Allegoorilisi allusioone Birgitta festivalilt

IGOR GARŠNEK

Birgitta festival 7. – 15. VIII Pirita kloostri varemetes.

Juba üle kümne aasta on Tallinna Filharmoonia korraldanud Pirita kloostri maalilistes varemetes Birgitta festivali, mille kunstiliseks juhiks on jätkuvalt maestro Eri Klas. Muusikalavastuste suurfoorumina on Birgitta festival leidnud ja ka täitnud selle üsna avara muusikateatrite niši, mida meie teised ooperi- või teatrifestivalid kuigivõrd (konkurentsi mõttes) vist ei varjuta.

Öeldakse küll, et iga festival on eriline, kuid tänavuse Birgitta festivali tegi eelnevatest erilisemaks ehk märksõna „mitmekesisus“. Kõnealuse festivali puhul tähendab see eelkõige žanrilist mitmekesisust, s.t muusikalist etenduskunsti sõna otseses mõttes seinast seina – ooperiklassikast alates ning kaskadööride ja elektroonilise techno-tantsuga lõpetades.

Nii kireva programmi puhul on mõistagi pisut keeruline leida mingit muud ühisnimetajat peale juba mainitud mitmekesisuse. Mulle jäi tänavuse Birgitta festivali kavas silma kolm väga erinevat muusikalavastust – Haydni „Loomine“, Federico Fellini samanimelise filmi aineline „Orkestriproov“ ja Iisraeli tantsuetendus –, kus ühel või teisel viisil oli kasutatud allegoorilise lavakeele printsiipe.

Allegooria tähendab mõistulugu ja selles mõttes on ju pea kogu kunstilooming üks suur allegooria, mis leiab väljenduse oma väiksema venna, s.t kunstilise metafoori kaudu. Ent need kolm Birgitta festivalil nähtud muusikaetendust viisid mõttele, kuivõrd kõnetab või ei kõneta allegooriline-metafooriline lavastuslik leksika publikut juhul, kui selle sümbolite keel on mitmeti mõistetav või paiguti, näiteks muusikalavastuse aluseks olevat teksti silmas pidades, ühetähenduslikult koguni mõistetamatu.

Tänavuse Birgitta festivali suureks ja meeldejäävaks avaakordiks oli Haydni oratooriumi „Loomine“ monumentaalne, rahvusvahelise meeskonnaga teostatud lavastus (7. VIII), mida dirigendipuldist hoidis muusikalise tervikuna meisterlikult koos Risto Joost ning mille lavastamiseks kutsuti festivalile Ran Arthur Braun Iisraelist, kunstnikuks aga Justin Arienti Suurbritanniast. Tulemuseks oli võimsa paatosega, vaatemänguline ja suurepärane muusikaetendus. Kuigi mõne „allegoorilise“ küsimusega mõne kunstilise metafoori kohta.

Haydni „Loomise“ nüüdsest ettekandest rääkides ei saa muidugi mööda vaadata kolmest suurepärasest vokaalsolistist kolme peaingli rollis – Juhan Tralla ja Alfia Kamalova Saksamaalt ning Marcin Bronikowski Poolast. Kolm peainglit on metafoorsed tegelased suures allegoorias, milleks on Jumala poolt maailma loomine kuue päevaga.

Haydni oratooriumi lavastuses võis lõpupoole näha üles kerkimas hiigelsuurt ja efektset maakera, mis on loomise sümbolina täiel määral mõistetav, aga ka Taani lavakaskadööride akrobaatilisi trikke ja leegitsevate tõrvikutega tuletantsu, mis selles kontekstis enam nii üheselt tõlgendatav ei ole. Kas üldse peabki olema?

Ran Arthur Brauni lavastatud „Loomine“ moodustas oma kõikide – muusikaliste, teatraalsete, visuaalsete ja tantsuliste – komponentidega kokku kunstilise assamblaaži, kus iga sümbol või komponent eraldivõetuna ei pruukinudki konkreetset metafoorset tähendust kanda. Lavalises tervikus teiste kõrval aga küll. See kõnetas publikut päris kindlasti (standing ovations lõpus!).

Hoopis teist laadi, koomiliste sugemetega allegooriale tugines Natalja Satsi nimelise Moskva muusikateatri lavastus „Orkestriproov“, mis lähtus Federico Fellini samanimelisest filmist. Arvan, et need Birgitta festivali kuulajad-vaatajad, kes ei olnud Fellini „Orkestriproovi“ (1978) varem näinud, olid sellel muusikaetendusel ehk paremas olukorras, kui need, kellele see linateos tuttav. Tahes-tahtmata pressis end peale võrdlusmoment, mis ei olnud sugugi Moskva muusikateatri lavastaja Georgi Isaakjani kasuks.

Nii Fellini filmis kui ka Isaakjani muusikalavastuses on orkestriproov olukord, mis allegoorilises ja satiirilises võtmes kujutab meid ümbritsevas sootsiumis toimuvat. Kas orkestrantide mäss dirigendi vastu (Birgitta festivalil oli selleks Verdi tütre lapse-lapse-jne-laps Simone Fermani) tähendab parlamendi mässu peaministri vastu või midagi muud, on igaühe enda otsustada.

Kui Fellini „Orkestriproov“ lõpeb omamoodi apokalüpsise, muusikute prooviruumi lammutamisega, siis Moskva muusikateatri „Orkestriproovis“ midagi üldistavat või lõpetavat ei olnudki. Oli natuke nalja, ja ei olnud ka. Oli see nüüd allegooria või ei olnud ka … Mine võta kinni. Oletan siiski, et kui see etendus, mis lõpupoole taandus omavahel lõdvalt seotud ooperiaariate popurriiks, oleks kestnud vähem kui kolm tundi, oleks lavastuse kontsentreeritus sellest ainult võitnud ja otsad ei oleks niiviisi lõdvalt harali jäänud.

Jäänud on veel heita pilk Birgitta eelviimast festivaliõhtut (14. VIII) täitnud Iisraeli tantsuetendustele „Wonderland“ („Imedemaa“, Inbali tantsuteater ja Barak Marshalli koreograafia) ning „Killer Pig” („Tapjasiga”, LEV Dance Company).

Neist „Imedemaa“ puhul võis laval näha kümne tantsija-miimi allegoorilist teekonda läbi eikellegimaa ja kannatuste (nagu kavaleht selgitas), saateks kompileeritud fonogramm melanhoolsetest muusikanumbritest mitmesugustelt esitajatelt, näiteks Jascha Heifetz, Balkan Beat Box, Fritz Kreisler, The Barry Sisters jmt. Seejuures oli Barak Marshalli loodud koreograafia, õieti küll pantomiim, sedavõrd tinglik, et retseptsiooni mõttes ei kohustanud vaatajat mitte millekski. Mina näiteks ei järginud kavalehel etteantud juhiseid ja kujutlesin vaimusilmas hoopis üht teist lugu. Järgnenud „Tapjasiga“ oma abstraktse koreograafia, techno-muusika ja viie tantsija suurepärase kehaplastikaga jättiski vaatajale täiesti vabad käed – kujuta endale ette mida iganes. Kas või tapjasiga (võllanali praeguse seakatku ajal!).