Cantores Vagantes ja külalised

Saale Fischer

Reet Sukk (flööt ja plokkflöödid), Taavi-Mats Utt (plokkflöödid), Anna Kowalska (barokk-kitarr) ja Anton Birula (teorb) 8. V Niguliste kiriku Antoniuse kabelis.

Kui ansambli Cantores Vagantes tuumik – Reet Sukk ja Taavi-Mats Utt – märtsis ansambli Novaja Gollandija 25. sünnipäeva puhul Peterburis Rameau’ „Pygmalioni” mängis, selgus aastaarve kokku lüües, et ka Cantoresel täitub tänavu veerandsada aastat ühist musitseerimist. Nii sai hakatuse uus kontserdisari „Cantores Vagantesel on külas”, mille raames on lähikuudel plokkflöödiduoga koos lavale astumas sõbrad, mõtte- ja õpingukaaslased nii ida- kui läänekaarest.
Avakontserdil kostitasid sünnipäevalised nii end kui tänulikku publikut ajalooliste näppepillide keelt mõistvate poolakate Anna Kowalska ja Anton Birula imetabase kohalolekuga. Nõnda sündinud kvartett keskendus XVII sajandi lõpu ja XVIII sajandi alguse inglise ja prantsuse muusikale: Philidor, A. Forqueray, Hotteterre, Marais, Purcell, William Williams, Thomas Tollet ja keegi salapärane Mr Baptist, kelleks arvatakse olevat Jean-Baptiste Lullyd.
Kowalska ja Birula kontserteerivad maailmas nii solistide kui continuo-mängijatena, enamasti kahekesi koos ja Lute Duo nime all. Kahepeale on neil ette näidata mitu plaaditäit prantsuse ja saksa barokkmuusikat, sh Bachi sooloteoste transkriptsioonid ühele ja kahele lautole. Ajapikku on duo renessansiajast alguse saanud repertuaar laienenud romantismini, XIX sajandi kitarrimeistri Rene Lete koopiatel on nad esitanud mh Chopini ja Francki. Niguliste kirikus mängisid nad kahekesi Antoine Forqueray gambalugude transkriptsioone, kitarr soleerimas, teorb saatmas, kõikide prantsuse kaunistuste, gambalike passaažide, arpedžode ja afektidega tükkis, aga sellisel kombel, nagu oleks tegemist idiomaatilise lautorepertuaariga.
Suuremalt jaolt kõlasid ajaloolised näppepillid vaganteslaste lemmiksaalis, Niguliste kiriku Antoniuse kabelis, põikflöödi, altplokkflöötide ja väikese ulatusega voice flute’ide tundlike ja fantaasiaküllaste saatjatena. Ja mis seal salata, siinsetele ajaloolist interpretatsiooni viljelevate kammerkoosluste kasinatele klahv- ja basspillist koosnevatele continuo-gruppidele oli Cantorese külaliste kontserdi koosseis äraütlemata teretulnud ja tore akustiline vaheldus. Barokk-kitarri osaks sai seejuures saate solistlikum pool, repliigid ja saatefaktuuri varieerimine, ning teorbi nasaalne bass hoidis pühitsetud õhku paiskuvat helilist niplispitsi pieteeditundeliselt koos.
Ideaalis võiks mõni näppepill kuuluda peaaegu igasse vanamuusikakoosseisu. Missuguse vägeva afekti (et mitte öelda eriefekti!) annab üks õigel hetkel kirglikult tõmmatud akord barokk-kitarril, demonstreeris Eero Palviainen mullusügisesel Soome Barokk­orkestri Vivaldi-kontserdil Tallinnas. Rääkimata Christina Pluhari ansamblist L’Arpeggiata, mille kontsertidel täitub lava horisontaalis, vertikaalis ja diagonaalis mängitavatest continuo-pillidest, nii et väsinumadki hitid saavad täiesti uue hingamise. Meil on, mille poole püüelda.
Külaliste voor Cantores Vagantese juurde suvekuudel ei lakka: järgmiseks on uksele koputamas ansambli Pratrum Integrum kunstiline juht, tšellist Pavel Sergin Moskvast ja augustis on külla oodata hollandlannast plokkflöödimängijat Lobke Sprenkelingi. Ja kavalehel seisab ähvardus: kontserte tuleb veel!
Kui nüüd aga keegi kõrgelt haritud kultuurikorraldajate aastakäikudest võtaks ansambli liikmete õlult selveprodutseerimise ja -reklaamimise kohustuse, nii et publiku hulk kontsertide kvaliteediga samale tasemele võiks tõusta, oleks nii mängijail kui kuulajail põhjust tordi kõrvale klaasegi tõsta. Seniks aga hoidkem silmad-kõrvad lahti või kiigakem ansambli veebikodu aknasse.