Tallinna Kammerorkester – edukas hooaegade lõpetaja

Toomas Velmet

Tallinna Filharmoonia hooaja lõppkontsert 11. V Mustpeade majas ja Eesti Kontserdi lõppkontsert 15. V Estonia kontserdisaalis.

Tallinna Kammerorkester (TKO) lõpetas viie päeva jooksul kahe kontserdiasutuse, Tallinna Filharmoonia ja Eesti Kontserdi hooaja Tallinnas. Kindlasti väärivad mõlemad, et TKO nende pingelise hooaja lõpetab, ja ka vastupidi. Kammerorkestri ees seisid noored ja edukad eesti dirigendid: Mustpeade majas orkestri peadirigent Risto Joost ja Estonia kontserdisaalis Berliini Koomilise Ooperi esimene kapellmeister Kristiina Poska ja, mis veel olulisem, esimene naisdirigent nii konservatiivses maailmas kui Saksa muusikaruum. Kammerorkestri kava Mustpeade majas Alfred Schnittke ja Arnold Schönbergi teostega torkas silma värskusega ja Estonia kontserdisaalis tippsolistiga – Akiko Suwanai tõus maailma tippu algas 1990. aastal Tšaikovski konkursi võiduga. 
Mustpeade  majas oli Schnittkelt kavas Concerto grosso nr 1. Selle esiettekanne oli 1977. aastal Tallinnas tollase TPI aulas ning teise esiettekandena kõlas toona Arvo Pärdi „Tabula rasa”, dirigeeris Eri Klas ja solistid olid Gidon Kremer ja Tatjana Grindenko. Ring sai täis 37 aastaga, seekordsed solistid Arvo Leibur ja Lasse Joamets. Concerto grosso partituur 21-le keelpillile, prepareeritud klaverile ja klavessiinile ning kahele viiulisolistile on liigendatud kuueks osaks. On väga hea, et TKO on pööranud pilgu Schnittke loomingule – eesti publik on seda väärt, et meenutada kontakte geniaalse XX sajandi heliloojaga ja tuua lavale ka teisi tema loomingu pärle.
Schönbergi „Kirgastunud öö” on pärit autori varasest perioodist, kirjutatud keelpillisekstetile (1899) ja autori poolt keelpilliorkestrile seatud aastal 1917, kui ta oli juba hüljanud tonaalsuse oma loomingus. „Kirgastunud öö” on instrumentaalteos, mis on inspireeritud Richard Dehmeli (1863–1920) samanimelise poeemi ridadest, kus noor naine pihib oma kihlatule, et ootab last mehelt, keda ei armasta. Seda keerulist situatsiooni lahendab muusikaliselt Schönberg oma teoses. Teos on sama keeruline kui eelnimetatud lahendamatu konflikt ja kantud emotsionaalsest kõrgpingest, mida ei olegi lihtne ettekandeliselt lahendada. Risto Joostilt ja kammerorkestrilt sündis üks meistriteose vääriline ettekanne, mis jääb kontserdielamusena kauaks meelde. Kriipsutan alla esitajate (nii ühe kui teise teose) emotsionaalset laetust –
energeetika jõudis publikuni kõigis nüanssides ja finessides.
Neli päeva hiljem Estonia kontserdisaalis oli tegemist hoopis teist laadi kontserdiga, kus õhtu naelaks Akiko Suwanai koos tema kätte usaldatud stradivaariusega („Dolphin”, 1714), mis möödunud sajandil kuulus Jascha Heifetzile ja nüüd on Jaapani kollektsioonis. Suwanaid on peetud pilli vääriliseks. Stradivari viiuleid oleme siin kuulnud mitmeid, viimati alles 8. ja 9. mail, kui ERSO lõpetas oma hooaja koos solisti Vadim Gluzmaniga. Tema käes kuulsime Leopold Auerile kuulunud pilli sünniaastaga 1690. Suwanai instrument on tõeline „kahur”: särav, kandev ja eriti tämbririkas igas registris – iga viiuldaja unistuste pill.
Kontsert algas soliidselt eesti muusika, Erkki-Sven Tüüri varase teosega „Insula deserta”, mille tõid 1989 Soomes esiettekandele Juha Kangas ja Keski-Pohjanmaa kammerorkester. On hea, et me ei lase ununeda heal eesti muusikal, vaid seda ikka ja jälle ette kanname.  Akiko Suwanai oma „Delfiiniga” esitas Mendelssohn-Bartholdy viiulikontserdi e-moll op. 64 täiesti erilise kõlakultuuri ja süvenemisega ning erilise bravuuriga viimase allegro molto ansamblis flöödiga. Kristiina Poska jõudis selle teosega endale tähelepanu tõmmata kui eriti paindlik solisti saatja. Suwanai teenis tormilise aplausi ja lõpuks esitas hiirvaiksele saalile lisa­palaks Andante Bachi a-moll sonaadist.
Kontserdi teises pooles tuli ettekandele Ludwig van Beethoveni VII sümfoonia, mis oli päris põnev kuulata umbes 35-liikmeliselt orkestrilt.  Kuigi selline koosseis ei peaks enam kedagi üllatama, tuletame siin meelde kas või Paavo Järvit ja Deutsche Kammerphilharmonie esitusi, on kõlapilt siiski harjumatu. Seitsmes sümfoonia, kus Beethoven möllab Romain Rolland’i järgi „oma lõbuks”, oli esitatud küll kogu saalitäie publiku lõbuks ja selle lakkamatu energia allikas oli kindlasti dirigent, kellega orkester läks kaasa ennastunustavalt. Nii juhtuski, et suurima tunnustuse sel hooaja lõpukontserdil said Tallinna Kammerorkester ja Kristiina Poska. Ei ole üleliigne märkida, et orkestri järgmised kontserdid sel kuul toimuvad Tartu ülikooli aulas, Washingtonis Kennedy keskuses ja New Yorgis Carnegie Hallis.