Viinakuradi mahhinatsioonid Läänemerel ehk Lugu salapiirituseveost kahe ilmasõja vahel

TÕNIS LIIBEK

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Juba aegade hämarusest on inimkond oma meeleseisundite mõjutamiseks alkoholi tarvitanud. Nõnda nähti enne neoliitilist põllumajandusrevolutsiooni õllevalmistamisega tänapäeva Iisraeli aladel vaeva vähemalt 13 000 aastat tagasi. Lennukamad tõlgendajad on alkoholi pidanud isegi üheks põllumajandusega tegelema hakkamise motivaatoriks. Igal juhul on pea kõik inimkultuurid aastatuhandete vältel nautinud või kuritarvitanud alkoholi ning on põhjust arvata, et sellest pahest ei loobuta ka edaspidi.

Muljetavaldavalt laia leviku ja väärika ajalooga tarbimisharjumuse puhul on õpetlik jälgida, mis juhtub eksperimentidega luua paremat, püsivalt karsket inimest. Selliseid püüdeid on läbi aegade tehtud lähemal ja kaugemal ning need jätkuvad. Küll on alkoholitarbimise keelud vähemalt läänemaailmas toonud kaasa joomise ja kuritegevuse kasvu. USA keeluseadus aastatel 1920–1933 pea kahekordistas tapmiste arvu ning Nõukogude Liidu 1980. aastate karskuskampaaniaga kaasnes laialdane salaviina tarbimine. Winston Churchillile omistatav irooniline märkus, et keeluseadus olevat solvang kogu inimkonna ajaloo vastu, on sellest vaatenurgast tabav.

Ka eestlastel on olnud võimalik alkoholivastasele võitlusele kaasa elada. Küllaltki leebe oli XIX sajandil tärganud karskusliikumine ning sõjaolukorraga põhjendatud Esimese maailmasõja aegne alkoholikeeld. Iseseisvuse saavutanud Eesti riigijuhid olid nii elukogenud ja ettenägelikud, et pärast Vabadussõja lõppu keeluseadust ei pikendatud. Kuigi selliseid katseid tehti. Nõnda püüti 1919. aasta suvel põhiseadusega keelata Eesti Vabariigis üle kaheprotsendilise kangusega alkoholi tootmine, sissevedu ja müük. Samal suvel toimus Tallinnas esinduslik nõupidamine, kus osalesid Asutava Kogu juhatus ja selle karsklastest liikmed Jaan Tõnisson, Villem Ernits, Aleksander Hellat jt ning Soome ja isegi Ameerika Ühendriikide karskustegelased. Riikliku keeluni siiski ei jõutud.

Romantiline oreool

Mõnevõrra idealistlikumad olid meie põhjanaabrid. Soomes 1919. aasta juunis kehtestatud range keeluseadus paiskas segi senised harjumused ja tekitas trotsi. Eesti rannarahvas reageeris aga Soomes kehtestatud keeluseadusele ja sellega tekkinud uuele ahvatlevale teenimisvõimalusele nobedalt. Häid eeldusi tõhusaks omavaheliseks äriks pakkus juba sajandeid kestnud nn sõbrakaubanduse (sepralaitos) traditsioon.

Eesti ajaloolises mälus on Pätsi ajal toimunud salapiiritusevedu omandanud mõneti romantilise oreooli. Sellele on kaasa aidanud nii kirjandus- kui filmiteosed ning oma olemuselt pakkus seikluslik kassi-hiire mäng võimuesindajatega põnevat kaasaelamisvõimalust. Seadustele vilistavatesse salapiiritusevedajatesse suhtuti mõningase poolehoiuga. Seejuures polnud mitte harvad juhud, kus rikastunud salapiiritusevedajad toetasid kohalikku elu või hädasolijaid. Nõndasamuti sai nii mõnigi nooruk tänu ohtlikule salakaubaärile parema hariduse. Rannakülad kosusid ja sealne elutase tõusis. Nii mõnigi Viru ranna kaunis villa kerkis ebaseadusliku tulu toel ning mitmedki Eesti ja Soome firmad said tänu salapiirituseveole hoo sisse. Edukad salapiiritusevedajad siirdusid omakorda legaalsesse ärisse. Nõnda oli Toomas Kain mitme auriku omanik ja laevaühisuse direktor ning Johannes Linkruus Tallinna laevaühisuse üheksa laeva kaasomanik. Teise maailmasõja aegse suure põgenemise ajal ulatasid endised konterbandistid oma abikäe ja aitasid tuhandetel inimestel üle mere pääseda. Moraalse hinnangu andmine toimunud sündmustele on seega keeruline ega kuulugi ajaloolaste pädevusse.

Eesti piiritus on Soome jaoks kanistritesse valmis pandud.

Eesti Ajaloomuuseum

Küll annab ilmunud teos rikkalikel faktidel põhineva teadmise, et tegemist ei olnud süütu ja mitte kellelegi kurja tegeva äriga. Mitmed sündmused, kus tulirelvad nobedalt käiku lasti, ilmestavad, kuivõrd hoolimatud olid konterbandistid korrakaitsjate elu suhtes. Hukkunutega lõppenud kokkupõrkeid esines õnneks küll harva. Igal juhul pakub raamat rohkelt näiteid salakaubavedajate, aga ka seadusesilmade muljetavaldava leidlikkuse ja nutikuse kohta. Kui rannavalvealused olid vanad ja aeglased, siis salapiiritusevedajatel olid sageli moodsaimad laevad ja kiirpaadid. Nõnda oldi seadusesilmadest pidevalt sammuke ees.

Igalt kirja pandud leheküljelt kumab läbi, et „Viinameri“ koondab aastakümnete pikkuse põhjaliku uurimistöö ning võib arvata, et selles uurimisvaldkonnas teist nõnda kapitaalset teost vaevalt et veel sünnib. Kuigi ka Soomes on sel teemal ilmunud mitu ajaloouurimust, on need väiksema haardega ja ilma suuremate üldistusteta.

Salapiiritust veeti peamiselt Saksamaalt

Mõningane ettekujutus toimunud sündmustest on tõenäoliselt pea igal vähegi Eesti minevikku tundval inimesel. Enamasti teatakse, et eelkõige tegeleti salapiirituseveoga Eesti põhjarannikul ning põhiliseks sihtkohaks oli Soome lõunarannik. Ei teata aga, et tegelikult oli tegemist hoopiski ulatuslikuma äriga. Peamiseks salapiirituse Soome tarnijaks oli keeluseaduse aegu Eesti asemel hoopiski Saksamaa. Saksa piiritusevedajate rohkus 1920. aastate alguses on selgitatav inflatsiooniga. Saksa marga väärtus langes ja sealsed kaubad olid muinasjutuliselt odavad.

Norras kehtiv kangete jookide keeld, Rootsi kõrgete hindadega nn doktor Bratti süsteem ning Soome keeluseadus lõid kõik eeldused salaveoks. Rootsi Bratti süsteemis kehtisid näiteks osturaamatud (motbok), mis lubasid riigi kauplustest kanget alkoholi osta. Vallalistel meestel oli õigus osta kaks liitrit kanget alkoholi kuus, vähemalt kolmekümneaastased abielus mehed said osta kolm liitrit. Abielus naistel oma osturaamatut ei olnud.

Vabasadamad nagu Bremen, Hamburg, Lübeck, Danzig, Memel jt kujunesid pärast esimest ilmasõda salapiirituseäri õitsvateks keskusteks. Odav Saksa ja Poola piiritus, mille liitri hind kõikus en gros müügil 20–28 Eesti sendi vahel, laaditi vabasadamates laevadele ning need sõitsid Soome lahte väljaspool Soome ja Eesti kontrollvööndit.

Uut arusaama toimunust võimaldavad raamatus toodud kirjeldused sellest, kuidas salapiirituseäri kahjustas ka riikidevahelisi suhteid. Nõnda käisid Soome riigijuhid 1920. aastatel korduvalt Eesti kolleegidega läbi rääkimas, et keelatud äri tõhusamalt tõkestada. Eesti pool jäi aga üsnagi passiivseks. Loomulikult oodanuks Soome Eesti Vabariigilt tõhusamaid meetmeid lokkava salapiirituseveo vastu. Eesti saadik Soomes Oskar Kallas kirjeldas 1921. aastal, et selle kõige all kannatab püüdmine Soomet ja Eestit poliitiliselt ja majanduslikult lähendada. Soome tollane peaminister Lars Johannes Ingman pidas võitlust salapiirituseveo vastu Soome valitsuse üheks tähtsaimaks ülesandeks ja välisminister Väinö Voionmaa sedastas dramaatiliselt, et kas konterbandistid kugistavad Soome riigi alla või vastupidi. Ka Soome presidendi Lauri Relanderi visiit Tallinna 1925. aastal jäi suuremate tulemusteta.

Raamatust selgub aga ilmekalt, et kuigi eestlased said Soome valitsuse peamise pahameele osaliseks, veeti salapiiritust Soome peamiselt Saksamaalt. Eestist toodi hinnanguliselt vaid veerand Soome jõudnud illegaalsest piiritusest. Kui vaadata aastatel 1919–1928 Soomes vangi mõistetud meremeeste rahvuslikku kuuluvust, siis kõige rohkem oli sakslasi – 582, eestlasi oli 233 ning kolmandal kohal olevaid rootslasi vaid 36. Seejuures mängis rolli ka asjaolu, et Eestis valmistatud piiritus oli küll kallim kui Saksamaalt toodu, kuid ka märkimisväärselt kvaliteetsem. Salakaubaveoturul toimus pidev vihane võitlus oma positsioonide hoidmiseks või parandamiseks.

Piiritusekanistritest ehitatud Soome sild. Karikatuur 1925. aasta mais toimunud Soome presidendi Lauri Kristian Relanderi Eesti-visiidi kohta.

Repro

Vähe teatakse ka 1925. aasta suvel sõlmitud Helsingi kokkuleppest. Tähelepanuväärne on Helsingi konventsiooniga kaasnenud mõju salapiirituseäri professionaliseerumisele. Konventsioon tõrjus väikeüritajad turult ning aina enam ilmus merele piirituse-emalaevu, mis kuulusid soomlaste ja eestlaste kõrval sakslastele, prantslastele jt. Tegemist oli suure äriga terves Läänemere regioonis.

Soome Keeluseaduseliit pöördus salapiirituse vastu võitlemise eesmärgil 1926. aastal ka Rahvasteliidu poole, mille majanduskomitee andis 1930. aastal soovituse, et liitu kuuluvad riigid ei tohiks anda oma lippu salapiirituselaevadele ja peaksid tõhustama tollikontrolle. Rakendatud abinõudest hoolimata jätkus hoogne salapiiritusevedu ning Läänemerel võis näha arvukalt, peamiselt Helsingi konventsiooniga ühinemata riikide, nt Pärsia, Panama, Kreeka, Tšehhoslovakkia, Türgi, Ungari ja Boliivia lipu all seilavaid laevu.

Probleemid jätkusid ka pärast Soome keeluseaduse tühistamist 1932. aasta aprillis. Pullatite värskest teosest selgub, et emalaevade omanikud asusid nüüd Skandinaaviasse smugeldama uimasteid ning Viinameri muutus mare narcoticum’iks.

Aktiivne võitlus salakaubaveo vastu jätkus. 1935. aastal hakkas kehtima maksukaristuse seadustik, mis keelas salakaubaveos süüdi oleval isikul elada kolm aastat rannaäärsetes valdades. 1938. aastal allkirjastati Eesti, Soome ja Rootsi piirivalve kokkulepe ühiste meetmete kohta seadusvastase piiritusega kauplemise vastases võitluses.

 

Tõsine akadeemiline uurimus

Ilmunud raamatus on haaravalt kajastatud kõiki tähtsaid, aga ka vähemtähtsaid sündmusi, mis autoritel on õnnestunud keelatud äri kohta välja selgitada. Tänu sellele kujuneb värskem vaade ja põhjalikum arusaamine toimunust.

Vaid vähesed teavad, et Saksa piiritus jõudis ka Ameerika Ühendriikide idarannikule ehk ilmneb üllatav seos Läänemere maade ja keeluseaduse aegsete Ameerika Ühendriikide vahel. Soome ei olnud Saksa päritolu piirituse ainuke ega peamine sihtkoht.

Huvipakkuvat infot leiab „Viinamerest“ ka Lätis toimunud salapiirituseärist. Alkohoolsete jookide tarvitamist Lätis piiras Alkoholismi vastu võitlemise seadus, mis aastatel 1925–1927 reguleeris seda valdkonda niivõrd rangelt, et seda peeti Soome keeluseaduse järel Euroopa kõige karmimaks sellekohaseks seaduseks. Salakaubandust soodustas asjaolu, et Eesti piiritus oli palju odavam kui Läti oma – kui Lätis maksis veerand liitrit viina 1,45 latti, siis Eestis 0,69 latti.

Raamatu põhjalik eessõna ja laiahaardeline historiograafia annavad hea lähtekoha teemasse süüvimiseks. Lisaks mitme riigi arhiivimaterjalidele on ulatuslikult kasutatud Eesti ja Soome rannarahva mälestusi. Muljetavaldav on rikkalik pildivalik. Kaasahaaravast ladusast tekstist hoolimata on tegemist tõsise akadeemilise uurimusega, mis on varustatud põhjalike lisade ja rikkalike allikaviidetega, samuti on lisatud mahukas kasutatud allikate loetelu ja nimeregister.

Raamat on pälvinud laialdast tähelepanu ning uurimuse tähtsust esile tõstvad arvustusi on ilmunud nii siin kui sealpool Viinamerd. Teose üks suuremaid väärtusi on, et see kummutab laialt levinud romantilise arusaama toimunud salapiirituseveost. Eesti-Soome vahelise peitusemängu asemel oli tegemist rahvusvahelise haardega kriminaalse äri ja organiseeritud kuritegevusega. Pärast „Viinamere“ läbilugemist asetuvad siinmail toimunud sündmused uude konteksti.

Väärib märkimist, et raamatu üks autoritest, ajalooprofessor Raimo Pullat on põhjalikult uurinud ka viina Maarjamaale jõudmise algusaegu. 2016. aastal ilmunud monograafias „Tallinlaste asjademaailm valgustussajandil“ on ta põhjalikult käsitlenud, kuidas põline õllemaa muutus valgustussajandil viinamaaks. Nüüd ilmunud „Viinameri“ on seega omamoodi mõtteliseks jätkuks siinse joomiskultuuri ajaloo uurimisele. Raamatu kaasautor, juuradoktor Risto Pullat on panustanud oma teadmiste ja töökogemusega organiseeritud kuritegevuse vastasesse võitlusesse. Tähele­panu väärib ka asjaolu, et seni pole Eestis ilmunud kuigi palju akadeemilisi ajaloouurimusi, mis oleksid valminud isa ja poja tandemis.

Raamatu varasem versioon, mis ilmus 2010. aastal, on tõlgitud soome, läti ja poola keelde, nõnda on suurepärane teos olnud emakeelsena kättesaadav mitmetele Viinamere kallastel elavatele rahvastele. Ehk oleks aeg „Viinameri“ ka ingliskeelse lugejani viia – see aitab märkimisväärselt kaasa meie ühise mineviku mõistmisele ning mõnegi varasema valearusaama kõrvaldamisele.

Tõnis Liibek on kultuuriajaloolane, Tallinna tehnikaülikooli raamatukogu direktor.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht