Aladin ja vana saabas

Eesti helilooming haarab lapsi

BRIGITTA DAVIDJANTS

Viis eesti muinasjuttu sarjast „Aladini imelamp“ 15. XI Estonia kontserdisaalis. Veljo Tormise muusikat esitasid Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Villu Veski (saksofonid), dirigent Heli Jürgenson.

„Vana saabas“ sarjast „Noorte filharmoonia“: Rein Rannap (klaver), Tanel Saar (lugeja), Tuule-Helin Krigul (flööt), Tallinna Kammerorkester, dirigent Risto Joost 21. XI Mustpeade majas.

Tallinna kultuurielu ei saa ammu enam süüdistada lastest võõrandumises. Peaaegu igal nädalavahetusel tuleb välja mõni lastele mõeldud asi, olgu kontsert või lavastus, küll midagi muud. Kuulasin nädalase vahega kaht lastele mõeldud kontserti, esimene Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja Villu Veski, teine Tallinna Kammerorkestri ja mitme solisti esituses.

Esimesel kontserdil kõlas viis eesti muinasjuttu, mis kuulusid Eesti Kontserdi tänavusse muinasjutusarja „Aladini imelamp“. Varem on samas sarjas esitatud näiteks Prokofjevi „Tuhkatriinut“ Pärnu Linnaorkestri ja Evelin Võigemasti osalusega ning peagi on tulemas Rimski-Korsakovi „Šeherezade’i lood“ Eesti muusika- ja teatriakadeemia sümfooniaorkestri ja Lembit Ulfsakiga.

Kõnesolev kontsert pühendati Veljo Tormise 85. sünnipäevale. Kammerkoori esituses kõlasid Tormise tuntuimad koorilaulud, alates „Päikese, kuu ja tähtedega“ ja lõpetades „Raua needmisega“. Sihtgrupi jõulisemalt haaramiseks oli laulukavale lähenetud interdistsiplinaarselt, abiks stsenarist ja lavastaja Margus Kasterpalu. Nii oli iga kooriteos seotud mõne tuntud eesti muinasjutuga, mida illustreeris omakorda selge narratiiviga filmilugu. Viimases esinesid meie armastatud näitlejad Guido Kangurist Hele Kõrveni, aga ka Leigarite rahvatantsutrupp.

Niisugune terviklahendus oli absoluutselt lollikindel. Teosed olid piisavalt lühikesed ja kompaktsed, et noorem publik neid jälgida suudaks. Vahepeal kõlanud muinasjutud andsid helide tõlgendamisel fantaasiale kahtlemata ruumi. Seda, kel sellest väheks jäi, aitas edasi pildirida, mida muusika võimendas.

Kontserdi kõige parem osa oli siiski muusika. Pärast sissejuhatavat juttu, kuhu mahtus nii lauljate kui ka pillitutvustus, tardusid lapsed „Jaanilaulude“ peale lihtsalt hiirvaikseks. Kindlasti oli oma osa Tormise vaata et maagilisel helikeelel. Ent olulist rolli mängis ka ülimalt professionaalne, kunstiliselt kõrgetasemeline esitus. Tormise repertuaar on aastaid olnud EFK firmanumber. Ja nii on see praegu. Koor esitas kodust repertuaari nõtkelt ja kargelt, kui kulunult see ka ei kostuks. Seda täiendas Villu Veski saksofon, mis sidus kontserdi elemendid tervikuks.

Mis puudutab pildirida, siis ilmselgelt illustreeris film muusikat, mitte vastupidi. See pakkus esteetiliselt kauni vaatemängu, sisaldas lihtsat sümbolismi ja parajat annust rahvusromantikat. Lapsepõlvest tuttavad muinasjutud aga tõid meelde ununenud emotsioonid. Muinasjutt katkust mõjub siiani kõhedalt ning vägeva vähi ja täitmatu naise lugu naiselikkust haavavalt, teisisõnu misogüünselt, nagu nüüd täiskasvanuna aru saan.

Nädal hiljem Mustpeade majas kõlas muusikat üpris teisest ooperist. Seal kanti ette uut ja vana repertuaari, nimelt Camille Saint-Saënsi „Loomade karneval“ ning Rein Rannapi ja Andrus Kiviräha „Vana saabas“.

Saint-Saënsi „Loomade karneval“ oli lastele hea valik: lood olid just paraja pikkusega, eri koloriidiga ja seeläbi piisavalt vaheldusrikkad. Õige mõtteotsa andis kuulajatele kätte Tanel Saar, kui viitas, millist looma noor kuulaja helidevoost parasjagu otsima peaks (muide, kahtlen sügavalt, et Saint-Saënsi nime lõpus t-täht kõlama peaks). Fantaasial on aga piiritu jõud ning esimese osa väärikate klaveriakordide ja pisut orientaalsete keelpillide peale sosistas nii mõnigi laps: „Ma kardan!“, uskudes vist tõsimeeli, et kohe marsib saali lõvi.

Kammerorkestri mängutehnikale ei saa midagi ette heita, muusikud on ometi professionaalid. Kohati jäi orkestrit kuulates tunne, et forte’d ja fortissimo’d kostavad küll hästi välja, ent keskmised registrid sumbuvad pisut ära.

Ka noor flötist, Tallinna muusikakeskkooli kasvandik Tuule-Helin Krigul oli igati oma ülesannete kõrgusel, kandes kõik fraasid kenasti välja ja hoides pillil ilusat tooni. Idee kaasata professionaalsete muusikute kõrval õppureid on loomulikult väga teretulnud. Ühest küljest loob see sidususe noorte ja juba küpsete muusikute vahel. Teisest küljest on see suurepärane võimalus propageerida muusikaharidust. Eks või ju idealistlikult loota, et mõni laps tuleb kontserdile, vaatab endast vaid pisut vanemaid esinejaid laval ja saab endagi tulevikuks inspiratsiooni.

Kusagil „Luige“ juures läks noorem publik, kes moodustas vähemalt poole saalist, juba rahutuks. Mõned siiberdasid juba varjamatult mööda saali ringi, vanemad kussutasid lapsi paigale, kes närvilisemalt, kes rahulikumalt. Tõsise muusika kuulamine pole naljaasi, isegi kui see on seatud lastele sobivasse lustakasse vormi. Mäletan isegi lapsepõlvest Hortus Musicuse kontserti, kust ema pidi minuga varem lahkuma. Ja ei suutnud mu tähelepanu paigal hoida ei reibas keskaegne muusika ega Mustoneni vahvad kottpüksid …

XIX sajandi prantsuse romantismile järgnes Rannapi ja Kiviräha uudisteos „Vana saabas“. Rannap teab, kuidas lastele kirjutada – see oli ilus, lihtne muusika, selgelt mažoorsete ja minoorsete lahendustega, kus puudus igasugune ambivalents.

Muusikaga paralleelselt kõlas Kiviräha tekst, mis oli muusikaga võrreldes ilmselgelt juhtpositsioonis. Rannapi looming jäi pigem illustratiivseks, matkides teksti: kui jutt oli printsessidest, kõlas ka muusika lüüriliselt, kui aga pööras võitluseks, kostsid marsirütmid. Tekst ise oli justkui tuntud muinasjuttude moodne parafraas. Ühel või teisel kujul olid olemas kõik elemendid, alates rahapajast, hundist ja jänesest ning lõpetades printsessi ja koletisega. Tekstis oli ka paras annus suvalisust, nii et kohati jäi tunne, et autor on kirjutanud täpselt nii, nagu torust parasjagu tuleb.

Ent, nagu öeldud, lapsed on halastamatu katsegrupp. Näiteks, kui algas „Loomade karnevali“ finaal, haaras muusika taas laste jäägitu tähelepanu. Ja Saint-Saënsile järgnenud „Vana saapa“ puhul ei tekkinud publikul üldse mingit keskendumisprobleemi. Nii võib kontserti pidada igati õnnestunuks: lõpp hea, kõik hea.