Mängud muusikalise pärimusega

ŽANNA PÄRTLAS

XXII Viljandi pärimusmuusika festival „Mäng” 24. – 27. VII. Kui peaksin andma tänavusele Viljandi pärimusmuusika festivalile lühikese üldhinnangu, siis oleks see kõige kõrgem: välismaalt olid kutsutud tipptasemel esinejad, eesti muusikute esindatus oli lai, festivali programm oli mitmekesine, põnev ja vastas hästi väljakuulutatud teemale „Mäng”. Festivali edust andis tunnistust ka publiku rohkus ja folgile iseloomulik aktiivne kaasaelamine. Põhiprogrammi kontserdid toimusid kuni neljas kohas korraga, eri esinejate etteasteid lugesin kokku 45, neile lisandusid mitmesugused õpi- ja mängutoad. Ka parima tahtmise juures polnud ühe inimese võimuses neid kõiki külastada (ise jõudsin umbes 20 kontserdile ja ikkagi jäid umbes pooled esinejad kuulmata-nägemata). Osalt seetõttu ei püüagi alljärgnev olla tavapärane arvustus või, veel vähem, festivali täielik ülevaade, vaid pigem festivalist inspireeritud arutlus tänapäeva muusikalisest pärimuskultuurist. Seejuures oleks humanitaarias nõutud „autori nähtavuse” mõttes vist kohane hoiatada, et ma ei ole populaarmuusika spetsialist, vaid igapäevatöös ajaloolise rahvamuusikaga tegelev etnomusikoloog.

Mida esitatakse folgil?
Viljandi festivali nimetuses sisalduv mõiste „pärimusmuusika”, mis hakkas Eestis levima XX sajandi lõpus, ei ole täpselt tõlgitav teistesse keeltesse. Sõna otseses mõttes peaks see olema sama, mis traditsiooniline (s.t suulise traditsiooni või traditsioonilise ühiskonna) muusika, kuid nende nähtuste järgi, mida pärimusmuusika alla paigutatakse, hõlmab see ka nn maailmamuusikat ja üldse igasugust etnilise värvinguga muusikat, mis ei ole lääne kunstmuusika. Kuigi mõne definitsiooni järgi kuulub traditsiooniline muusika maailmamuusika alla, näen siin teatud vastuolu. Nimelt peetakse tradit­sioo­nilise muusika üheks tunnuseks selle adressaati: see on muusika, mis on mõeldud ühiskonnasiseseks kasutamiseks. Maailmamuusika mõte on aga eri maade muusika eksponeerimine (ja müümine) maailmale, mis tähendab, et sellel peaksid olema maailma muusikaturul konkureerimiseks vajalikud omadused. Mulle tundub, et maailmas ei ole väga palju selliste omadustega traditsioonilist muusikat. Maailmamuusikana funktsioneerimise mõttes on eelisolukorras traditsioonid, mille muusika on struktuurilt keerulisem, nõuab kõrgemaid mängutehnilisi või vokaalseid oskusi ning võimaldab virtuoossuse demonstreerimist. Juhul kui neid omadusi ei ole, peab laiema edu saavutamiseks panustama seadetesse. Võib-olla just sel põhjusel ei ole seadmata traditsiooniline muusika Viljandi festivalidel kuigi arvukalt esindatud. Sel aastal kuulus sellesse kategooriasse väliskülalistest vist ainult Louisiana kreoolide cajun- ja zydeco-stiilis muusikat vaimustavalt esitanud Cedric Watson (USA) oma trioga.
Eri ansamblite sageli suurepäraseid seadeid ja omaloomingut kuulates torkas silma faktuuriliste, rütmiliste ja mängutehniliste võtete korduvus, mis esinejate etnilise ja individuaalse omapära tõttu ei häirinud, kuid pani mõtlema pärimusmuusika üleilmastumisele. Sellele viitavad ka etniliste stiilide segamise katsed, eri rahvaste muusika esitamine samade muusikute poolt ja eri rahvusest muusikutest koosnevad kollektiivid (tšehhi-sloveenia-slovakkia-vene ansambel Fekete Seretlek, eesti-norra Äio, eesti-soome Runorun ning etno-laagrite orkestrid Umeuroopa Caravan ja Eesti ETNO). Tõenäoliselt on üks pärimusmuusika üleilmastumist soodustavaid tegureid tudengite järjest kasvav tung välismaale. Ka paljud eesti pärimusmuusikud on oma eriala lühemat või pikemat aega õppinud Soomes, Rootsis, Norras, Austrias, Itaalias, Ungaris jm, mis on mõistetavalt jätnud jälje nende loomingule (selline mõte tekkis näiteks kuulates eesti viiuldajate triot Midrid).
Märgatav on muusikute orientee­ru­mine eri tüüpi publikule, pärimus­muusika arenemine nii populaarse kui ka elitaarse kunsti suunas. Ühele poolusele jääb rahvalaulu energiline väljahõikamine rokkbändi saatel, millele on etnokoloriidi saavutamiseks lisatud mõni rahvapill, teisele poolusele kummaliste, sageli meditatiivsete helimaastike loomine, intellektuaalsed mängud pillide, elektroonika ja stiilidega ning keerulisuse poolest nüüdisaegse süvamuusikaga võrreldav helikeel: „elitaarsemate” hulka paigutaksin nii erinevad esinejad nagu Nordic (Rootsi), Äio (Eesti-Norra), Puuluup (Eesti) ja Antti Paalanen (Soome). Rahvaliku kunsti arenemises elitaarsuse suunas peitub teatud paradoks, nagu ka lokaalse muusika muutumises globaalseks.

Pärimusmuusika vägi
Etnomusikoloogid on sageli märkinud, et traditsioonilisest kultuurilisest kontekstist välja rebitud rahvamuusika kaotab oma algsed, sh rituaalidega seotud funktsioonid. Siiski tundub, et praegusel ajal on pärimusmuusika ümber tekkimas uus rituaalsus, kusjuures rituaalset või müstilist tähendust võib saada ka algselt mitterituaalne muusika. Meie kaasaja inimese suhtumises traditsioonilisse muusikasse on teatud annus müstitsismi. Arhailises ja eksootilises muusikas näevad inimesed iidse, praeguseks unustatud salateadmise allikat. Samuti loodetakse ammutada elujõudu rahvamuusika ürgsest energiast või puhastada hinge meditatsiooni kaudu. Eesti pärimusmuusikute suust võib tihti kuulda väiteid, et regilaulus peitub vägi, mida nad tunnetavad seda esitades, ja et neid kõnetavad eriti viisid, mis pärinevad oma esivanemate piirkonnast. See viitavat salapärasele geneetilisele mälule.
Festivali esinejatest rõhusid mitmed just muusika energiale ja võimele tekitada äärmuslikke emotsionaalseid seisundeid. Selles mõttes kujunesid festivali üheks kulminatsiooniks Itaalia ansambli Canzoniere Grecanico Salentino kontserdid. Nende pöörase temperamendi ja muljetavaldava mängutehnikaga esitatud pizzica muusika ongi mõeldud selleks, et viia inimest omamoodi tantsutranssi, millel on väidetavalt ka raviv efekt. Äärmuslike emotsioonide teiseks näiteks võiks tuua Antti Paalaneni akordionikompositsioonid, mis rabasid publikut oma võimsate eepiliste (vahel ka apokalüptiliste) kujunditega ja taluvuse piire kompava põhjamaise ürgse jõuga. Eesti esinejatest võiks selles kontekstis mainida noort bändi Trad.Attack!, kes kasutas oma võimsates etnoroki stiilis lugudes vanade loitsude jõudu, kusjuures eriline efekt saavutati autentsete helisalvestiste integreerimisega muusikalisse faktuuri.

Mängu ilu
Mängul on inimese elus, rääkimata kunstist, tähtis osa. Pillimäng on juba nime poolest mäng, pärimusmuusikas lisanduvad sellele veel teisedki, nii traditsioonilised kui ka uuenduslikud mängulised elemendid. Nii mõnedki eesti esinejad (Midrid, Lepaseree) üritasid mängida publikuga traditsioonilisi laulumänge. Keerulisemaid muusikalisi ülesandeid pakkusid Celia Roose ja Anne-Liis Poll („Regimetsamäng”). Ka kõikide väliskülaliste katseid panna publikut musitseerimises mingil moel osalema võib pidada mänguks. Mängulisus väljendus ka teatraalsete elementidega etteastetes, mille seast tulevad kõigepealt meelde leidlikult musitseerinud näitlejad ansamblist Fekete Seretlek. Teatraalsust oli ka Hispaania duo Feten Feten põnevate pillidega retro­stiilis kavas. Omamoodi absurditeatrina mõjus Puuluupi humoorikas etendus, kus kaks surmtõsist Hiiu kanneldega meest „mängisid” laval luuperiga, samal ajal kui kunstnikust naisterahvas „mängis” projektoriga.
Kuid kõige rohkem mängulisust oli siiski musitseerimises endas. Eksperimenteerimine pillide ja häältega, mänguvõtete, stiilide ja väljendusvahenditega iseloomustab tänapäeva pärimusmuusikuid. Selles mängus ei ole reegleid ega keelde. Muusikalise tulemuse esteetiline kvaliteet on otsustavama tähtsusega kui žanrite piirid, truudus traditsioonile ja isegi etniline kuuluvus. Pärimusmuusika on elav protsess, mida ei saa suunata ega sundida, kuid oleks kahju, kui kaduma läheks üks selle suurimaid väärtusi – sajandeid kujunenud kultuuriline mitmekesisus. Praegu on see veel alles.