Aardeid maailma katuselt

IGOR GARðNEK

Himaalaja on kahtlemata samavõrd maailma katus oma kõrguselt merepinnast kui tiibeti kultuur ja religioon on seda oma kõrguselt meie asisest argipinnast. Just Himaalajast, täpsemalt Samten Lingi kloostrist tulnud Drikung Kagyu nunnade rituaalmuusikat ja -tantsu kuulsime Estonia kontserdisaalis. Selgituseks kohe niipalju, et Drikung Kagyu on üks tiibeti Kagyu-budismi alakoolkondadest ning meenutuseks veel, et nähtud programm polnud meie publikule sugugi esimene kohtumine selle budismi koolkonnaga; mäletatavasti käisid 2002. aasta sügisel siin esinemas Drikung Kagyu mungad.

Usutlusest festivali ?Orient? juhi Peeter Vähiga selgus, et nimetatud tiibeti nunnad polnud sugugi mingi ?gastroleeriv kollektiiv? ? see oli neil üldse esimene välisreis. Ning rituaalsed laulud ja tantsud, mida nad eksootiliste pillide saatel esitasid, kuuluvad nunnade igapäevase kloostrielu juurde. Vähi lisas samuti, et laval vaikselt lauldes mitte ei näidelda, vaid mediteeritakse tõepoolest ning et hinnata tuleks tema arvates just Drikung Kagyu nunnade muusikalis-tantsuliste rituaalide ehedust.

Niisiis muutus akadeemiline Estonia kontserdisaal sel õhtul kujutlustes kloostrihooviks: hämar lava oli kaunistatud palvelippude ja pühapiltidega, ruumis levimas lõhnaküünalde aroomid. Ning kui lavale tuli kaksteist punastes rüüdes ja kõrgete punaste peakatetega nunna, ei söandanud plaksutada mõistagi keegi, kuna kohe hakkas ühehäälse retsiteerimisena, vaid kahel laadiastmel kõlama Kagyu palve. See õnnistuse palumine oli kõikidele rituaalidele vaid sissejuhatuseks.

Järgnevas ?Achi kutsumises? (Achi on Drikung Kagyu kaitsjanna) läks käiku pea kogu nunnadel kaasas olnud instrumentaarium: pikkade, umbes kahemeetriste pasunate (dung-chen) madalad helid koos horisontaalsete taldrikute (rol-mo) särisevate aktsentide ja lühikeste sarvedega (kang-dung) moodustasid heterofoonilise mitmehäälsuse, mida aeglase rütmipulsiga toetas vaid suur trumm nga. Mida löödi, muuseas, mitte pulga või nuia, vaid pika sirbikujulise moodustisega. Retsiteeriv laul ja instrumentaalmuusika kõlasid siin vaheldumisi, kusjuures retsiteerimise tempo pidevalt intensiivistus. Küsisin muuhulgas Peeter Vähilt, et kuidas tiibeti kloostrites muusikaõpetusega lood on, kas nunnadel on pillimängu tunnid või kuidas. Tema andmetel pidi kloostrites valitsema omamoodi tööjaotus: ühed vaimulikud on näiteks spetsialiseerunud Seadmuse eri tahkudele, teised jälle rituaalmuusikale. Et nii see pillimänguosaks neil siis tulebki.

Veelgi eksootilisemalt kui kõlanud rituaalmuusika mõjusid rituaalsed tantsud, mille juured on sajanditevanuses tiibeti cham?i traditsioonis. Cham on religioosne tantsumüsteerium, mille eesmärgiks võib olla sama hästi kurjade deemonite eemalepeletamine kui mõne kaitsejumaluse või guru austamine. Meie põhjamaistele silmadele mõjuvad atraktiivselt ilmselt juba tiibeti nunnade kostüümid: nii tuli ?Pühvli tantsus? (tantristlikus traditsioonis kuulub pühvel mandala-jumaluste hulka) lavale kaks sarviliste maskidega nunna, kelle liikumist iseloomustasid kiired tippivad sammud ja kohapeal pöörlemine. Muusika tugines samal ajal puhkpillide pidevatele burdoonidele ning tihedatele taldrikurütmidele. Huvitav oli jälgida ka ?Hirve tantsu?, mis mõjus mingi rituaalse protsessioonina, mõistatuslik (meie jaoks) oma tinglike þestide ja kummalise pantomiimiga.

Jälgisin ka nunnade musitseerimise laadilisi ja rütmilisi iseärasusi ning leidsin, et kui mõned palved kõlasid vaid ühel või kahel noodil, siis mitmeski rituaalis oli kasutusel nelja-astmeline helilaad või pentatoonika. Rütmiga oli asi keerulisem: näiteks programmi lõpetavates ?Heaendeliste palvetes? tabas kõrv küll 15-löögilise perioodi, ent sektsiooni mõnes järgmises korduses võis see olla juba 16- või 17-löögiline.

Ei omagi vist tähtsust, et vaevalt meie publik neid rituaale (lõpuni) mõista sai. Selle programmi eesmärgiks oli ju tuua rahu ja õnne kõigile olenditele ning rahulikuma ja õnnelikumana lahkus saalist ehk nii mõnigi kuulaja-vaataja.