Seenesügise dilemma – söödav või mitte

LOORE EHRLICH

Heast söögiseenest ja selle tapvalt mürgisest teisikust petupaare on Eesti metsades mitmeid.

Tegusale inimesele, kes ei ole harjunud konkreetse eesmärgita midagi ette võtma, on seenelkäik hea ettekääne loodusesse minekuks. Lapsemeelsele on see hasarti ja avastamisrõõmu pakkuv lõbu. Enamasti on seenele mineku põhjuseks siiski kulinaarsed ambitsioonid. Kuna patta kõlbavad panna vaid söödavad seened, peab sikkude eraldamine lammastest – söögikõlblike ja -kõlbmatute seeneliikide eristamine – käpas olema. Paraku üldisi tunnuseid mürgiste ja söödavate seente eristamiseks ei ole ning enne seenelkäiku tuleb jõukohane hulk söögiseeneliike ükshaaval selgeks õppida. Väga tähtis on ära tunda surmavalt mürgised seened, et nende sattumine korvi oleks igal juhul välistatud. Algaja seeneline võiks korilasekarjääri alustada kergesti äratuntavate, vähe varieeruvate tunnustega liikidest. Kogemuste kasvades võib sinasõprade nimekirja lisada juba eristamiseks nõudlikumat silma vajavaid seeneliike. Tasub arvestada, et sama liigi noored ja vanad, kuivad ja märjad, ebasoodsates tingimustes kidunud ja superoludes sirgunud seened näevad erinevad välja.

Eesti metsades kasvavast umbes 2000 silmaga nähtavast seeneliigist kõlbab söögiks ligikaudu 400, mürgiseid on 200 ringis.

Seene lõhn, maitse või ussitamine söödavuse kohta vihjeid ei anna. Surmavalt mürgised liigid ei teavita ohust vastiku haisu või kibeda maitsega ning inimesele mürgine seen on tigudele ja seeneussidele (see on mitme putukaliigi seentes arenevate vastsete rahvapärane nimi) toiduks sobiv. Tagatipuks ei ole küsimusele, kas see seeneliik on söödav või mitte, alati ühest vastust.

Söödavad seened muutuvad üle kasvades mürgiseks, mõned värskelt mürgised liigid kupatades söödavaks. Osa liikidest on head söögiseened kombinatsioonini „sada ja seened” – mürgistus tekib vaid samaaegselt alkoholi pruukides. Mõned seened on ühele inimesele söödavad, teisele mitte. Siin ei muuda asja ka kupatamine, see oleneb organismi tundlikkusest. Niisuguseid seeni nimetatakse tinglikult söödavateks. Paljud seened on mittesöödavad lihtsalt vastiku maitse, vintskuse või vähese lihakuse tõttu, ilma et nad oleksid mürgised. Sageli on mittesöödavuse taga ka hinnangu puudumine – neid liike ei ole sellest aspektist veel uuritud. Ja nagu segadust veel vähe oleks: aeg-ajalt tunnistatakse mõni senine söögiseen mürgiseks. Lisaks seeneteadlaste uutele biokeemilistele uurimistulemustele on selle põhjuseks ka inimese elukeskonna saastumise tagajärjel nõrgenenud immuunsüsteem.

Söetablette tuleb võtta kamaluga

Seenemürgistuse tõsidus ja avaldumise aeg sõltub söödud liigis sisalduvatest mükotoksiinidest. Mõned põhjustavad vaid tühiseid ebameeldivusi, teiste puhul võib isegi väga väikese koguse (piisab poolest kübarast!) sattumine organismi lõppeda surmaga. Mõne liigi puhul avalduvad mürgistusnähud peaaegu vahetult pärast söömist, teiste puhul kulub mitu päeva või kogunevad mürkained lausa aastaid, enne kui kahjustused ilmnevad.

Mürgistusnähtude palett on rikkalik: probleemid seede-, närvi- ja immuunsüsteemi talitlusega, maksa- ja neerutalitluse puudulikkus, südametöö- ja hingamishäired jne. Kui kuni paari tunni jooksul pärast seente söömist tekib iiveldus, oksendamine ja kõhulahtisus, on tõenäoliselt tegemist kergema mürgistusega. Väga tõsisele mürgistusele viitavad järgmisel päeval või veelgi hiljem avalduvad mürgistustunnused, kus kõhuhädadele lisanduvad nägemishäired, lihaskrambid jm.

Mürgistussümptomite ilmnemisel tuleks nõu pidada perearstiga või kutsuda kiirabi. Kui hädalise seisund lubab kodust turgutamist, on soovitatav anda rohkesti juua ja kutsuda esile oksendamine. Üldjuhul on abi söetablettidest, eriti kui neid õnnestub manustada kuni pool tundi pärast mürkseente söömist. Söetablettide toimimiseks tuleb neid võtta kamaluga – 1 g sütt iga kehakaalu kilogrammi kohta (1 g sütt on 4 tabletti). Näiteks 70 kg kaaluvale inimesele on vaja anda 280 tabletti.

Mürkseente sümboliks on kujunenud stoppmärgi värvides punane kärbseseen, kuigi ta ei ole kaugeltki meie metsade mürgiseim kübarakandja. Võiks ju arvata, et punase kärbseseene äratundmisega probleeme ei teki, ometi õnnestub ka neil mõnikord seenelistele vingerpussi mängida. Punase asemel eksponeerivad nad oranže või kollaseid kübaraid, vanematelt seentelt on vihm täpid maha pesnud ja rõngastki ei pruugi jalal enam alles olla. Nii sattuvad kärbseseened näiteks pilvikute pähe korvi. Sel juhul avalduvad pool kuni kolm tundi peale seente söömist mürgistusnähud: elevus, eufooria, meelepetted, aga ka vererõhu tõus, südamerütmihäired ja krambid. Punase kärbseseene hallutsinogeenset toimet on teadlikult kasutatud teispoolsusega lävimiseks. Kuna mürkainete sisaldus sõltub nii seene kasvukohast ja vanusest kui ka aastaajast, on manustamise tagajärjed prognoosimatud ning punane kärbseseen ekstaasivahendina ohtlik.

Punast kärbseseent on kasutatud kärbeste hävitamiseks majapidamistes aastasadu. Sellest tuleneb ka kärbseseene nimi. Seene söömine kärbseid ei tapa, vaid muudab nad mõneks ajaks liikumatuks. Seega kasutades tüütutest manulistest lahtisaamiseks kärbseseeneleotist, leiavad kärbsed lõpu mitte mürgi, vaid uppumise läbi.

Tapvalt mürgised teisikud

Kõige sagedamini tekitavad tervisekahju jäävalt mürgised liigid (nende mürkained ei lagune seeni ühelgi viisil töödeldes), mis on pealiskaudsel vaatamisel äravahetamiseni sarnased mõne söödava seenega. Heast söögiseenest ja selle tapvalt mürgisest teisikust petupaare on Eesti metsades mitmeid.

Valge kärbseseen ja metsšampinjon

Surmavalt mürgise valge kärbseseene kübar on nii pealt kui ka alt valge. Heal söögiseenel – metsšampinjonil – on kübara alumine pool noorest peast õrnalt hallikas, keskealisena hallikasroosa ja vanana must. Kärbseseenel on jalg otsapidi avaras kotjas tupes. Kuna see asub maa sees, jääb tupp seenelisel tavaliselt märkamata. Šampinjoni jalg on alusel muguljalt jämenenud, tuppe ei ole. Metsšampinjon muutub vigastus- ja lõikekohtades ajapikku kollakaks, kärbseseen jääb valgeks. Kasvukoha järgi neid seeneliike eristada ei saa, mõlemad kasvavad okas- ja segametsades kuuskede läheduses.

6–24 (ja enamgi) tundi pärast valgete kärbseseente söömist algavale päev või kaks kestvale iiveldamisele, oksendamisele, kõhuvalule ning kõhulahtisusele järgneb enesetunde paranemine. Paari päeva pärast aga hakkavad avalduma maksakahjustusest ja neerupuudulikkusest tulenevad uued ja hullemad nähud. Selleks ajaks on organismile pöördumatu kahju tegelikult juba tekitatud ja alles nüüd raviga alustajatel on paranemislootust väga vähe. Õigeaegse sekkumiseta kulub seene sissesöömisest surmani nädal kuni kaks.

Mürgistuse põhjustavad valges kärbseseenes sisalduvad amatoksiinid.

Roheline kärbseseen ja kasepilvik

Surmavalt mürgist rohelist kärbseseent on põgusal vaatamisel lihtne segi ajada kasepilvikuga, kuna kübara värv on nendel liikidel sarnane. Õnneks on jalg erinev: kärbseseenel krae ja alusel avara kotja tupega, pilvikul ilma lisadeta. Roheline kärbseseen kasvab metsades, kus on tamme või pärna. Kasepilvik, nagu nimi vihjab, kasvab kaskedega koos. Kuna leidub metsi, kus üksikult kohtab kõiki nimetatud puuliike, ei ole selle järgi seente üle võimalik otsustada.

Rohelise kärbseseene mürgistuse kulg ja seda põhjustavad toimeained on samad, mis valge kärbseseene puhul.

Jahutanuk ja harilik kännumampel

Nii ohtlikult mürgine jahutanuk kui ka hea söögiseen kännumampel kasvavad puidul kobaratena. Mõlemale liigile on iseloomulik kübara „kahevärvilisus” – kuivanud osa on heledam, niiske tumedam. Nende liikide mitmed eristamistunnused nõuavad vilunud silma ja nina: jahutanuk on vähem lihakas ning kogumikud on väiksemad kui kännumamplil; jahutanuk kasvab okaspuukändudel, mampel laguneval lehtpuupuidul (aga harva ka okaspuudel); jahutanukal on jahulõhn. Kõige selgem erinevus asub seenejala kraest allapoole jääval osal: jahutanuka jalg on sealt valkjas pikikiuline; kännumamplil turris-pruunisoomuseline. Jahutanuk kasvab nii okas- kui segametsades, kännumamplit võib lisaks metsadele kohata ka puisniitudel, raiesmikel, võsastikes.

Ka jahutanuka mürgistuse kulg ja seda põhjustavad toimeained on samad, mis valge kärbseseene puhul.

Hobuheinik ja Meinhardi vöödik

Liivastes männikutes kohatava hobuheiniku kollane kübar on keskosas sageli pruunika varjundiga, jalg ja eriti kübara alumine pool on aga alati kärtskollane. Väga heaks söögiseeneks peetud hobuheinik on viimastel aastatel seeneteadlaste (ja küllap ka –praktikute hulgas) segadust külvanud. Nimelt on registreeritud Euroopas mõned juhtumid, kus mitmel järjestikusel päeval suurtes kogustes hobuheinikute söömine põhjustas inimestel lihasrakkude lagunemist. Seega tasub hobuheinikute manustamisel piiri pidada ja lihashaiguste põdejatel sellest üldse loobuda. Loometsades kasvaval üleni kollasel tapvalt mürgisel Meinhardi vöödikul on jalal tumepruunid kiud ning jala alumises otsas terava servaga mugul. Noortel seentel asub kübara serva ja jala vahel ämblikuvõrku meenutav kiudloor.

Vöödikumürgistuse peiteaeg on 2-17 päeva! Kõhuprobleeme ei pruugi tekkidagi, mürgistuse tunnusteks on hoopis väsimus, isutus, peavalu ning lihase- ja liigesevalud. Kui alles mitme päeva pärast ilmnevad rasked neerukahjustused, on mürk jõudnud organismis teha juba sedavõrd tõsise laastamistöö, et järgneb kooma ja surm. Toimeained on orellaniin ja kortinariinid.

Varustatud teadmisega, et mitmed mürgised ja söödavad seeneliigid on välimuselt väga sarnased, ning otsustavusega korjata söögiks ainult kindlalt äratuntud liike, kujuneb käik sügisesse metsa koos järgneva seenesööminguga hinge- ja kõhtukosutavaks ettevõtmiseks.