Abiks abielu mõiste defineerijatele

Giorgio Bongiovanni „Don Pasquale“ lavastuse tugevus on peategelaste karakterite mitmekülgne kujutamine ja see panebki neile nii inimlikult kaasa elama.

ÄLI-ANN KLOOREN

Gaetano Donizetti koomilise ooperi „Don Pasquale“ (libretist Giovanni Ruffini) esietendus 25. IX rahvusooperis Estonia. Dirigent Arvo Volmer, lavastaja Giorgio Bongiovanni (Itaalia), dekoratsiooni- ja kostüümikunstnik Maria Carla Ricotti (Itaalia), valguskunstnik Claudio De Pace (Itaalia). Osades Priit Volmer, Mirjam Mesak, Nico Darmanin, Aare Kodasma, Väino Puura, Rostislav Gurjev, Lydia Roos, Konrad Verliin, Paula Piisel, Emma Britta Genergard, Martin Kais, rahvusooper Estonia koor ja orkester (orkestri solistid Henry-David Varema – tšello, Mart Kivi – trompet), mimansiartistid.

Ajal, mil maailma esiteatrid on suletud või lausa teatanud, näiteks Metropolitan Opera, et kokku tullakse alles 2021. aasta sügisel, plaanib rahvusooper Estonia täisväärtuslikku hooaega, mis näeb ette ka mitut uuslavastust. Meie põhjanaabrid alustasid ooperietendustega juba augustis ja nende esimeseks esietenduseks sai kiiruga loodud aja­kohane tükk: Mozarti ooperist „Così fan tutte“ oli saanud absurdiooper „Covid fan tutte“, mis põhjustas ühtlasi palju meelepaha, justkui raskel ajal naerdaks lavateoses inimeste kannatuste ja valu üle. Eestlased valisid hooaja alustamiseks tunduvalt traditsioonilisema tee ning esimese uuslavastusena toodi publiku ette Gaetano Donizetti „Don Pasquale“.

Donizetti ooper on žanrilt opera buffa, mis põhineb kindlatel commedia dell´arte’st tuntud karakteritel: noorte armastajate paar, ihne vanamees, rumal või kaval doktor jt. Tavaliselt on sellistes ooperites juba algul selge, et õigus ja õnnelik lõpp on noorte poolel ning vanamees saab oma pahede eest karistada. Ka „Don Pasquale“ algab tüüpiliselt: vanamees unistab noore naisega abiellumisest ja õepoja pärandusest ilma jätmisest. Mingi hetk toimub aga tegelaste kujutamisel nihe ning noored oma ahnuses ja alatuses muutuvad üsna ebameeldivaks, seevastu don Pasquale, kes on endale teinud pulmadeks soengu pähe ning pannud selga parimad riided ja jalga lakk-kingad, kutsub esile kaastundepuhangu. Miks ei või veel vanuigigi armurõõme nautida ja miks peab selle üle irvitama? Sündmuste edasi arenedes muutub don Pasquale järjest sümpaatsemaks ning tavapärane õnnelik lõpp – noored jõuavad abieluranda – ei tundugi enam nii väga õnnelikuna. Eriti arvestades sellega, et armunud suudavad vanamehelt ka korraliku kaasavara välja pressida.

Giorgio Bongiovanni lavastuse tugevus on peategelaste karakterite mitme­külgne kujutamine ja see panebki neile nii inimlikult kaasa elama. Nende taustal toimetasid tummad tegelased – ülemteener, teener ja toatüdruk, kes olid just parajal määral koomilised, aga mitte ülepakutud. Eriti jäi meelde Väino Puura kehastatud kangete liigestega surnukahvatu ülemteener, kes ei hakanud kunagi domineerima, aga lisas pidevalt oma laval olekuga sündmustele värvi. Tagasihoidlikumad olid Lydia Roosi ja Rostislav Gurjevi tummad rollid, aga oma annus lõbusust oli sealgi. Lavastaja oli valinud autoritruu lähenemisviisi – ei mingeid trikitamisi tegevuse tänapäeva toomise ega uue kontseptsiooni külgepookimisega. Kuigi ma ei ole üldiselt ooperite tegevuse kaasajastamise vastu, minnakse sellega aeg-ajalt siiski liiale. Mõnikord jääb mulje, et lavastaja alahindab publikut, nagu ei suudetaks sel juhul üldinimlikke tundeid ära tabada, kui tegevus on jäetud ooperis nii, nagu helilooja on seda kavandatud. „Don Pasquale“ lavastus tõestas vastupidist: ka traditsiooniliselt lavastatud tükist võib leida sideme tänapäevaga, seekord tekkis omamoodi lõbus paralleel viimaste nädalate sündmustega Eestis ning nende valguses Andrus Kiviräha antud definitsioon, et „abielu on materiaalselt kindlustatud vanema mehe ja ennast tubli perenaisena tõestanud noore naise liit“.1

Tumm tegelane, Väino Puura (fotol vasakult teine) kehastatud kangete liigestega surnukahvatu ülemteener ei hakanud kunagi domineerima, aga lisas pidevalt oma laval olekuga sündmustele värvi.

Veljo Poom

Kunstnik Maria Carla Ricotti loodud lavakujundus on samuti äärmiselt traditsiooniline: dekoratsioonid markeerivad ruumi ja maja. Kõik see püsib enam-vähem muutumatuna kogu lavastuse vältel, aeg-ajalt liigutatakse vaid vastavalt vajadusele mööblit. Selline suhteliselt tagasihoidlik lavakujundus annab solistidele ja koorile võimaluse hästi esile tõusta. Kujunduse ühe detailina on lava äärele asetatud kaktused. Etenduse algul tekkis kerge kartus, et selle taime omaduste tõttu hakatakse nendega pingutatud koomilisi võtteid tekitama. Õnneks lasti neil üsna rahus olla, aga Stanislavskist lähtudes pidid need siiski inimestega mingisse kokkupuutesse sattuma. See ka juhtus, aga etenduse keskel ja möödaminnes, mis mõjus väga hästi. Itaallanna kujundatud kostüümid on samuti väga maitsekad: kooriartistide pastelsetes toonides rõivastele vastanduvad solistide tunduvalt kirevamad riided, mis annavad hästi edasi XIX sajandi I poole hõngu. Mida värvikam tegelane, seda silmapaistvam on ka kostüüm, esmajoones don Pasquale valgest satiinist armastusväärne pulmaülikond.

Minu muljed „Don Pasqualest“ on esietenduselt. Peab ütlema, et sellist koosseisu, kus on nii tugev ja ühtlane ansambel, kuuleb Estonia lavalt harva. Nimiosa laulis Priit Volmer, kelle tugevaim külg on oma tegelase mitmekülgse karakteri kujundamine – selles on nii koomikat, mida rõhutab veelgi hiiglaslik kõht peenikeste jalgade kohal, kui ka traagikat, mis saavutab haripunkti Norina kõrvakiiluga. Selles stseenis on nii palju inimlikku valu ja kurbust, et paneb kogu hingest donile kaasa tundma. Tehniliselt oli Volmeri esitus laitmatu, rohkem oleksin aga igatsenud vanamehelikku sügavust ja tumedamat tämbrit. Aeg-ajalt oli ka probleeme vokaali saali kandumisega, oli lõike, kus ta laul mattus orkestri forte’sse. Lavastaja oli püüdnud olukorda parandada Volmeri asetamisega lava esiserva, aga täielikult see probleemi ei lahendanud. Ilmselt vajab orkestri dünaamika veel timmimist.

Alatu salaplaani sepitseja doktor Malatesta rollis oli Tamar Nugis, kes tundub minevat (nii kuulamiskogemuse, aga ka arvustuste põhjal) iga rolliga aina paremaks. Ühest küljest on talle looduse poolt antud kaunis tämber, teisest küljest on tema tugev külg erakordselt loomulik laulmine. Tema laulmine ja näitlemine on orgaaniliselt nii üks, et teda vaadates kipub ununema, et ta teeb mõlemat teadlikult – ta justkui lihtsalt on. „Don Pasquales“ osutub kahe baritoni – Pasquale ja Malatesta – proovikiviks duett „Cheti cheti immantinente“, kus „ülehelikiirusel“ tuleb edasi anda teksti, algul kumbki tegelane eraldi ja hiljem koos. Nugis ja Volmer suutsid erakordsele rütmitäpsusele lisada ka äärmise väljenduslikkuse.

Norina osa laulis Mirjam Mesak, kes on juba endale nime teinud väga tuntud ooperilavadel. Nüüd sai ka eesti publik nautida tema võrratut häält ja vokaaltehnikat. Kui Volmeri juures jäi hääles puudu vanamehelikkusest, siis Mesaku esimene aaria kõlas natuke „keskealisena“, hiljem see omadus aga kadus ning tema stiilipuhas ja tehniliselt laitmatu bel canto oli äärmiselt kaunis. Hea oli ka rollilahendus. Tema Norinas oli kõike, mida see osa vajas: siirast tütarlast, vaga nunna ja lõpuks fuurialikku naist. Norina armastatu Ernesto rollis astus esietendusel üles Malta tenor Nico Darmanin, kes hiljuti laulis ka Gounod’ ooperis „Romeo ja Julia“, mille kohta Kerri Kotta on märkinud, et tema vokaal on „tehnilises mõttes peaaegu igavuseni perfektne“.2 Perfektseks võib seda nimetada ka sel korral. Tenoripartiid on alati salakavalad ja ikka lipsab esitusel sisse mõni kahtlane ja katkemiseni pingul kõrge noot. Darmanin ei libastunud aga kordagi ning peale tehnilise täiuse oli tema esituses ka palju soojust ja siirust: tema tegelaskujust jäi mulje kui heatahtlikust noormehest, kes on tahtmatult kaasa tõmmatud teiste alatutesse plaanidesse.

Tore ja värvikas on võltsabielulepingut koostanud ja allkirju kogunud notari roll. Kuigi osa on teisejärguline, on selle vokaalpartii lõbusalt lahendatud – notar kordas papagoina teiste tegelaste sõnalõppe. Aare Kodasma esituses tõusis esile omapärane mahlakas tämber, mis pani südamest muigama.

Kui vaatasin aasta algul paari Estonia lavastust, siis valmistas mulle suure pettumuse orkester. Sel korral olid mängijad nagu ümber sündinud. Donizetti muusikas on kerge orkestri osa üle forsseerida, nii et see läheb raskepäraseks ja isegi natuke labaseks. Arvo Volmeri juhatusel kõlas orkester aga nõtkelt ja mitmeplaaniliselt, faktuur oli kerge ja õhuline. Üldiselt oli orkestri ja solistide koostöö hea, aga kohati võiks orkester vähem domineerida ja paremini soliste kuulata.

Publiku innustunud vastuvõtust võib arvata, et Estonia on saanud oma kavva ühe menutüki, mida tasub vaatama ja kuulama minna nii suurepärase muusika kui ka meeldiva lavastuse pärast. Ooperist kantuna lisan väikese mõttetera, mis sobib tänapäeva: kahe inimese õnnelikku koosolemist ei määra ei seadused ega rahvahääletused, vaid see, mida tunneb süda.

1 Andrus Kivirähk, Tolm ja lollus on püsivad. – EPL LP 25. IX 2020.

2 Kerri Kotta, Sotsiaalse seisukohavõtu sund, mis õnneks ei realiseerunud. – Sirp 27. IX 2019.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht