Tätoveerimise sotsiaalne tähtsus

Üheski kultuuris ei ole tätoveerimine olnud lihtsalt pildi tekitamine kehale, vaid tegemist on tähtsa rituaaliga nii indiviidi kui ka kogukonna elus.

OSKAR POLL

Tätoveerimine on üks maailma vanemaid kunstivorme, mida on praktiseerinud paljud rahvad üle maailma. Arheoloogilisi tõestusi tätoveerimise pika eksistentsi kohta on võimalik leida kõikidelt kontinentidelt kas siis esemete või muumiate näol. Tuntuim tätoveeritud muumia on Euroopast Alpidest leitud üle 5000 aasta vanune jäämees Ötzi, kelle nahal on jäädvustatud 61 tätoveeringut.¹ Ei ole küll sajaprotsendilise täpsusega võimalik öelda, mis võis olla tema tätoveeringute põhjuseks, kuid on oletatud, et tegemist on nn terapeutiliste tätoveeringutega, kuna need asuvad akupunktuuri punktides.²

Põhjusi, miks oma keha on läbi ajaloo märgistanud, leiab palju. Üheks levinumaks üle ilma on olnud tätoveeringute kasutamine siirderiitusena, mille läbi seotakse märgistatud isik oma kogukonnaga. Kuigi märgistuste alla kuulub ka armistamine, tulevad siinses artiklis vaatluse alla ainult tätoveeringud.

Prantsuse sotsioloog Émile Durkheim on väitnud, et ühiskonnaelu kõigis selle aspektides ja ajaloo igal perioodil on võimalik ainult tohutu hulga sümbolite tõttu. Ta leidis, et tätoveerimine on kõige otsesem ja väljendusrikkam vahend, mille kaudu inimesed kinnitavad ühist olemasolu.³ Sama on välja toonud prantsuse antropoloog Claude Lèvi-Strauss, kirjutades, et maooride seas ei olnud tätoveerimine lihtsalt jooniste ihule kandmine, vaid neid tehti selleks, et isiku mõistusesse panna kõik grupi traditsioonid ja filosoofiad.⁴ Mõlema, nii Durkheimi kui ka Lèvi-Straussi mõtet võib siduda tätoveerimist hõlmavate siirderiitustega, kuna üheski kultuuris ei ole tätoveerimine olnud lihtsalt pildi tekitamine kehale, vaid tegemist on olnud tähtsa rituaaliga nii indiviidi kui ka kogukonna elus.

Põhja-Aafrikas, amazighide seas (varem tuntud berberitena), olid tätoveeringud ühiskonna tähtis osa, kuid on nüüdseks leitavad ainult mõningate vanade naiste kehalt, kuna islamiseerimine ning eurooplaste ja araablaste kolonialism on jätnud nende kultuurile oma jälje. Tätoveeringutel oli amazighide seas mitu eesmärki, sealhulgas isiku kaunistamine ja hõimude omavahel sidumine. Samuti kasutati neid selleks, et märkida noore neiu saamist täieõiguslikuks kogukonna liikmeks, mistõttu pärast menstruatsiooni algust tätoveeriti tütarlapse lõuale erilaadsete kaunistustega sinine joon.⁵

Kui amazighide hulgas võidi kunagi tätoveerida ka mehi, siis Jaapani põhjaosas elavatel ainudel oli tätoveerimine ainult naiste pärusmaa. Naiste käsi katsid mustripõimingud, kuid nende kõige äratuntavam tätoveering oli suud ümbritsev suur must naeratust meenutav tätoveering. Ainude mütoloogia järgi oli tätoveerimise maa peale toonud esivanemast ema, kes oli ainude peajumala Okikurumi noorim õde. Seepärast anti tätoveerimist edasi ainult emaliini pidi. Huuletätoveeringud näitasid naise küpsust ja abieluvalmidust. Nüüdseks on ainudel tätoveerimine välja surnud, kuna Jaapani võimud on ajaloo vältel keelustanud põliselanike tätoveerimiskombeid. Viimane tätoveeritud ainu suri 1998. aastal.⁶ Varem sai nii amazighide kui ka ainude hulgas tüdruk naiseks tätoveerimise kaudu, kuid riigi ja usu survel on see kunagi nii tähtis kultuurirituaal ilmselt jäädavalt hävitatud.

Paljud põlisameerika hõimud kasutasid enne koloniseerimist tätoveerimist selleks, et kinnitada isiku individuaalsust ja määrata tema koht ühiskonnas ja universumis. Tätoveerimine koos seda saatvate rituaalidega toimis siirderiitusena.⁷ Näiteks nii tätoveeriti Californias wintuni hõimude naisi ja mehi. Mõlemat sugupoolt tätoveeriti täisea lähenedes lõuale, et märk ajaga liiga palju ei muutuks.⁸

Sarnaselt põlisameerika hõimudega tätoveeriti rohkelt Prantsuse Polüneesias, nagu ka mujal Polüneesias, kus enne eurooplaste tulekut olid tätoveeringud tihedas seoses kultuuri, usu ja üldise ühiskonnakorralduse ja normidega. Usuti, et tätoveeringud takistavad isiku mana ehk spirituaalse energia edasikandumist teistele elusolenditele. Tätoveerimist kasutati ka selleks, et näidata isiku küpsust, valmidust sigimiseks. Tätoveeringud kätel olid märgid sellest, et nooruk on läbinud vajaliku riituse ning saanud loa osaleda kogukonna tegevuses. Tuharatel olevad tätoveeringud näitasid seksuaalelu valmidust ja olid kui viljakuse tõestus. Koos ristiusu misjonäride tulekuga ja tätoveerimist reguleerivate ning keelavate seadustega vähenes ja muutus tätoveerimise komme Prantsuse Polüneesias märgatavalt ja kuigi seda saartel veel praktiseeritakse, on keskkond palju muutunud.⁹

Kui väljaspool Euroopat tegid misjonärid ja koloniseerijad tublisti tööd selleks, et välja juurida „metslaste“ tätoveerimiskombed, siis samal ajal Euroopas suurenes huvi tätoveeringute vastu, eriti sadamalinnades. Kuigi Eestis esines tätoveerimist vähem kui näiteks Inglismaal, siis ka Eesti ajaloost on võimalik leida tätoveeringute kasutamist meremeeste siirderiitusena. XIX sajandil ja XX sajandi algul ei jõudnud laevale teenistusse astunud eesti noormehed ära oodata, millal saaks oma esimese tätoveeringu teha. Tätoveeritud sinine ankur oli esimene asi, millega noor meremees kriipsutas alla oma meremehelikkust. Pärast seda oli nõela all käinud isik meeskonna osa ja võis uhkelt väita, et on meremees.¹⁰ Samasugust kommet on täheldatud ka hiljem, mil Nõukogude sõjaväes teenimise ajal ankur või mõni muu sümbol nahale tätoveeriti. Samuti oli Nõukogude Eesti vangide seas tätoveerimine levinud siirderiitusena, näiteks alaealiste koloonias kinnipeetutele tätoveeriti nn malaletka roos ehk alaealiste koloonia roos, sidudes seda kandva isiku jäädavalt kuritegeliku maailmaga.¹¹

Kuigi praegu on tätoveerimine lääne ühiskonnas laialt levinud komme, siis paradoksaalselt on läbi ajaloo Euroopa kolonialism koos sellega kaasnenud ristiusu levitamisega hävitanud üle maailma palju kultuure ja kultuuri osi, sealhulgas tätoveerimise traditsiooni. Samamoodi on Aafrikas ja Lähis-Idas tätoveerimist mõjutanud araabia kolonialism ning islamiseerimine. Siin artiklis välja toodud tätoveerimist praktiseerinud kultuurid on vaid väga väike osa rahvastest, kes kaotasid või on kaotamas üht tähtsat omakultuuri osa. Õnneks on kunagi koloniseeritud rahvad hakanud rohkem tähelepanu pöörama koloniseerimiseelsele kultuurile, mistõttu on võimalik näha tätoveerimistraditsioonide taaselustamist, näiteks inuittide seas Gröönimaal ja maooride hulgas Uus-Meremaal. Muidugi tekitab see küsimuse, kui palju on võimalik oma kultuurist taaselustada ning millisel kujul, ja kui palju on jäädavalt hääbunud.

1 Marco Samadelli et al., Complete Mapping of the Tattoos of the 5300-year-old Tyrolean Iceman. – Journal of Cultural Heritage 2015, 16(5), lk 753–758.

2 Lars Krutak, St. Lawrence Island Joint-Tattooing: Spiritual/Medicinal Functions and Inter-Continental Possibilities. – Études Inuit Studies 1999, 23(1-2), lk 229–252.

3 Émile Durkheim, The Elementary Forms of the Religious Life. Dover Publications 2012.

4 Claude Lévi-Strauss, Structural Anthropology. Basic Books 1963.

5 Hannah Mesouani, Inked Bodies, Blank Pages; a Study of Amazigh Tattooing. Magistritöö, Illinois State University 2019.

6 Lars Krutak, Tattooing Among Japan’s Ainu People – Lars Krutak, Tattoo Anthropologist 27. XI 2012.

7 Carol Diaz-Granados, Aaron Deter-Wolf, Introduction. Kogumikus Carol Diaz-Granados, Aaron Deter-Wolf (toim), Drawing With Great Needles: Ancient Tattoo Traditions of North America 2013, lk xi–xv.

8 Wendy Rose, Aboriginal Tattooing in California. Coyote Press 1979.

9 Makiko Kuwahara, Tattoo An Anthropology. Berg 2005.

10 Joonised inimese ihul. – Rahvaleht (1923–1940) 10. IX 1929.

11 Oskar Poll, Fotonäitus „Isa, ma lasin endale linnu teha“. Tätoveerimisest Nõukogude Eestis. Magistriprojekt, Tartu Ülikool 2022.