Soome-ugri animism enne kultuurievolutsionistlikku teooriat
Arutlused soome-ugri fetišismist, ebamäärane arusaam jumala ja taeva osast ning šamaanide haridustase said hiljem kultuurievolutsionistliku klassika toiteallikaks.
Animistlik religiooniteooria võidutses XIX sajandi lõpupoole koos kultuurievolutsionismiga. Aga kuidas põlisrahvaste usundist kirjutanud teadlased enne hakkama said? Varasemate teadlaste käsitlustes soome-ugri rahvaste usundist olid põhiteemadeks nõiad, ohverdamine ja surnute kultus, eriti aga kirjeldused soome-ugri jumalatest ja fetišitest. Valisin välja kaks autorit – Johann Gottlieb Georgi ja Matias Aleksanteri Castréni, kelle soome-ugri uskumuste kirjeldamisviis on nii süstemaatiline ja intensiivne, et köitis hiljem ka kultuurievolutsionistide tähelepanu.
Georgi süsteem
Johann Gottlieb Georgi XVIII sajandil avaldatud süstemaatiline ülevaade kõigist Venemaa rahvastest on struktureeritud keelelisel alusel ning ta on soomeugrilasi suhteliselt hästi eristanud. Iga rahva kohta on Georgil usuliste arusaamade ja rituaalide kirjeldus.
Georgi järgi jätavad neenetsid oma surnud lumehange, et suvel matta, „aga rebased ja teised kiskjad vabastavad nad tihti sellest tööst“. Hauale asetatakse tagurpidi katel ja muud tarbevara, kindlasti vibu ja nooled. Pärast matust loitsib „võlur“, et surnu ei hakkaks kodus käima. Lõpuks ohverdatakse põhjapõder ja süüakse sealsamas kohe ära (niisamuti toimuvad matused ka hantidel ja mansidel). Neenetsite jumal on Num, keda ei kujutata kunagi mingis vormis. Lisaks on palju pooljumalaid, kes teevad inimestele nii head kui ka halba. Neid kujutatakse antropomorfsena ja nendega suhtlevad šamaanid. Pooljumalatele ohverdatakse, neilt küsitakse teateid tulevaste sündmuste kohta ja saadakse ravikunstivõtteid. Oma „vaimulikke“ austavad neenetsid väga, olgugi nad muidu kiretud.1
Mansidel on ohvripapid, kelleks võib olla ka perepea. Iidoliteks on imeliku kujuga kivid või inimesesarnased puu- ja metallitükid. Kummardatakse ka inimese- või loomakujulisi kaljusid. Mansid usuvad üldisesse jumalasse, kes elab päikese peal, samal ajal peetakse päikest, kuud ja pilvi peaaegu omaette olenditeks. Saatanat keegi ei karda ja teda mõnitatakse kogu aeg. Ohverdatakse hobuseid, veiseid, lambaid, kitsi, luiki, hanesid, parte, metsiseid, tetri, pirukaid, meejooki, õlut, viina.
Handi võlurid ja ohvripapid seletavad unenägusid, ennustavad, ajavad kurje vaime välja, ravivad, palvetavad ja ohverdavad. Metsas pühadel mägedel seisavad iidolid, kellele ohverdatakse põhjapõtru ja veelinde. Tähtsaid inimesi peetakse pooljumalaks, nende kujud seisavad kõrvuti iidolitega.
Castréni muljed
Castrén2 leiab oma XIX sajandi keskpaiga reisikirjas, et soomlaste seas on nõia tähtsaim tegevus ravitsemine, neenetsitel aga ennustamine. Maagia toimeviisi lahknevusi soomlastel ja neenetsitel seostab Castrén nende rahvaste erineva haridustasemega. Kui soome „maag“ on võimeline tegutsema iseseisvalt, siis neenetsi šamaan (tadibei) vajab nõidumisel vaimude toetust, olles vaid nende sõnumitoojaks. Castréni hinnangul langeb ühte soome ja neenetsi nõiaande sugukonnasisene pärimise viis. Sellegipoolest ei pea neenetsi nõid ande saamiseks midagi tegema, tema soome kolleegil tuleb aga ametit õppida. Sealsamas teatab Castrén rahulikult, et neenetsidki peavad natuke „tadibei’de teadust“ tudeerima.
Castréni arvates on neenetsi Num samasugune jumal nagu soomlaste Ukko. „Ta valitseb õhus ning saadab sealt müristamist ja välku, vihma ja lund, tormi ja halba ilma. Teda aetakse tihti segamini nähtava taevaga, mida nimetatakse samuti Numiks. [—] Olen samojeedidelt kuulnud, et maa ja meri ja kogu loodus on samuti Num.“
Peale märkuste neenetsi peajumala ebamäärasest olekust väärib pingsamat tähelepanu ka Castréni arutlus neenetsi fetišismist:
„Numile lisaks austavad samojeedid ka koduseid jumalaid, fetišeid, keda nimetatakse hahe. Neile esitavad samojeedid oma soovid ja vajadused, nende abi ja toetust palutakse iga ettevõtmise puhul, eriti püügile siirdudes. Hahe ja tadebtsi on sarnased teisejärgulised Numile alluvad jumalad. Tadebts’id on vaimud, kes näitavad end ainult tadibei’dele, ent hahe’d on nähtavad iidolid, kelle poole saavad pöörduda kõik, isegi need, kes ei ole nõidumise saladustesse pühendatud. Hahe’d on kas kunstlikud või loomulikud teosed. Viimaste hulka kuuluvad erilised kivid, puud ja teised haruldased looduse sünnitised. Kui samojeed leiab sellise, mis on tema arust haruldus ja iidoliks sobiv, mässib ta selle kirjutesse lintidesse ja kangaribadesse ning veab kõikjal endaga kaasa. Iidolikummardajatest samojeedidel on nende fetišite jaoks erilised saanid, mida nimetatakse hahen-gan. Kui iidol on suur ega mahu saani, loetakse ta kogukondlikuks, rahva jumaluseks.“
Jumalakujud võivad olla ka vaid ajutiseks tarvitamiseks:
„Puude vähesuse tõttu teevad samojeedid endale iidoleid ka mullast ja lumest ning neid nimetatakse samuti üldise nimetusega hahe. Need, eriti lumest iidolid, tehakse lühikeseks ajaks, mingiks eriliseks puhuks, näiteks tõotuse andmiseks.“
Castrén kirjutab ka neenetsi ohverdamisest ja sellest, et handi usund on sarnane neenetsi omaga.
Soome-ugri mõõde
Naaberrahvaste maailmapildi sarnasus ei üllata, ent olulisem on kaugete soomeugrilaste ühtesidumine. Georgi leiab, et soomlaste ja eestlaste usk oli vanasti sarnane teiste „soomlastest pärinevate rahvastega“. Tunnistati üldist jumalat, lisaks oli palju madalamaid jumalusi, kellele toodi ohvreid. Handi usundi üle arutledes märgib Georgi, et kujutlused Kõrgemast Olendist, ohverdamine ja palved on sarnased kõigil soome-ugri paganatel. Soomlaste ja eestlaste puhul räägib Georgi kõigest kui möödunust, siin pole enam neid Siberi metsikusi. Lisaks juba esitatule näeb Castrén sarnasust sölkupi, neenetsi, handi, saami, soome ja teiste soome-ugri hõimude matmiskommetes. Arutlused soome-ugri fetišismist, ebamäärane arusaam jumala ja taeva osast ning šamaanide haridustase said hiljem kultuurievolutsionistliku klassika toiteallikaks.
Art Leete on Tartu ülikooli etnoloogia professor.
1 Georgi kirjeldused on võetud raamatust: И. Г. Георги, Описание всех обитающих в Российском государстве народов, их житейских обрядов, обыкновений, одежд, жилищ, упражнений, забав, вероисповеданий и других достопамятностей. М., 2007 [1799], lk 62–67, 103–106, 113–116, 293–294.
2 Castréni kirjeldused on võetud raamatust: М. А. Кастрен, Путешествие по Лапландии, Северной России и Сибири в 1838–1844, 1845–1849 гг. СПб., 1860, lk 124–132, 185–190, 306–307.