Ruum ja ruumitaju Eesti kultuuriajakirjanduses

JOHANNES SAAR

Sotsiaalmeedias on karmide sõnadega märgitud, et meie siin Eestis leiname Pariisi terrorirünnakus hukkunud prantslasi ebasündsa innukusega. Ka Pavel Ivanovi 20. novembri raadiopäevik „Kirillitsas Eesti“ osutas, et Siinai kohal õhitud Vene reisilennuk ei pälvinud pooltki tähelepanust, mille osaliseks said rünnakus hukkunud pariislased või Ida-Ukrainas allatulistatud Malaisia reisilennukis hukkunud. Samasugustel asjaoludel Beirutis, Jeruusalemmas või Zarias hukkunud tsiviilisikud ületavad meil küll uudisekünnise, ent Stenbocki maja nende surm lipuvärvidesse mässida ei suuda. Ka ei riieta nende tragöödia meie Facebooki kontode pildiprofiile leinarüüsse ega ajenda „Je suis Charlie“ stiilis solidariseerumist. Tuleb välja, et leinamisel on diskrimineeriv mõõtkava. Ja see reguleerib me kultuurikäitumist. On olemas prioriteetsed kultuurilised regioonid, kuhu oleme mõttes end majutanud, ja teisalt suisa maailmajaod, millest oleme otsustavalt distantseerunud. Mõni kultuuriareaal püsib geograafilisi kaugusi trotsides meile lähemal. Teised, olgugi üleaedsed, on sootuks kadunud me huvide rambivalgusest. Mõni hiiglane paistab meile mürakana ka maakera kumeruse tagant. Teine samasugune siinsamas naabermetsatukas ei pälvi me kõrvalpilkugi, kuigi ta vari on hirmutavalt pikk. Valgus ja vari on kaasosalised meie kultuurilise ruumitaju kujundamisel, pahatihti sünnib nende koostööst ideoloogiliselt piiritletud lukuauguperspektiiv.

Ka Eesti kultuuriajakirjandusel on kindel kultuurigeograafiline agenda, mille kujundamisel on abiks majanduse, poliitika, ideoloogia ja ajaloo sattumuslik segu. Ent pilt on palju muutunud võrreldes ajaga, mil meie maailmavaatelist horisonti markeerisid kirikud, mõisad ja ärkamisaegsed patriarhid Olev Soansi kultuuriloolistel kaartidel. Jättes kõrvale geograafiatundides omandatud teadmised Eesti kontuurkaardist, maakera kujust ja mandrite paiknemisest on Tartu ülikooli ühiskonnateaduste instituudi uurimisrühm esitanud hulga küsimusi kultuuriajakirjanduse ruumitaju kohta.¹ Ja selgub, et esmalt tuleb tõdeda meie süvenevat võimetust aduda Eestimaa kontuuri terviklikku tähendusrikkust. Kodumaine kultuurielu on hoogsalt (pea)linnastunud, maaregioonid tähendusest tühjaks valgumas. Neis ei toimu või siis ajakirjandus ei märka seal kultuurilist toimetamist muidu kui suviste vabaõhufestivalide aegu. Ent tuleb ka tunnistada mõnevõrra avardunud piiritagust välisilma, mis laias laastus jaguneb üliharitud kultuurmaastikeks, vähemrohitud äärekultuurideks ja kõneväärtuseta tühermaadeks. Torkab silma, et viimase alla liigitub enamik maailmajagusid, lõviosa maailmast lihtsalt ei tule jutuks meie kultuuriajakirjanduses, seda pole olemas. Nagu ka tühjaksjäänud maaregioone meie metsade varjus. Üks tume võsa kõik. See annab põhjuse naasta lukuauguperspektiivi manu. See vist polegi tühipaljas metafoor, pigem analüütiline tööriist mõistmaks kultuuriajakirjanduse silmaringi iseärasusi.

Tunnetuslikud aegruumid

Tekstides avalduva kultuurilise vaatevälja kaardistamiseks on käibel teaduslike kontseptsioonide perekond. Kirjandusteoorias on tuntud Mihhail Bahtini kronotoobi mõiste, mis aitab filoloogidel tuvastada spetsiifilisi ajalis-ruumilisi suhteid ilukirjanduslikus tekstis.² Sotsioloogide seas on tekstianalüütiliste ühiskonnauuringute esiletõusus käibele tulnud antiiki ulatuva etümoloogiaga deiksis (δείκνυμι, deíknumi – kr näitama, osutama), mille abil analüüsitakse kirjavaras ilmnevat tunnetuslikku aegruumi, spetsiifilise rakursi alt kadreeritud panoraami ühiskonnast, mis paigutub kõnekasse ruumiperspektiivi ja taustaseoste loogikasse.³ Medialiseerumise ja meediaühiskonna tähtsustumine XX sajandi lõpukümnenditel on nende kõrvale tõstnud kultuuriantropoloog Arjun Appadurai võtmetermini meediamaastikust (mediascape), mille sisuks on meedia konstrueeritud kujutlused maailmast.⁴

Mainitud uurimus suudab praeguses staadiumis pakkuda statistilist ülevaadet sellest, millisesse ilmakaarde on Eesti kultuuriajakirjanduse pilgud pöördunud aastail 2014–2015, mida seal märgatakse ja kuidas sellest aru saadakse. Näeme, kuidas jaguneb kultuuriajakirjanduslik tähelepanu eri ilmajagude, riikide ja kultuuriareaalide vahel. Võimalik on aimata ka ideoloogilisi jõujooni, mis seda tunnetuslikku maailmakaarti on hoogsalt vorminud Eesti-päraseks kultuurihorisondiks. Näeme tervete kultuurimandrite uppumist sotsiaalsesse amneesiasse, et teha teisal ruumi mõne iseäraliku maastikureljeefi detailsele konstrueerimisele dramaatilises meediavalguses. Ehk saab ka aritmeetilise vastuse küsimusele, miks leiname prantslasi rohkem.

Suur-Eesti

Kes ja mis, millised maad ja inimesed satuvad sagedamini rambivalgusse ja mis asjaoludel? Eks ikka kodutanum ja meie omad. Selgub, et kolmveerand kultuuriajakirjanduse tähelepanust tõmbavad endale kodused asjad, ülejäänud maailm peab leppima vaid napi veerandiga. See on kardinaalne erinevus võrreldes meie püsiva poliitilise peapöördega Brüsseli poole. Nõukogude Eesti kogemuse toel tekkib kiusatus hakata taas kõnelema kultuuriavalikkusest, mis on end otsustavalt eraldanud poliitilisest avalikkusest ja rajanud suveräänse rahvusliku kultuurihorisondi, mille kohale parteipoliitiline päike ei tõuse. Ja kui tõuseb, siis palutakse tal lahkuda nagu usalduse kaotanud kultuuriministril. Vaadakem ringi sel kolmveerandisel refleksioonifookusel, mis on välisilma vähemusse jätnud. Selgub, et siingi kehtib oma kultuurigeograafia. Pool trükiajakirjanduse ja ringhäälingu lugudest paigutab oma narratiivi üleeestilisse ruumi, mõttelisse kujutlusse rahvuslikust kultuurist, millel (riigi)piir ja valdavalt etniline taust. See on suur arv. Jagan selle eest kiitust eelkõige ajakirjaniku taustaga koosseisulistele töötajatele avalik-õiguslikus ja eraõiguslikus meedias, kel on tööalane kohustus kõnetada kõiki maksumaksjaist kodanikke või siis võimalikult laia kliendibaasi. Selles ühisürituses on rahvuslike huvide retoorika mõneti konfliktselt lõimitud ärihuvidega, ent mõlema ambitsioon on üks – konstrueerida võimalikult laiapõhjalist meie-positsiooni rahvuskultuurilisel alusel. Iseküsimuseks jääb, kas selle abil tahetakse vormida lojaalset riigikodanikku või tarbijat. Üldjuhul siiski mõlemat.

Pea kolmandiku Eesti-teemalistest kultuurilugudest napsavad endale Tallinna-kesksed kultuuriuudised. Eks kultuuriajakirjanduski otsib sügavamat vett, publikut ja rikkalikumat menüüd. On alust arvata, et see Tallinna-kolmandik on kenasti korrelatsioonis üldiste demograafiliste ja regionaalpoliitiliste tendentsidega. Leiab aset ääremaade organiseeritud hülgamine Tallinna linnriigi kasuks – vaid napilt üle viiendiku kultuurilugudest märkab Eesti eri piirkondi väljaspool Tallinna eraldi väärtustatud kultuurilise üksusena, koloriitse lokaalsusena. Kas vajabki mainimist, et Ida-Viru ei mahu kultuuritekstidesse enam teisiti kui tühermaana?

Võrdlevad andmed arhitektuuri- ja kunstikirjutistest lubavad pakkuda, et valdkondlikult orienteeritud kultuuriajakirjanduses on ruumitaju kontsentreerumine Tallinna oluliselt pikema sammuga edasi astunud. Nii näiteks käsitleb pea 40 protsenti arhitektuurikirjutusest valdkondlikke probleeme Tallinnas, jättes üleriigilise tunnetushorisondi selja taha, kuhugi kolmandiku peale, ning maakondliku refleksioonifookuse veelgi kaugemale – 23 protsendile. Pealinn kogub endale kultuurilist tähelepanu ning teadagi, mille arvelt. Kultuuriline visioon Suur-Tallinnast võtab valdkondlikus kultuuriajakirjanduses mõõtu populaarsema Suur-Eesti kujutelmaga ning paistab, et on võtmas ka võimust. Võta või jäta, tavapärase maailmakaardi suurusjärgud on valdkonnaspetsiifilises kultuuriajakirjanduses ümber pööratud vastupidisesse tunnetuslikku raamistikku. Tallinn on kõige suurem, temast jääb kasvult maha Eesti riik ning paradoksina astub lugeja ette kõige kidurama kondiga välisilm. Midagi on pildil valesti. Linnastunud kultuuriline intelligents seisab globaliseerunud Toompeale ruumitunnetuslikult mitmeti lähemal, ent tema rahvusvaheliste tegemiste kajastamisega valdkondlik kultuuriajakirjandus üldpilti suurt ei muuda. Seal annavad ikka tooni kultuurikanalite endi rahvuskultuurilise horisondiga sõnumid.

Väike-USA ja Pisi-Vene

Tuleb teha reservatsioon. Eesti ja ülejäänud maailm ei ole kultuuriajakirjanduses terava noaga kaheks lõigatud nagu tort. Ja see on hea. Rahvuslikud ruumiperspektiivid kattuvad tihti rahvusvahelistega ning viimaste hulgas esilduvad esimesed viiulid, tavalised kahtlusalused ja püsikunded, kelle abil kohalik kultuurikude paigutub rahvusvahelisse taustsüsteemi ning kogub endale piiri tagant väärtushinnanguid. See keerukus teeb aga küsitavaks statistilise analüüsi pädevuse. Ühes ajakirjanduslikus tekstis ilmub mitu ruumiperspektiivi, mingi sündmus osutub oluliseks nii kohalikus, rahvuslikus kui ka rahvusvahelises kontekstis. Statistiku õudusunenägu – üks sündmus, mitu tähendust. Arvud ei klapi enam, kvantitatiivne analüüs suudab nüüd markeerida vaid kultuuriajakirjanduse rahvusvahelise ruumitaju üldisi piirjooni.

Võib tõdeda, et meie rahvusvaheline kultuurirefleksioon meenutab paljuski üht ammu surnud idanaabrit, kes raius akna Euroopasse, ent unustas teha ukse. Sest see veerandik meie üldisest kultuuriajakirjanduslikust tähelepanust, mille on endale tõmmanud rahvusvahelised kultuurihorisondid, on enamikus (53%) esitatud kui vaade aknalt. Leiame vastavad käsitlused koodi alt „teiste maade kultuur“ – põhjalikud, pikad, asjatundlikud käsitlused ühe või teise maa kultuuriprobleemistikust või kultuurilisest tippsündmusest, ent ilma erilise orienteeriva suhteta eesti kohalikku kultuuri. Lõimimist või suhtlust eriti ei ole, pigem nagu valgustuslikud jutlused maarahvale papa Jannsenilt, kel on vahepeal olnud õnne õppida mõnes lääne ülikoolis. Eestlase aknast paistab kõige suuremana Põhja-Ameerika. Üle kümnendiku väliskultuurile pühendatud tekstidest kõneleb Ameerika Ühendriikide (ja Kanada) kultuurielust, seitse protsenti haaravad endale Venemaa kultuuriülevaated. Kolmandana hõivab me tähelepanu muu Euroopa (peamiselt Ida-Euroopa ja Balkani maad, Itaalia) ja alles siis, neljandana, põhjamaad (Skandinaavia ja Põhja-Euroopa riigid) – meie ametlik kultuuripoliitiline iidol. Veelgi tagasihoidlikumalt seitsmendalt kohalt, Suurbritannia ja Saksamaa järel, leiame teised Balti riigid, pisikeses täpisuuruses pundis koos Aasia ja teiste endiste liiduvabariikidega. Võib arvata, et lätlaste ja leedulaste võimalikud lennutragöödiad riiklikku leina ei ajendaks. Või kuidas? Kadriorus valitsevat suhtumist arvestades ilmselt tõesti mitte. Sest kõige häälekamateks vähemusteks Eesti kultuuriajakirjanduslikus panoptikumis on ju Väike-USA ja Pisi-Vene. Ja pole ime, et viimane on solvunud, kui temagi kannatusi meie kandis ei märgata.

Järjestus muutub vaid õige vähe, kui pöörame perspektiivi ümber ja pärime teiste kultuuride gastrollide kohta Eestis. Nüüd leiame esikohalt Venemaa, tema järelt USA (ja Kanada). Kohta on parandanud muu Euroopa arvelt Saksamaa, Põhjamaad ja teised Baltimaad. Oluline on siiski muu. Kultuurikülaliste liiklus on Eestis mahtudelt viis korda tagasihoidlikum kui eelkirjeldatud kultuuriline window shopping aknalaualt – vaid 10 protsenti üldisest kultuurihorisontide segunemisest. Laia maailma kultuurirahvas ei kipu eriti meie lavadele ning võimalik, et meid ennastki huvitab pigem vastassuunavöönd, milles kosub kultuuriekspordi saldo, sest tubli 15 protsenti meie kandi üldisest rahvusvahelisest kultuuriliiklusest moodustavad teated eesti kultuurist välismaal. Siin on peamisteks võõrustajateks aga muu Euroopa riigid ehk endine sotsialismileer Euroopa idaosast ja Itaalia, mis paistabki elatuvat globaalsete kultuurisündmuste korraldamisest. Nende sihtriikide järel taas USA (ja Kanada), Venemaa ja seni parima tulemusega Põhjamaad.

Veelgi arvukamaks on kujunenud aga seltskond, milles Eestit ja teisi maid on kirjeldatud ruumitunnetuslikult võrdsetel alustel, suveräänsete kultuuripartnerite tegelikult aset leidvas ja rikastavas suhtluses – tervelt 22 protsenti rahvusvahelise uurimisfookusega kultuuriajakirjandusest. Ka neis väärtuslikes tekstides ujuvad pinnale tavalised kahtlusalused, ent uues järjekorras. Esimesena Põhjamaad, siis Venemaa ja Saksamaa ning alles siis USA (ja Kanada) ning nn muu Euroopa. Eelnenut statistilisteks keskmisteks summeerides võib tõdeda, et meie valdavalt Eesti-kesksesse kultuuriajakirjandusse kostab nn kultuurivähemustelt kõige enam anglofoonilisi kõlasid, seda just USA (ja Kanada) poolt ning protsendi jagu vähem slaavi kõlavärve Venest. Kolmandale poodiumikohale platseeruvad summa summarum Põhjamaad. Neile järgnevad ridamisi idabloki muu Euroopa, Saksamaa, Suurbritannia ja Prantsusmaa ning alles siis teised Balti riigid. Pilk gloobusele kinnitab, et maateadus, kultuurigeograafia ja poliitiline kartograafia on kolm eri asja. Eestis ei olda eriti huvitatud otselendudest Riiga ja Vilniusse. Kõikidest piiritagustest külalistest tervitatakse avasüli esmajoones meretagust USAd. Ja üritades tagatuppa lukustada kohalikku vene kogukonda kinnitatakse, et kõik see viib meid kuidagi lähemale Skandinaaviale. Kompass kulub marjaks ära – Eesti geograafiline asend ja kultuuriline kohataju on teineteise silmist kaotanud.

1 Uurimuse vahearuandega saab tutvuda kultuuriministeeriumi veebilehel http://www.kul.ee/sites/default/files/kultuuriajakirjandus_monitooringu_kokkuvote_kouts_3.pdf

2 Mihhail Bahtin, Aja ja kronotoobi vormid romaanis. Ajaloolise poeetika põhijooni 1987. – Valitud töid. Tallinn: Eesti Raamat; K. Bühler, Theory of Language: The Representational Function of Language 1990. – John Benjamins Publishing, Amsterdam; H. Diessel, Bühler’s two-field theory of pointing and naming and the deictic origins of grammatical morphemes 2012. – New Perspectives in Grammaticalization: Theoretical Understanding and Empirical Description, John Benjamins Publishing, Amsterdam.

3 H. Lefebvre, The Production of Space 1991. – Blackwell Publishers Ltd, Oxford; J. Berger, Th. Luckmann, The Social Construction of Reality 1967. – Penguin Books, London; P. Bourdieu, The Field of Cultural Production 1993. – Polity Press, Cambridge; P. Bourdieu, The Habitus and The Space of Life-Styles. – teoses P. Bourdieu, Distinction …, lk 169–225.

4 A. Appadurai, Disjuncture and Difference in the Global Cultural Economy 1990. – Theory, Culture, Society, 7; 295.