Üleilmastumisest lähtuvate turvalisusprobleemidega tegelemine

Üleilmastumisega kaasnev ennustamatus ja ebakindlus sunnivad mõistma probleeme nende komplekssuses ning kavandama lahendusmeetmeid lähtuvalt glokaalsusest.

PRIIT SUVE

Turvalisuse tavapärased näitajad – tapmiste ja vangide arv ning rahva turvatunne – on viimastel kümnenditel Eestis tublisti paranenud. Samal ajal on üleilmastumisega kaasnenud ennustamatus ja ebakindlus. Sellises olukorras on turvalisuse mõtestamise tähtsus probleemide asjakohasel käsitlemisel kasvanud (vt nt joonisel esitatud surmade trend Eestis), sest sealt edasi tulenevad mõtteviis ja praktikad.

Koos keerukamaks läinud elu ja üleilmastumisega mõistan siin turvalisust Bjarne Vandeskogi (2024) sõnastuses: „Turvalisus on materiaalne, emotsionaalne ja vaimne seisund, mis saavutatakse siis, kui on väga tõenäoline, et kõik asjakohased positiivsed väärtused säilitatakse soovitud ajaks, ja teadmised, mis toetavad selle tõenäosuse hinnangut, on tugevad.“¹

Üleilmastumine on protsess, mis kätkeb endas globaalsete ja lokaalsete mõjude vastastiksõltuvust ja põimumist, kus globaalseid protsesse kohandatakse kohalikele tingimustele, mis omakorda mõjutavad globaalset dünaamikat.² Kui vaadelda üleilmastumist kui laineid, mis läbivad kohalikku samamoodi nagu valgus klaasi, ei ole tulemuseks mitte ainult tagasi maailma peegeldumine, vaid ka murdumine kohalikku. Üleilmse murdumisel kohalikku on tulemuseks glokaalsus – kohaliku ja globaalse segu.³

Kohalike turvalisusküsimustega tegelemine on suur ülesanne, sest globaalprotsessid põimuvad kohaliku kultuuriga, tekitades uusi ootamatuid konflikte ja pingeid.⁴

Kui komplekssete turvalisusküsimustega tegelemise võime on napp, suureneb eksimisvõimalus. Sotsiaalruumiliste suhete tunnistamine ja läbinägemine on hea ja halva piiride ning arengute mõistmise eeldus. Bob Jessopi (2020) pakutud mitmeruumilise metavalitsetuse (MRMV) põhimõtted⁵ on asjakohased tegelemaks ühiskonna komplekssete küsimustega, kus edu garanteerida ei ole võimalik ning sageli tuleb tegeleda probleemide kontrolli all hoidmise (nt enesetapud), mitte lahendamisega.

Kuidas glokaalne mõjutab turvalisust ja kuidas mitmeruumilise metavalitsetuse põhimõtete järgi lahendatakse kohalikke turvaprobleeme?

Paratamatuse lõksust hoidumine ehk mitmeruumiline metavalitsetus

Üleilmastumise seosed kohaliku turvalisusega on tõsiasi, kuid nende mõju ei ole täies ulatuses paratamatu. MRMV loob aluspõhja glokaalsete ja siin kasutatud turvalisuse definitsioonist tulenevate küsimustega tegelemiseks, hõlmates vähemalt järgmist:

• vaimne, emotsionaalne, materiaalne;

• osalistele tähtsad (materiaalsed ja immateriaalsed) väärtused,

• teadmised,

• kindlustunne.

Nii avar tähendusruum võimaldab konkreetseid turvalisusprobleeme käsitleda paindlikumalt ja kaasa haarata omavahelisi seoseid, mis omakorda eeldab otstarbekaid vahendeid nende probleemidega tegelemisel.

Liiglihtsustatud ja kontekstuaalseid faktoreid eiravad lahendused võivad küll meeldida, kuid on ootuspärane, et need ei vii lahendusteni, vaid kutsuvad esile uusi probleeme. Ümbritsev sotsiaalne keskkond on nii keeruline, et seda kogu komplekssuses ei suuda mõtestada mitte keegi ning on vaja lihtsustusi. Komplekssuse vähendamiseks püütakse ümbritsevat teha n-ö väiksemateks tükkideks ehk struktureerida. Tähtis on tunnistada, et omaenese teadmistest ja oskustest pakutud lahendused võimaldavad küll elus hakkamasaamist, kuid ühiskonna probleemidega tegelemisel on valitsejate moraalne kohustus otsida lahendusi lähtuvalt probleemist, mitte oma teadmistest. Lineaarsed valitsemispraktikad ei tule toime kompleksse reaalsusega, kuid MRMV pakub võimaluse analüütiliste lihtsustuste kaudu: eesmärk on mõista probleemide komplekssust, et need oleksid valitsetavad. Selleks mõtestatakse sotsiaalruumilisi mõõtmeid kui valitsetusruume, mille abil saab juhtida strateegiaid või valitseda.⁵ Selliste valitsetusruumide äratundmisel loobutakse lihtsustatud hierarhiatest ja jõutakse dekontsentratsiooni ehk hajutatuse märkamise juurde. Nii toimub üleminek tsentraliseeritud teadmiste järgi valitsemiselt osaliste kujutlustel, tunnetusel ja arusaamisel põhinevale valitsemisele, sest tegelikkust kujundatakse just nende kaudu. Valitsemisel on vaja arvestada käitumist, otsustamist mõjutavaid vaateid ja kogemusi. Roderick Rhodes (2007) rõhutab muu hulgas, et hajutatust arvestav analüüs paneb paremini mõistma, kuidas valitsemisvilumus areneb ja muutub vastusena mitmesugustele probleemidele ja dilemmadele, millega elus silmitsi seistakse.⁶ Valitsemine ei haara ainult suuri institutsioone, struktuure või poliitilisi süsteeme põhjusel, et valitsemispraktikad on loodud ja rakendatakse üksikisikute kaudu uskumuste ja arusaamade põhjal. Kui seda meeles pidada, siis on lihtsam mõista toimuvat, tekkinud pingeid ja leida asjakohaseid lahendusteid.

Ruumi ühedimensioonilise tähenduse ületamine ei võimalda absoluutset selgust, kuid loob eeldused ja teeb võimalikuks suhete ja sidemete märkamise ning nende tunnistamise. Kuigi ei suudeta mõista geosotsiaalseid suhteid kogu nende keerukuses, sunnib see ruumi vaatlema arusaamist kujundavate ruumiliste kujutluspiltide kaudu. Ruum koosneb sotsiaalsetest võrgustikest ja nende tegevuse tulemustest, mille abil jagatakse ja korraldatakse materiaalset, sotsiaalset ja kujuteldavat maailma ning suunatakse tegevust selliste jaotuste järgi. Ruum võib olla paik, objekt ja valitsemisvahend, millega seostuvad mitmesugused kujutluspildid.⁵

Näiteks narkokuritegevusega tegelemisel võimaldab dekontsentreeritud käsitlus mõista, kuidas majanduslikud raskused ja sotsiaalne ebavõrdsus sunnivad inimesi narkokuritegevuses osalema. Samuti võib narkootikumide kasutamise ja müügi suhtes kogukonniti esineda erinevad hoiakuid ja norme. Arusaam seesuguste uskumuste ja tavade kujunemisest ning muutumisest tuleb kasuks asjakohasemate tegevusprogrammide arendamisel. Mõistes narkoprobleemidega tegelemisel kogukonna algatusi ja tavasid saab paremini rakendada kogukonna vajadustest ja ressurssidest lähtuvat kohalikku algatust. Eri komponentide lisamisega kujuneb olukord ühtaegu mõistetavamaks ja komplekssemaks. Näiteks, kui politsei on pikka aega olnud repressiivne või korrumpeerunud, vähendab see valmisolekut teha politseiga koostööd. Samuti mõjutab kohapealseid arusaamu ja tegutsemisviise kujutlus, et politseinikke on väga vähe või on nende võimekus nii vähene, et nad teatud piirkondadesse ei jõua või tegelevad mingite küsimustega harva.

Mitmeruumilise metavalitsetuse tunnused

Ideaaltüüpi mudelid on millegi seletamiseks või kirjeldamiseks, mitte üks ühele rakendamiseks. Ühiskondade ja kogukondade pideva teisenemise tõttu ei saa olla ainuõiget MRMV strateegiat, kuid on ideaalmudelist tulenevad vaatenurgad, millega strateegiate kujundamisel võib arvestada.

Praktilisusest ja oma turvalisusvaldkonna tundmisest lähtuvalt esitan siin seitse erialakirjandusest pärit selgelt eristuvat tunnust, kuid ei väida, et need tunnused on ainuvõimalikud. Kuna eesti meedias ei ole turvalisuse puhul valitsetusest kuigi palju kirjutatud, siis on järgnevast võimalik esmateadmisi hankida.

1. Strateegilis-relatsiooniline lähenemine (esindatava-esindaja suhted): kuigi ühiskond toimib eri struktuuride (reeglid, kultuur, tavad) raames, teiseneb see osalistevahelises vastasmõjus lakkamatult; toimub pidev olukorrast lähtuv ümberhindamine; turvalisuses osalejad ei ole passiivsed mehaanilised elemendid, vaid oma keskkonda aktiivselt kujundavad toimijad.⁷

2. Mitmeruumiline metavalitsetus (valitsemismehhanismide koordineerimine ja koostöö ruumilistel skaaladel): ühiskondlike probleemidega tegelemisel on vaja mõista eri skaaladel asuvate ruumide seoseid mõjutavaid koordineerimis- ja koostöömehhanisme eesmärgiga ära tunda eri ruumilistes kohtades paiknevate osaliste vahelised seosed; rõhk ei ole ainult kohtade valitsemisel, vaid ka suhete valitsemisel, nt võimaldab vastastiksõltuvate sidemete ja seoste märkamine mõista turvalisuskäitumist mõjutavaid võimumehhanisme.⁸

3. Seotud metavalitsetuse mehhanismid (valitsetusmehhanismide seotus ja vastastiksõltuvus valitsemisdünaamikates): mitmeruumiline juhtimine toob esile juhtimismehhanismide omavahelise seotuse ja vastastikuse sõltuvuse, rõhutades vajadust arvestada juhtimisdünaamikaga mitmesugustes ruumides ja erinevates mõõtkavades; juhtimine toimub mitte ainult ühes konkreetses ruumis või tasandil, vaid on osa suuremast süsteemist, kus juhtimismeetodid ja -tasandid mõjutavad üksteist, nt osutab see riikidevahelisele koostööle, kohaliku ja piirkondliku juhtimise seostele või sellele, kuidas maailmapoliitika ja majandusareng mõjutavad kohalikku juhtimist ja vastupidi.⁵

4. Marginaliseeritud osalised (kaasamise tähtsus valitsetuses, äärealade haaramine): MRMV kontseptsiooni järgi suurendatakse arusaamist, kui on arvesse võetud ka äärealadel tegutsevad marginaalsed osalejad ja rõhutatakse kaasamise tähtsust valitsemises; eesmärk on paremini mõista valitsemisprotsesse, kaasates aruteludesse ja otsustuste tegemisse ka perifeerias olijaid ja tähelepanuta jäetuid, nt Taani kohalikud omavalitsused koostavad oma arengukavu, mis täidavad tähtsat osa kogukonna ja omavalitsuse vahelises suhtluses ning kus plaan on sageli taktikaline vahend rahalise toetuse taotlemisel.⁸

5. Sotsioruumilised suhted (ajaliste ja ruumiliste mõõtmete tähendus ühiskonna dünaamikas): mitmeruumiline valitsemine hõlmab sotsiaalsete ja ruumiliste suhete analüüsi, rõhutades valitsemismehhanismide ruumilisi ja ajalisi mõõtmeid ning nende mõju ühiskonna dünaamikale; eesmärk on mõista, kuidas valitsemismehhanismid on ühenduses nii ruumiliste (geograafiliste) kui ka ajaliste (ajastuliste) aspektidega ja kuidas need omakorda mõjutavad ühiskonna arengut, nt keskkonnajuhtimise strateegiate rakendamisel tuleb arvestada nii kogukondade vajadusi kui ka piire ületavate võrgustike ja poliitikate mõju.⁹

6. Komplekssus ja mitmetähenduslikkus (valitsetusprotsesside loomupärane keerukus, ebakindlus ja mitmetähenduslikkus): mitmeruumiline valitsemine tunnistab raskusi, ebakindlust ja ebaselgust, mis on valitsemisele omane, pakkudes seeläbi aluse nende probleemidega toimetulekuks; tunnistatakse, et valitsemises esineb sageli keerulisi ja ebaselgeid olukordi, kus mitmesuguste tegurite ja osaliste tõttu on otsust teha raske, sestap on tähtis tunda nende keerukate ja ebaselgete olukordade strateegiaid ja pakkuda lahendusi, nt Läänemere ökoloogilise kriisi puhul on käsitletud ebakindlust ja ebaselgust, mis tulenevad ökosüsteemi tundlikkusest ja inimtegevuse mittelineaarsetest mõjudest.¹⁰

7. Põimunud heterarhilised süsteemid (traditsioonilised skaalad ja hierarhiad ei seleta heterarhilisi ja multiskaaladel toimivat tegelikkust): mitmesugused valitsemisvormid peavad arvestama eri tasandite ja mõõtkavadega, mitte eeldama, et need on selged ja üheselt mõistetavad. Skalaarsed hierarhiad viitavad tasandite süsteemile, kus eri tasemed või mõõtkavad on omavahel põimunud ja valitsemise tulemuslikkuse tagamiseks tuleb seda arvestada, nt Euroopa Liidu mitmetasandiline valitsemine, kus toimub võimu ja otsustusprotsesside üleminek hierarhiliselt süsteemilt pidevale läbirääkimissüsteemile, hõlmates eri territoriaalsete tasandite valitsusi ja mitteriiklikke osalejaid.⁵

Jessopi tsitaat⁷ õnnestumisest koondab eelneva hästi: „Täielikku ja püsivat edu ei saa keerulises maailmas valida, kuid saab valida, kuidas ebaõnnestuda. Seetõttu on oluline valida targalt!“

Kohalike omavalitsuste ja kogukondade võimestamine

Võimestamata kohalik tasand – üksikisikud ja organisatsioonid – ei ole ainult kasutamata vara, vaid see võib kiiresti taandareneda arengutõkkeks. Võimestamine on vajalik selleks, et kasutada ja arendada kohapealset tarkust: need on kogukonnale tähtsad ainulised ideed, väärtused ja vaated, mis mõjutavad elustiili ja probleemide lahendamist.¹¹

Kogukonna võimestamine on sageli kasutusel olev põhimõte, kuid ka siin tuleb kasuks täpsus, sest võimestamise eri tahkude (vt Babatunde et al., 2022)¹² mõistmine loob eeldused asjakohaseks tegevuseks.

1. Võimestamine kui kogukonna mõjuvõimu suurendamine on protsess, mille käigus kogukonna liikmed suurendavad oma kontrolli oma elu mõjutavate tegurite üle.

2. Individuaalne võimestamine keskendub üksikisiku psüühilisele heaolule, enesetõhususele ja enesehinnangule, sageli ilma kollektiivse osaluseta.

3. Psüühiline võimestamine saavutatakse aktiivse osalemisega kollektiivses tegevuses ja ning on seotud kogukonna ja organisatsiooni mõjuvõimu suurendamisega.

Kogukonna võimestamine on „ … süsteemne ja planeeritud tegevus, mille eesmärk on tugevdada haavatavaid kogukondi ja suurendada enesehinnangut ning luua sõltumatus ja heaolu“,¹¹ siis võimestamise eri tahkude eristamine võimaldab seada nii protsessile kui tulemusele asjakohased indikaatorid.

Näiteks uurides kohalikku n-ö mikropoliitilist praktikat demonstreerivad Jens Fisker jt (2022) Taani külaplaneerimise näitel, kuidas valitsemistavad (taas)toodavad võimu asümmeetriat. Selline asümmeetria ei vasta automaatselt formaalsele valitsemiskorraldusele, vaid osutab, et ka hierarhias madalamal positsioonil olijatel on terviku mõjutamiseks suur võimalus. Osaliste suutmatus haarata tervikpilti kehtib kõikide, mitte ainult madalal positsioonil olijate, kohta. Sotsiaalne reaalsus on osaliselt läbipaistmatu kõikidest vaatenurkadest. See ei tähenda riigi taandumist, vaid ümberkujunemist. Osalised ei ole vähem seotud, vaid on erinevalt seotud. Kuigi riiklik, regionaal- ja munitsipaaltasand avaldavad kohaliku elu paljudele aspektidele mõju, siis kohalikult tasandilt saab süsteemi oma eesmärkide saavutamiseks „painutada“. Näiteks on arengukavasid ja -plaane kasutatud „piletina“ juurdepääsuks rahastusele, mitte kui täpset käitumisjuhist, ning mõistetud, et ainult kohalike kaasahaaramisega luuakse solidaarse valitsemise alus.

Kui osalised tunnistaksid võimu asümmeetriat, siis loobuksid hierarhias osalejad „õigete“ vastuste pealesurumisest ja luuakse pinnas pluss-summamänguks.

Lõpetuseks

Turvalisuse indikaatorid on Eestis viimastel kümnenditel küll paranenud, kuid see ei tähenda, et turvalisusküsimused oleksid lihtsustunud. Üleilmastumisega kaasnev ennustamatus ja ebakindlus sunnivad mõistma probleeme nende komplekssuses ning kavandama lahendusmeetmeid lähtuvalt glokaalsusest. Eri ruumide ja tasandite vahelisi pingeid on niigi palju ning liiglihtsustamine vaid lisandab. Turvalisusprobleemide eri tahkude ja nende üle juurdlemine koos mitmeruumilise metavalitsetusega loovad raamistiku glokaalsete turvalisusprobleemidega tegelemiseks. Kohaliku tasandi keskpunktis on rahvas, kelle võimestamise tulemused ulatuvad kaugele üle piiride. Suured struktuurid ja institutsioonid koosnevad väiksematest ning neid eristatakse analüütiliselt. Kohaliku tasandi võimestamisel ei ole „suurtel“ vaja karta oma mõju vähenemist, sest tulemus on just vastupidine. Küll aga tasub karta turvalisusprobleemide lihtsustamist, sest keerukus ja komplekssus sellega ei kao.

Priit Suve on sisekaitseakadeemia professor ja Tallinna ülikooli dotsent.

1 Bjarne Vandeskog, Safety is the preservation of value. – Journal of Safety Research 2024, 89.

2 Roland Robertson, Glocalization: Time-space and homogeneity-heterogeneity. In Mike Featherstone, Scott Lash, Roland Robertson (toim), Global Modernities. Sage Publications, London 1995.

3 Victor N. Roudometof, Theorizing glocalization: Three interpretations. – European Journal of Social Theory 2016, 19(3).

4 Gema Varona Martinez, Glocalization and crime: Not just a question of variable geometry. In Victor N. Roudometof, Ugo Dessì (toim), Handbook of Culture and Glocalization. Edward Elgar Publishing 2022.

5 Bob Jessop, Putting civil society in its place: Governance, metagovernance and subjectivity. Policy Press, Bristol 2020.

6 Roderick A. W. Rhodes, Understanding Governance: Ten Years On. – Organization Studies 2007, 28(8).

7 Bob Jessop, Territory, politics, governance and multispatial metagovernance. In John Agnew (toim), The Confines of Territory. Routledge 2020.

8 Jens Kaae Fisker, Pia Heike Johansen, Annette Aagaard Thuesen, Micropolitical practices of multispatial metagovernance in rural Denmark. – Environment and Planning C: Politics and Space 2022, 40(4).

9 Bob Jessop, Neil Brenner, Martin Jones, Theorizing Sociospatial Relations. – Environment and Planning D: Society and Space 2008, 26(3).

10 Ortwin Renn, Andreas Klinke, Marjolein van Asselt, Coping with Complexity, Uncertainty and Ambiguity in Risk Governance: A Synthesis. – AMBIO 2011, 40(2).

11 Yulius Kurnia Susanto, Astrid Rudyanto, Deasy Ariyanti Rahayuningsih, Redefining the Concept of Local Wisdom-Based CSR and Its Practice. – Sustainability 2022, 14(19).

12 Gbotemi Bukola Babatunde, B. Schmidt, Netsai Bianca Gwelo, Olagoke Akintola, Defining, conceptualising and operationalising community empowerment: A scoping review protocol. – BMJ Open 2022, 12(5).