Ülo Kaevats in memoriam

Eesti avalikkus jääb Ülo Kaevatsit mäletama filosoofi, teadusorganisaatori ja Eesti Vabariigi ühe taastajana. Terve põlvkonna Eesti intellektuaalidega sidus aga Ülo Kaevatsit kõige väärtuslikum, mida me nii väga vajasime ja jagada saime – ausameelsus, vastupanuvaim ja kõigutamatu ustavus ühistele väärtustele.

1947. aasta sügisel Hiiumaal sündinud Ülo Kaevatsi tulek Eesti avalikku ellu sai alguse õpingutega alma mater’is, Tartu ülikoolis. Teoreetilise füüsiku koolitust toetas väljapaistvale noorele võimaldatud teadusfilosoofia eriprogramm. Vaimsete huvide väljaarendamiseks professionaalseks filosoofiks kasvamise sihti silmas pidades oli kuuekümnendate aastate lõpp ja seitsmekümnendate algus suhteliselt õnnelik aeg. Aastail 1974-1975 täiendas Kaevats end Vilniuse ülikoolis ja Moskvas NSV Liidu Loodusteaduste ja Tehnika Ajaloo Instituudis. Lembit Valdi juhendatud väitekirja „Mõtteliste mudelite rollist teadusteooriate sünnis ja funktsioneerimises“ valmimist TA Ajaloo Instituudi juures kroonis doktorikraadi omandamine Vilniuse ülikoolis 1981. aastal. Teadustöö pinnal küpsenud usalduslikud suhted ja ühised arusaamad režiimi nurjatusest panid aluse tulevikus väga olulisele koostöö arendamisele Baltimaade rahvarinnete ja Ukraina rahvaliikumise Ruhh vahel.

Ülo Kaevatsil oli teadusmetodoloogina oluline roll Eesti teadusfilosoofilise mõtte ja ka avaramalt vaimsuse suveräänsuse kaitsmisel. Selle standardi kujundasid eelkõige Popper, Lakatos, Hesse jt, arvesse tuli vaid asjatundmine ja loogika. Teadusfilosoofilise kultuuri arendamine omandas olulise koha ka hoopis enam ideologiseerimisele avatud valdkondade teadusliku autonoomia eest seismisel. Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudis kujunes Lembit Valdi juhitud uurimisrühmast suuresti just Ülo Kaevatsi algatusel ajutrust, kelle argumendid ja koolitus aitas tõrjuda Karl Vaino võimuaparaadi ideoloogilist survet ja muuta filosoofiaseminarid kõigile kolleegidele harivateks foorumiteks. ENSV TA filosoofia kateedri dotsendi ülesannetes Ülo Kaevatsi toetust vabamõtlemise ja protestivaimu ülalhoidmisele üha nürimaks kiskuvate olude vastu meenutavad arvukad aspirandid tänini. Lembit Valdi töörühmas oli ta särav kaasamõtleja ja sünnipärase pedagoogina hooliv akadeemiline juhendaja. Võime innustuda headest ideedest ja nende elluviimisele kohe oma õla allapanemine oli Ülo Kaevatsi olulisemaid, tema elukäiku määravalt kujundanud iseloomuomadusi. Tema allkirja leiame kollektiivsetel protestidel algava venestamise vastu, üks neist tõstis avaliku kirjana (mis muidugi kunagi ei ilmunud) häält Sirbi ühe omaaegse toimetaja agaruse vastu.

Sama põhimõtteliselt seisis ta vastu Eesti vaimuelu varitsevatele ohtudele. NSV Liidu Filosoofia Seltsi Eesti osakonna teadussekretäri amet viis Kaevatsi 1980. aastail tõsise jõukatsumiseni nendega, kes tahtsid selle muuta avalikult Eesti-vastaste jõudude tugipunktiks. Nimelt, koos okupatsiooniarmee poliitkooli istutamisega Piritale said uue hoo impeeriumimeelsete filosoofide pingutused kasutada selle ühingu ressursse eesti natsionalistide vastaseks sõjakäiguks.

See et Ülo Kaevatsist sai Eesti Vabariigi üks taastajaid ja riigiehitaja juba riigisekretäri ametis aastatel 1992–1995, oli loomulik jätk Tartus alma mater’is välja kujunenud tõekspidamistele. „Tartu kevade“ vastupanu vaim liitis ta elu lõpuni avara mõttekaaslaste ringiga, kellele saatus pakkus 1980. aastate lõpul erakordse võimaluse asuda avalikult teostama ideaale, mida oli poolsalaja kalliks peetud. Ehkki Kaevats oli olnud „40 kirja” üks koostajaid, ei lubanud sõbrad tal väitekirja kaitsmise eelõhtul sellega avalikult liituda. Tema osalemine Rahvarinde idee sünnis, selle organisatsioonilises ülesehitamises, suveräänsusdeklaratsiooni koostamisel jne oli sissejuhatus järgnenud aastate poliitilisele elule pühendumisele. Ülo Kaevatsist sai Rahvarinde üks peamisi ideolooge, selle eestseisuse ja volikogu liige. Tema panus nii organisaatorina ja Rahvarinde kesksete alusdokumentide (harta ja programm) ühe väljatöötajana kui ka arvukate ajaloolise kaaluga seisukohade kujundajana, rahva nõudmiste sõnastaja ja deklaratsioonide väsimatu lihvijana on hindamatu. Ülo Kaevatsi väärtusmaailm sai täpsema sisu sotsiaaldemokraatliku partei asutamist algatades. Eesti poliitilise uuestisünni suutis ta ühendada kultuurimissiooniga ENE peatoimetaja ametis.

Kui unistus jälle olla „mitte midagi vähemat kui vaba rahvas vabal maal“ oli täitunud, sai Ülo Kaevats naasta oma tõelise kutsumuse filosoofia juurde. Nii mõnigi unistus, näiteks kirjutada eestikeelne teadusfilosoofia õpik, ei saanud paraku teoks. Kuid TTÜ professori ameti kõrval jätkus tal energiat olla juhtivalt tegev Eesti Teadusfondi Nõukogus, Eesti Teadus- ja Arendusnõukogus, Eesti Teadlaste Liidus, tegutseda Tartu ülikooli kuratooriumi esimehena jne. Ülo oli ustav sõber, vaimukas vestluskaaslane ja ausameelne poliitikas, jäädes keerulistegi suhete puhul malbeks tasakaalustajaks ja pingete maandajaks. Nii nagu väsimatu ja vaid lähikonnale nähtav töö, nii on ka ausameelsus see side, mis tegelikult hoiab koos demokraatlikku ühiskonda. Kõigi nende kohustuste juures jaksas Ülo olla hoolitsev abikaasa ja hea isa kahele tublile pojale.

Kostel Gerndorf, Mati Hint, Arvo Junti, Peet Kask, Tõnu Karu, Lembit Koik, Rein Ruutsoo, Jaan Tamm, Heinz Valk Rein Veidemann, David Vseviov