Vastukaja: igast doktorist ei pea saama teadlast

Ülo Niinemets

Alustasin huviga 20. IX Sirbist Toomas Varraku artikli „Doktorikraad jäägu teadlastele” lugemist ja pidin kahjuks pettuma.

Kõigepealt peab autor imelikuks seda, et teadusasutused nõuavad välismaalt tulijatelt doktorikraadi, kuna me teame ise, kes on tegija. Iseenesest on see õige, et arvestatakse kandidaadi varasemate saavutustega, kuid kraadi nõue tuleneb teadus- ja arenduskorralduse seadusest. Selles on toodud ametikohad, millele kandideerimiseks on vaja Eesti doktorikraadi (dr. philos.ehk PhD) või samaväärset teaduskraadi. Kraadide vastavust kontrollib Akadeemilise Tunnustamise Infokeskus (ENIC/NARIC). Eesti on liitunud kõrgharidustunnistuste ja kõrgharidusele juurdepääsu võimaldavate tunnistuste Euroopa regioonis tunnustamise konventsiooni ehk Lissaboni konventsiooniga. Selle alusel otsustavad ülikoolid ise, kas tööle võetava teadlase kvalifikatsioon on piisav. ENIC/NARIC on püüdnud küll hinnata Eestis juba töötavate teadlaste vastavust Eesti nõuetele, kuid see ei ole ülikoolidele siduv ja tungib ülikoolide autonoomia alale. Ülikoolid ei pea kelleltki nõu küsima, vastasel juhul oleks see liiga suur põhiseadusega sätestatud autonoomia riive. Nõuded ise tulenevad aga seadusest. Mis puutub väitesse, et „me teame, kes on tegija”, siis ma ei tea, et seda mõnes Eesti arvestatavas teadusasutuses rakendataks. Nepotismil ei ole kohta akadeemilises elus.
See ei tähenda, et kõik teadus- ja arenduskorralduse seaduses oleks mõistlik. Seadus on ajale jalgu jäänud ja takistab nähtavalt välisteadlaste suuremat osalemist Eesti teaduses. Näiteks ei saa tippteadlasele pakkuda tenuuri (kohakindlat tähtajatut lepingut), mis on loomulik kõigis arvestatavates teadusriikides.
Artikli pealkirjas toodud väitele, et doktorantuur jäägu ainult teadlastele, pole mujalt maailmast kinnitust. Doktorantuur pole kusagil mõeldud vaid teadlastele. Mõiste „teadus” iseenesest on hägustunud. Euroopa Liidus me räägime teadus- ja arendustegevusest (Research and Technology Development). Pigem tegeldakse Saksamaa ülikoolides mitte alusteaduse (Wissenschaft), vaid uurimistööga (Forschung), mida viivad läbi uurijad (Forscher). Uurimistööd on vaja Siemensile, Samsungile, Apple’ile, Nokiale jpt. Tootearenduseks vajalik uurimistöö nõuab kõrget kvalifikatsiooni ja suurem osa värskeid doktoreid leiabki mujal maailmas rakenduse tööstuses, mitte teaduses. Eesti omapära on olnud, et enamik värskeid doktoreid on valinud teadustegevuse, sest doktoriõppe lõpetanute arv on seni väike. Doktoriõppe läbinud katavad vaevu pensioneeruvate teadlaste ja õppejõudude hulga.
Doktoriõppe programme ja nende arengut vaadates näeme (näiteks Coimb­ra grupi ülikoolide filosoofiadoktorite õppekavade analüüsi põhjal), et järjest suurema osa doktoriõpingutest moodustab auditoorne või seminarivormis õpe („punktide kogumine”). Doktoriõppest on kujunemas täiesti tavaline õppevorm ja ainult vähestest selle läbinutest saavad teadlased. Sama on tendents ka Eestis. Kui läbisin 1988. kuni 1996. aastani Eesti ülikoolide esimest kolmeastmelist õpet, olin magistri- ja doktoriõppes suurtes raskustes (punkti)ainete leidmisega ning tegin eelkõige teadustööd. Nüüd pakib doktorant keset katset asjad kokku ja läheb punkte koguma, professor jääb katset lõpetama. Doktoritöö on praegu pigem kohustuslik esimene samm neile, kes tahavad saada teadlaseks, kuid suuremale osale hüppelaud kõrget kvalifikatsiooni nõudvatele aladele ja see pole kindlasti vaid väheste ning äravalitute tee.
Mulle tundub ka kummaline väide, et poliitik ei peaks õppima. Kahjuks pole paljud poliitikud ju muud tööd teinudki ja nende haridustee pole sageli kiita. Loota vaid poliittehnikatele ning vanasõnale, et annab jumal ameti, annab ka mõistuse, on kohatu. Teada ja kursis olla tuleb ka muude valdkondadega.

Toomas Varraku artikkel „Doktorikraad jäägu teadlastele”.

http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=19414:2013-09-19-14-23-34&catid=21:teadus&Itemid=26&issue=3457