIX sajandi keskpaigas, seda näiteks Prantsusmaal. Tollal levisid siin-seal koguni jutud siniverelistest härrasmeestest, kes soovinud maadlejana võimed proovile panna oma kõrgesti sündinud isikut paljastamata, kuid niisuguste lugude tõsiseltvõetavus pole siiski lõplikult selge. On arvatud, et kuulujuttudele on alust andnud hoopis populaarne ja rohkete pärimustõlgendustega prantsuse jutusüžee raudse maskiga mehest.2 Teisisõnu, seesama lugu, mille tegi kuulsaks Alexandre Dumas oma teoses „Vikont de Bragelonne ehk Kümme aastat hiljem“.

Eestis kogusid maskiga maadlejad populaarsust XX sajandi esimestel kümnenditel, mil see komme koos professionaalse maadluse levikuga omandas üha enam kommertslikke jooni. Jõumeeste heitlused kosusid suure publikumenuga vaatemänguks ja nagu teada, sai sealjuures populaarseks muljetavaldav arv siitmailt pärit jõumehi.

Seda publikuhuvi hoidsid ülal professionaalsete maadlejate turniiridel kehtinud turundusreeglid, mis üksjagu erinesid amatöörspordi omadest – kommertsettevõtmised pidid ju publiku meelt lahutama, jõumeestele leiva lauale tooma ja korraldajad ära elatama. Osalejate puudust ei olnud, turniiridel tiirles ja koha eest päikese all konkureeris arvukalt maadlejaid, kellel tuli areenil püsimiseks peale maadlusalase võimekuse silma torgata muulgi moel ja nii võetigi kasutusele põnevaid lavanimesid, rõhuti värvikale väljanägemisele ja salapärasele nägu varjavale maskile.

Elukutseliste maadlustrupp (u 1913). Esireas vasakult 1. Johannes Tigane, vasakult 3. aga taas üks maski kandev vägilane.

Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum

Elukutseliste maadlusturniirist osavõtjad I maailmasõja eel Chiçinăus. Tagareas vasakult 1. ja 2. on eestlased Karl Tomberg ja Reinhold Heuer ja – nagu näha – poseerib teiste seas uhkelt ka üks maskiga maadleja.

Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum

Miks ja kuidas?

Avalikkusele selgitati maskikandmist ikka jõumeeste sooviga mingil põhjusel oma isikut varjata ja eelnevalt lepiti kokku ka protseduurireeglites. See võis tähendada näiteks nõudmist, et kui maskiga maadleja areenilt kaotajana lahkuma peab, tuleb tal mask maha võtta ja oma identiteet paljastada. Kuid võis olla hoopis vastupidi, nagu viitab alljärgnev iseloomulik lehesõnum 1921. aasta Tallinna maadlusturniirilt: „Maadlus täna Grand-Marina championaadi kuulsuse wägewa ja tugewa Musta Maski ja wõitmata Hall Maski vahel. Kes on Hall Mask? Kes on Must Mask? Kui Must Maske peaks Halli Maski ära wõitma, siis tuleb Must Mask rahwa soowile wastu ja wõtab oma maski wabatahtlikult ära, ehk tema küll seda kohustatud ei ole ja awaldab oma nime enne ära sõitu Tallinnast.“3

Kaugemalt võisid kõik need maskiga vägilased tõepoolest paista salapärased, ent kui uskuda toonast ajakirjandust, peitusid näokatte varjus proosalised lood. Nii nagu sai kahe maailmasõja vahelises Eestis omajagu kriitikat kogu tõsisele sporditegemisele vastandunud elukutseliste maadlus, nii võeti arvustada ka maskikandmise fenomeni.

Lahtiste kaartidega on seda kirjeldatud näiteks 1935. aastal Päevalehes ilmunud artiklisarjas „Kolm Eesti kangelast“.4 Selles mitmesse lehenumbrisse mahutatud pikemas kirjatöös meenutab autor Karl Reinberg raskejõustiku kuld­aega nimekate jõumeeste Aleksander Abergi, Georg Lurichi ja Georg Hacken­schmidti tegemiste kaudu, olles kogu tolle kireva maailma peale mõnelgi põhjusel kriitiline. Maskikandmise taga ei peitunud Reinbergi arvates midagi muud kui ärilised kaalutlused: „Keskmise nimega maadlejale surutakse mask pähe, antakse talle kohe alguses söödaks nõrgemad maadlejad. „Musta maski“ edu torkab silma, rahwa huwi ta wastu tõuseb. Kes wõib küll olla see saladuslik „must mask“? Lubatakse publikule, et tundmatu kõrwaldab maski esimese kaotuse puhul wõi tschempionaadi lõpp-päewal. Enamasti aga kadus „must mask“ silmapiirilt enne seda.“

Maski kandsid ka eesti mehed

Võis ju tõepoolest leiduda selliseidki siitkandi matihunte, kes suutsid maski püsivalt ette jätta ning sedasi lõpuni anonüümsuse säilitada, kuid siiski on ajaloost teada mitme eestlase nimed, kes selle põneva maadluskombega seotud olid.

Ühe esimesena olevat endale maski kandes nime teinud omaaegne populaarne jõumees Johannes Tigane ehk Punane Mask (1888–1941). Samuti on ajalukku talletatud Tartu kandi vägimees Karl Albert Raag (1888–1963), kes olevat turniiridele ilmunud musta maski kandes, ja alati ootamatult, võites lõpuks rahva seas suure populaarsuse.5

Vihjeid meie meeste maskilembusele leidub veelgi ja üldse võib 1920. aastate Eesti ajalehti sirvides ja sellaseid maadlusuudiseid lugedes tekkida mulje, et maskiga maadlejad olid siinsetel turniiridel koguni tavapärane nähtus. Kuid järeldustega ei maksa rutata, küsimus, kui levinud see tava oli, vajab täiendavat uurimist, mida ei muuda sugugi kergemaks asjaolu, et kogu elukutseliste raskejõustik oli XX sajandi alul küllaltki reguleerimata tegevusvaldkond. Seetõttu on toonasest turniirimaadlusest ülevaate saamine ajamahukas tegevus.

Maskisümboolikat on kasutatud ka Eesti teatrite sporditegevuses, mille juures on ikka omal kohal olnud näitekunsti sümbolid – nuttev ja naerev mask.

Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum

Johannes Tigane – Punane Mask (1910). Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi näitus „Maskid spordis“ on Tartus avatud 2021. aasta mai lõpuni.

Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum

Esimene maski kandes olümpiavõitjaks tulnud Eesti sportlane – vehkleja Svetlana Tširkova (1968).

Gunnar Vaidla / Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum

Eesti sport ja maskid. Lisalugemist6

Vehklemismaskid. Kui esimesena võisidki Maarjamaa spordihuviliste seas tõsisemat avalikku huvi äratada maadlusmaskid, siis õigupoolest veelgi varem levis kaitsemaskide kandmine vehklemise harrastajate hulgas – ajaloost on teada, et esimesed nägu kaitsvad vehklemismaskid võeti kasutusele XVIII sajandi keskel Prantsusmaal.

Vehklemismaskidega on seotud ka maske kandnud Eesti sportlaste esimene olümpiaedu. Esimene maski kandes olümpiamedalivõiduni jõudnud Eesti sportlane oli moodne viievõistleja Hanno Selg. Vehklemine on koos ratsutamise, ujumise, püstolilaskmise ja maastikujooksuga üks moodsa viievõistluse osistest ja just sellel alal võitiski Hanno Selg 1960. aasta Rooma OMil NSV Liidu meeskonna koosseisus võistkondliku hõbemedali. Tõsi, käegakatsutavat oma medalit ta saavutuse eest ei saanud, sest tollal andsid korraldajad meeskonna peale ainult ühe medali – ja meie meheni see paraku ei jõudnud. Maski kandes olümpiavõitjaks tulnud esimene Eesti sportlane oli aga vehkleja Svetlana Tširkova. Võitnud NSV Liidu floretinaiskonna liikmena kuldmedali nii 1968. aasta México kui ka 1972. aasta Müncheni mängudelt, sai Tširkovast ühtlasi üldse esimene olümpiavõiduni jõudnud Eesti naissportlane ja tänini ainus vehkleja, kes kõigi meie epeevehklejate kõrval on jõudnud medaliteni floretis.

Väravavahimaskid. Esimesed näo kaitseks mõeldud maskid levisid jäähokis 1930. aastatel. Püsikasutusse võttis kaitsemaski esimesena profiliigas NHL mänginud Montréal Canadiensi väravavaht Jacques Plante, seda pärast 1. novembril 1959. aastal kohtumises New York Rangersiga saadud näovigastust. Esimene maski kandnud väravavaht Eesti jäähokis oli teadaolevalt Jõgevalt pärit Tiit Mets, 1963. aasta Eesti jäähokimeister Tallinna ekskavaatoritehase meeskonna koosseisus. Erilist pleksiklaasist valmistatud kaitsemaski hakkas Mets kandma 1962. aastal pärast õnnetut näkku tulnud litritabamust.7 Esimene talvistel rahvusvahelistel kompleksvõistlustel maski kandnud ja kullavõiduni jõudnud Eesti sportlane oli aga väravavaht Andrus Ahi, kes kuulus 1989. aastal taliuniversiaadil kuldmedali võitnud NSV Liidu jäähokikoondise koosseisu. Paljudel aastatel Eesti parimaks hokimängijaks valitud Ahi tegi ka Moskva Krõlja Sovetovi ridades kaasa NSV Liidu kõrgliiga meistrivõistlustel, võites seal 1991. aastal pronksmedali.

Allveemaskid. Maski kandnud ja suurtelt võistlustelt kõige rohkem medaleid võitnud Eesti sportlased on allveeujujad. Tiitlivõistlustelt enim medaleid – 20 on ette näidata Anatoli Dalidovitšil, kellele kogunes MM- ja EM-võistlustelt kokku 13 kulda, 3 hõbedat ja 4 pronksi. Eesti meistrivõistlustelt on enim medaleid saanud Nikolai Tover, kes on võitnud aastail 1998–2019 kokku 107 medalit, sealhulgas 82 kulda.

Maski kandnud Eesti sportlased on püstitanud ka Guinnessi rekordeid. 1993. aastal püstitati Tallinna spordiklubi Sebak eestvõttel rekord saja kilomeetri lestadega allvee-teateujumises, kus läbiti kokku 2000 etappi ajaga 13 tundi, 40 minutit ja 18 sekundit. 2011. aastal aga püstitasid allveesportlased Guinnessi rekordi „Kõige rohkem sukeldujaid korraga vee all kabet mängimas” – Raplamaal Valtus sai siis teoks teadaolevalt maailma esimene allveekabe turniir, kus lõi kaasa 52 allveekabetajat.

Kalle Voolaid on Eesti Spordi- ja Olümpia­muuseumi teadur.

1 Krista Taim, Reet Hiiemäe, Mask annab kandjale võimu ja eesõiguse. – ERR 21. V 2020.

2 Michael East, Ring Heritage: An Early History of Mexican Lucha-Libre An Integral Part of Mexican Culture, Lucha-Libre Has an Interesting History. 25. IX 2020.

3 Päevaleht 7. VII 1921, lk 1.

4 Karl Reinberg, Kolm Eesti kangelast. – Päevaleht 5. VII 1935.

5 Georg Kristjanson, Eesti raskejõustiku ajaloost. Eesti Raamat, Tallinn 1973, lk 48.

6 Rohkem teavet maskide kasutamisest Eesti spordis läbi aegade saavad huvilised Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumi näituselt „Maskid spordis“, mis on Tartus avatud 2021. aasta mai lõpuni.

7 Tiit Lääne, Tiit Mets – Eesti esimene maskiga väravavaht. – Vooremaa, 2. II 2013.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht