Vanaema katse

Hilissuviseid mõtteid puhkamisest, lugemis- ja filmielamustest ning teaduskommunikatsioonist

EBE PILT

Suvi on mõnusasti levist eemal, metsas ja mere ääres olemise aeg. See on justkui tõelise elu aeg. Puhkamise aeg. Ja puhkus on püha. Mulle õpetas seda vanaema. Nii et suvepuhkus maal vanaema juures oli alati parim aeg kõige sinna juurde kuuluvaga. „Magamine teeb terveks,“ armastas vanaema öelda, kui vahel mõne semestri või tööaasta lõpus väsimusest „haigena“ maale jõudsin. Vanaema küll enam pole, kuid tema puhkamise juhatus pole ununenud. Suvi annab ka selleks loa, et talvistesse akadeemilistesse teemadesse pisut kergemalt ja mängulisemalt suhtuda. Õnneks hakkas just vihma sadama. Nii istun vihmasel suvehommikul vanaema köögi­laua taga, joon hommikukohvi, loen ja kirjutan ning mõtlen teaduskommunikatsioonist ja muust.

Lapsepõlvesuvedel olid omad reeglid

Suvel tuli kindlasti midagi põnevat lugeda, rattaga sõita, mitu korda päevas meres ujuda, maasikal ja seenel käia. Mõni tegevus oli otsekui laborikatsete moodi. Näiteks katsetasime vanaemaga, kuidas nutikaid Tootsi peenraid rajada. Me ei korraldanud aias küll täielikku kaost, proovisime lihtsalt, mida tuleb ühes peenras kasvatada, et taimed vastastikku üksteist toetaksid, sedasi end ka kahjurite eest kaitseksid jne. Sel suvel tegin vanaemale mõeldes katse lille­muruga. Et oleks ilus ja poleks vaja niita. Kujutan ette, kuidas vanaema elu­rikkuse filosoofia heaks kiidaks. Kindlasti pakuks talle lõbu ka teadmine, et Tootsi peenra põhimõtted said hiljuti üleeuroopalisteks poliitikasoovitusteks.1

Iga suvepuhkuse juurde käis vanasti ja käib praegu vihmaste päevade tarbeks raamatute valimine. Sel aastal põikasin enne puhkust veel Rahva Raamatusse ning leidsin teadusraamatute riiulilt Andri Snær Magnasoni „Ajast ja veest“ –jutustuse tulevikust, kus autor võtab enesele vabaduse olla ühekorraga nii isiklik kui ka teaduslik, et anda ülevaade kliimamuutustega kaasnevatest muredest. Paar päeva tagasi, kui lugemis­järjekord Magnasoni raamatuni jõudis, avastasin, et see on suveks parim (erialane) lugemine. Eriti kui seda samuti ühes vanas talus oma esivanemaid ning nende tarkusi meenutades teha. See on äärmiselt huvitav rännak ajas ning oma pere ajaloos (suguvõsa tüvijuttudes, nagu Magnason neid festivalil „HeadRead“ vestluses Maarja Merivoo-Parroga2 nimetab), aga ka Islandi liustikel, Põhjala ja India müütides, samuti intervjuudes teadlaste ja dalai-laamaga. Lõpuks on see lugu moodsast „Dekameronist“ – sellest, kuidas Magnason koos kaasrežissööri ja operaatoriga tegi koroonaaegses inimtühjuses kümne päevaga läbi praokil akende või uste kümme intervjuud kümne kultuuritegelasega. Formaadina on see kõik kadestamisväärselt eriline.

Magnason on oma loo taustal kirja pannud praegusaja suured kriisid ja üleilmsed probleemid „mis on suuremad kui kogu meie varasem kogemus, suuremad kui inimkeel ja enamik metafoore, mida me reaalsuse mõistmiseks kasutame“.3 Aga lisanud on ta ka selle, kuidas hea teaduskommunikatsioon saab kaoses pisutki abiks olla ning milline on kirjanike – lugude professionaalsete jutustajate – roll selles (eriti kui probleem on keelest suurem). Nii raamatus kui ka festivali „HeadRead“ vestluses toob ta näite: mida see tähendab, kui maailma ookeanide pH-tase langeb 8,1 juurest 7,7 peale? Kirjanduslikku proovilepanekut näeb ta selles, kuidas pH-tase loetavaks looks „tõlkida“. See aga on teaduskommunikatsiooni peamine ülesanne, et mitte pelgalt fakte esitada, vaid nendest tähendusi luua – teadusinfo sisu mõistetavaks teha.4

Teaduslik stiil väldib emotsioone

Magnason ühendab sügavalt eraelulise Maa keerulisimate kriisidega. Emotsionaalselt. Ning see on mõjuv. Tähele­panu kipub kaduma ainult nendel lehekülgedel, kus autor kaldub loost kõrvale. Jälgisin lõpuks huviga, kuidas mu tähelepanu hajus tasapisi lehe­külgedel, kus olid pikad ebaisikulised ja üldised kliimamuutuste probleemikirjeldused. Lugesin ja mõtlesin, et nendel lehekülgedel on ju äärmiselt oluline sisu –vahest kõige olulisemgi –, aga see ei köitnud mind, nii nagu sügavuti läbi tunnetatud mõtted seda tegid. See ei tähenda muidugi, et igasse teadusinfo loosse peaks vanaemad-vanaisad või muu väga isikliku sisse kirjutama. Aga midagi selles igal juhul on. Võib-olla on selles midagi igipõliselt turvalist ja usalduslikku.

Akadeemilisest vaatenurgast peetakse emotsionaalsust liialt banaalseks ning sellesse suhtutakse eriti skeptiliselt. Tasapisi hakkab see õnneks siiski muutuma, kuigi nn alternatiivsete faktide ja valeuudiste emotsioonidel mängimise võime süvendab skepsist veelgi. Pseudoteaduslikul infol on üldjuhul imepäraselt selge mõte, kuid sisu võib olla täielikult vale. Paradoks on, et valeinfot on jälgijaskonnal palju lihtsam usaldada. Just seetõttu tuleks samu võtteid nutikalt ja teadlikult ära kasutada, s.t õppida teadusinfot selliselt tõlgendama ja tähendusi looma, et see lugejat puudutaks. Vähemasti teaduskommunikatsiooni hakkavad emotsioonid faktide kõrvale tagasi tulema,5 sest põhitähtsad, kuid emotsioonitud faktid ei pruugi jõuda nendeni, kelleni peaksid jõudma.

Suvine filmielamus äratas mõtteid

Selle suve üks filmielamusi on Christopher Nolani „Oppenheimer“. Film on ühekorraga äärmuslikult ilus ja õudne, traagiline ja inimlik – sisult ja vormilt väga mõjuvõimas, aga teaduskommunikatsiooni poolest hullult ebakõlaline-vastuoluline, tekitades arutlusi ja mõttevahetusi suurimast teadussaavutusest ning selle mõjust, sh meie elule Ukraina sõja ajal. „Oppenheimer“ on aga ses mõttes lohutav, et tuletab pildiliselt väga võimsalt meelde, mida on võimalik saavutada, kui selleks on poliitilist tahet, et luua teadusele tingimused – tuua kokku kõige andekamad-võimekamad, tagada vahendid, et vastupidiselt kunagi loodud hävingule luua ka Maal oleva elu päästmiseks võimalused.

Magnason kirjeldab oma aja ja vee raamatus õigupoolest sama. Teadus­kommunikatsiooni seisukohalt on vahest mõjukaim peatükk „Lugudel on jõud“ (lk 63–67). Selles on ta muu hulgas ära toonud oma vestluse Potsdamis kliima­uuringute instituudi direktoriga, kes sedastab: „Me koostame ettenähtud graafikuid ja diagramme, inimesed vaatavad neid, noogutavad pead ja võtavad mingil määral teatavaks, aga tegelikult ikkagi ei mõista … Kui parlamendiliikmed saaksid tõepoolest aru, millest ma räägin, kääriksid nad käised üles ja otsiksid lahendusi. Kui nad seda sügava tõsidusega mõistaksid, lükkaksid nad käima veel ühe Manhattani projekti. Kümme tuhat inimest saadeti kõrbesse, et nad töötaksid pikki päevi hilisõhtuni välja, loobuksid suvepuhkustest ja jõuludest, kuni on saavutanud oma eesmärgi … Miljongi inimest poleks palju, kui kaalul on meie planeedi tulevik!“ Tegelikult kehtib see ka väiksemal skaalal või kohalike „pisiprobleemide“ puhul, millest oleneb meie väikese riigi saatus.

Eesti teadus on maailmatasemel. Eestis usaldatakse teadust – teadusbaromeetri järgi ligi 90% ulatuses. Võrdluseks: majanduskoostöö ja arengu organisatsiooni (Organization for Economic Co-operation and Development, OECD) andmetel usaldab valitsust 50,8% Eesti elanikest.6 Aga ma ei ole kindel, kas teaduse mõju meie riigile tähtsate otsuste tegemisel on piisav. Nutikas pisiriik (kui arvestada, et oleme Euroopa Liidus üks väiksema rahvaarvuga riike) saaks oma toimimiskiiruse ja paindlikkuse eelist kasutada, et vajalikud teadmised jõuaksid otse- või kiirteed pidi tarkade otsusteni igal tasandil – nii meie riigi, linnade-valdade, aga ka väiksemate (küla)kogukondade, perede ja üksikisikute tasemel. Eesti võiks toimida teadmistega rikastatud väikeriigi mudelina. Isegi kui on mõistetav, et poliitika ei saa kunagi täiesti teaduspõhiseks, siis ühe tugeva argumendina võiks (või tegelikult ikka peab) teadus otsuste tegemise juures palju selgemalt ja jõulisemalt esineda. Poliitika, kus põhiliseks autoriteediks on teised poliitikud,7 ei ole ilmselt ei jätku­suutlik ega ka usaldusväärne.

Sellepoolest on paari aasta eest linastunud „Ära vaata üles“ (2021) nagu karikatuurne ilmutus. Filmina on see nii hullult halb (kuigi satiirina võib see ju isegi mõjuda), et lõpuks on juba hea. Teaduskommunikatsiooni fantastilise näitena on see suurepärane õppefilm, kuidas ei tohi teha, ja seda kasutatakse juba ka kommunikatsiooniõppes8. Filmis on kaks head stseeni: üks naljakas ja teine liigutav. Teaduskommunikatsiooni seisukohalt on armas-naljakas episood rongijaamas, kui filmi peategelased – doktorant Kate Dibiasky ja tema juhendaja dr Randall Mindy – plaanivad uudise Maale lähenevast komeedist meediasse lekitada ning NASA nn planeedikaitse koordinatsioonibüroo juht neid õpetab, et teadlased meeles peaksid: „You’re just telling a story! Keep it simple! And no math!“9 See on väga hea õpetus, kuigi matemaatika osas ma ei nõustu, sest usun, et ka seda on võimalik atraktiivselt esitada. Liigutav on aga filmi lõpu­stseen, kus pere ja sõbrad koos õhtusööki valmistavad ning (maailma)lõpuks laua ümber istuvad, söövad, mõtteid vahetavad ning head veini joovad.

Film annab suure hulga mõtteainet, mida peaks tegema, et teadlaste sõnum jõuaks võimaliku ignorantse-arrogantse poliitikuni, kes on teadusinfo suhtes apaatne ning elavneb alles siis, kui seda infot on võimalik kuidagimoodi enese kasuks väänata. Nagu filmis. See võiks olla kohustuslik filmiõhtu teadus­kommunikatsiooni tudengite selts­konnale, keda meil praegu (veel) ei ole. Aga võiks olla. Sest teaduskommunikatsioon peaks professioonina ka Eestis tasapisi edasi arenema. Sellealast tuge ja pädevust on ilmselt üha rohkem vaja.

Kõrvalepõige Inglismaale

Suurbritanniast on saanud alguse mitmed teaduskommunikatsiooni alased tavad. See oli XVII sajandil, kui Londoni Kuninglikus Ühingus (The Royal Society of London) ilmus esimene teadusajakiri Philosophical Transactions. XVIII sajandil kujunesid teadusloengud Royal Institutionis aga nii popiks, et need tekitasid kesklinnas pidevalt ummikuid. Selle vältimiseks muudeti esmakordselt ajaloos Londonis Albemarle’i tänav ühesuunaliseks. Teaduskommunikatsioonile mõeldes on tore mängida fantaasiaga, kuidas teaduste akadeemia loengud saaksid nii menukaks, et peaksime Toompeal Kohtu tänava ummikute vältimiseks ühesuunaliseks tegema. Päris võimatu selline olukord ei ole. Teaduste akadeemia ja Von Krahli teatri koostööprojekt JAIK näitas, et kui teadusloengud tuuakse teatrilavale, siis publiku suure huvi tõttu võib tekkida ummik ja kõik saali ei mahu, osa publikust jälgis siis loengut ekraanilt teatri baaris. Tõsisemalt järele mõeldes on vaja, et akadeemiasse koondunud teadmised ning ka üleilmsete võrgustike kaudu sinna jõudev vajalik teadusnõu liiguks tõrgeteta riigikogusse ja valitsusse.

Kuninglikus ühingus sündis ligi nelja­kümne aasta eest veel üks suundumus, mis on nüüdseks sügavalt juurdunud ja kujundab teaduskommunikatsiooni. Aastakümneid on ühiskonnas teaduskommunikatsiooni peamisi ülesandeid olnud teadmiste lünkade täitmine. Selle juured ulatuvad 1960ndatesse, mil sõnastati defitsiidimudel loodusteaduste õpetamises. Alates 1985. aastal kuninglikus ühingus ilmunud nn Bodmeri raportist10 on lisandunud suurel hulgal defitsiidimudeleid, s.t teaduskommunikatsioon on tükk aega tegelenud küll teadmiste, suhtumise, usalduse ja muude puudujääkidega, lootes, et neid saab pelgalt suurema hulga teaduslike teadmiste levitamisega ravida.11 Nii see ei toimi, kuigi ilmne teadmiste lünk on ilmselt olemas ning aina süvenemas.

Teoreetikud arutlevad keeruliste kontseptsioonide ja definitsioonide, mitmesuguste dialoogiliste mudelite üle. Praktikud püüavad samal ajal kõigest väest lahendada küsimust, kuidas päriselt teaduse ja ühiskonna vahel dialoogi luua. Probleem on selles, kuidas tagada eri osaliste, sh teadlaste ja poliitikute, valmisolek paindlikuks ja võrdseks mõttevahetuseks, mille aluseks on eri väärtuste põhjal kujunenud teadmiste12 –nii teaduslike kui ka kultuuriliste ja kogemuslike tarkuste – aktsepteerimine ja arvestamine tingimustes, kus nendevahelised hierarhiad puuduvad. Praegu selleks väga hästi toimivaid lahendusi veel ei ole. Pealegi on trendikaks kujunenud nn arutleva teaduskommunikatsiooni (deliberative science communication) puhul omad riskid, näiteks ei saa teadustulemusi panna rahvakogus arutusele.

Defitsiit on ilmselt hoopis mujal

Tõenäoliselt ongi meil tõsine lünk hoopis mõttevahetuse puudumises või selle marginaalsuses. Ja sellel on tuhat põhjust. Üks neist on ilmselt ühise väärtus- ja mõtteruumi kitsus, mitte teadmiste puudus.13 Väärtushinnangud kipuvad minema konfliktseks ning siis ei ole kommunikatsioon enam võimalik. Ühe lahendusena on välja pakutud nn terve mõistuse kontseptsioon (common-sense concept),14 millest oleks kasu mõttevahetuses ühise pinna loomisel.

Uurisime kevadel kolleegidega rakendusteaduse projektide avaliku kommunikatsiooni tegevusi. Ühe osana uuringust seadsime kõik tegevused sihtgrupiti maatriksisse, kohandasime selleks Aubrey Mendelow’ 1991. aastal loodud nn sidusrühmade maatriksi. Saime ilusa pildi, kuidas suur osa tegevustest asetus väljale, kus on küll kõige suurem arv jälgijaid, kuid mille mõju on väike. Nišš, kus asuvad ühiskonnas mõjukad sihtrühmad, nt poliitikud, jääb katmata. See tähendab, et teaduse massikommunikatsiooni vahenditega ei jõuta või jõutakse väga juhuslikult sihtrühmadeni, kes riigi tasandil otsustavad.

Meil on tohutult palju avalikkusele mõeldud väga heal tasemel teaduskommunikatsiooni, aga peale teaduse massikommunikatsiooni on vaja personaalsemaid nišiformaate, et teadusinfot paremini sihitada. Arutasime seda kolleegidega juunikuu lõpus Kesk- ja Ida-Euroopa kommunikatsiooni- ja meediakonverentsil – CEECOM 2023 –, mis oli pühendatud ohtudele, ülesannetele ja võimalustele muutuvas meediakeskkonnas. Teaduskommunikatsioonist oli seal küll ainult üks põgus arutelu, aga pisut siiski jõudsime vahetada mõtteid teadus(kommunikatsiooni)kultuuri vajalike muudatuste üle, millest oleks abi targa riigi ja ühiskonna arengus. Kolleegidega vesteldes jõudsime ikka ja jälle tõdemuseni, et muudatused on alles siis võimalikud, kui paralleelselt teadus(kommunikatsiooni)kultuuri ja väärtusruumiga muudetakse ka otsuste tegemise paradigmat ning poliitilist kultuuri.

Õhtul

Lugedes ja kirjutades kaob ajataju. Suvehommikust on saanud märkamatult õhtu. Korjan tööasjad köögilaualt kokku. Meenuvad „gastrofüüsika“ õhtud, mil vanaemaga siinsamas köögis katsetasime, kuidas kõige maitsvamat sülti keeta, kapsarulle teha, krõbekartuleid praadida või kõige kohevamat-mahlasemat biskviiti küpsetada (selle kohta on dokumenteeritud katsetulemus, et parima biskviidi saab hanemunadest, mis tuleb vahtu kloppida üsna kuumalt kas veevanni kohal või suures savikausis pliidi serval, kus munavaht tasapisi kloppides ka soojeneb). Sellisele biskviidile pole ei moosi ega mingit kreemi vahele vaja.

Mõtlen veel, et vanaema ei käinud ülikoolis ja kindlasti ei olnud tema tarkus teaduspõhine. Praegu tema köögis tööd tehes ja talle mõeldes olen kindel, et vaatamata sellele oleks vanaema võinud vabalt siin laua taga ka mõne akadeemikuga maailma asju arutada. Uudishimu või huvi pärast. Lugupidamisest tarkuse vastu. Nii et erinevad teadmised ei põrkuks. Peale selle on just vanaemast kujunenud keerulises maailmas tegelaskuju, kellega ka teaduskommunikatsioonis soovitatakse teha arusaadavuse testi –vanaema katset,15 et mõõta keerulise sisu arusaadavust ja toimet. Mulle annab see kummalise kindlustunde, et inimlik teaduskommunikatsioon on võimalik.16 Mõistan seejuures väga hästi, et elus on palju asju, mis ei ole teaduspõhised või on täiesti ebaratsionaalsed. Kuna need on tihti olulisimad asjad elus, siis ei tohiks neid ehk ka teaduskommunikatsioonis välistada.

Ebe Pilt on Tartu ülikooli teadus­kommunikatsiooni doktorant.

1 Ebe Pilt, Tootsi peenra põhimõtted kirjutati üleeuroopalisteks poliitikasoovitusteks. – Postimees 5. IV 2022.

2 Maarja Merivoo-Parro, Andri Snær Magnason: meid ei tuleks karmi teaduse eest säästa. – ERRi kultuuriportaal 3. VII 2023.

3 Andri Snær Magnason, Ajast ja veest. Postimees kirjastus 2022, lk 9.

4 Tarmo Soomere, Tunnete ja tehnoloogia sümbioos. –Sirp 24. III 2023.

5 Monika Taddicken, Anne Reif, Between Evidence and Emotions: Emotional Appeals in Science Communication. – Media and Communication 2020, 8(1), lk 101–106.

6 Trust in government (indicator). OECD 2023.

7 Vt näiteks Tartu ülikooli üliõpilase Kätriin Avarlaidi kevadel kaitstud bakalaureusetööd „Kuidas õigustas peaminister Kaja Kallas sotsiaalmeedias Eesti poliitikat seoses Venemaa sõjaga Ukrainas?” Töös on analüüsitud peaministri Twitteri säutse ajavahemikul 10. II kuni 24. III 2022 (kokku 220 säutsu). Kätriin toob välja (lk 33): „Tähelepanuväärne on, et peaminister ei kasuta oma säutsudes viiteid teadusele või asjatundjatele. Selle asemel eelistab ta viitamist poliitilistele autoriteetidele.“ See on ainult üks väike näide. Teemat tuleks palju laiemalt edasi uurida.

8 Samer Angelone, Don’t Look Up: Science Communication Revisited. – Science Communication 2022, Vol. 44(3), lk 375–382.

9 „Jutustage lugu! Hästi lihtsalt! Ja ei mingit matemaatikat!“

10 W. F. Bodmer, The Public Understanding of Science. Report of a Royal Society ad hoc Group endorsed by the Council of the Royal Society. Royal Society, London 1985.

11 Sabrina Heike Kessler, Mike S. Schäfer, David Johann, Heiko Rauhut, Mapping mental models of science communication: How academics in Germany, Austria and Switzerland understand and practice science communication. – Public Understanding of Science 2022, 31(6), lk 711–731.

12 Thomas Dietz, Bringing values and deliberation to science communication. – Proceedings of the National Academy of Sciences 2013, 110 (supplement_3), lk 14081–14087.

13 Martin W. Bauer, The Evolution of Public Understanding of Science – Discourse and Comparative Evidence. – Science, Technology and Society 2009, 14(2), lk 221–240.

14 Martin W. Bauer, Nick Allum, Steve Miller, What can we learn from 25 years of PUS survey research? Liberating and expanding the agenda. – Public Understanding of Science 2007, 16(1), lk 79–95.

15 Daniel Vaarik, Sõnumiseadja käsiraamat. – Memokraat 2014, lk 29.

16 Tarmo Soomere, Inimliku teaduskommunikatsiooni võimalikkusest. – Sirp, 6. I 2017.