Androidne Kraftwerk ? ja ikka veel!

IGOR GARðNEK

Ansambel Kraftwerk 30. V Eesti Näituste paviljonide C-hallis.

Kui vaadata, mida kirjutavad Kraftwerkist maailma muusikaleksikonid, siis võime lugeda järgmisi värvikaid epiteete: paranoid androids või mis veelgi tabavam ? robot?n?roll muusikud (?Guinness Rockopedia?, 1998). Tegelikult on mõlemad mõisted samavõrra täpsed kui mõnevõrra hägused. Nimelt võib Kraftwerki kooslust vaadata 1970. aastatest tõepoolest kui lavastatud androide (st. tehisinimesi pärisinimese ettekujutuses) eksponeerivat assamblaaþi, samas oleks tegelikult raske näha eriliselt korrastatud lavaruumis mingit haiglaselt mõjuvat paranoidset alget. Jah ? liigne püüd korrastatusele võib ehk muutuda isegi paranoiaks, kuid Kraftwerki outlook?i ja tehnoesteetika puhul tundub see küll pigem mingi teisejärguline küsimus olevat.

Iga aeg nõuab, teadagi, suuri tegusid, ent iga aastakümme ometigi erinevaid. See, millega Kraftwerk 1970. aastatel välja tuli, nõudis omajagu julget fantaasiat juba tollal, nõudis tulevikku vaatavat pilku ning terast ja täpset tehnoloogilist silma. Sest alustas (uskuge või mitte!) nüüdseks kõikide huviliste teadvusesse kinnistunud techno-bänd Kraftwerk aastal 1970 plaadiga (?Tone Float?), millel bändi praeguse imidþiga ei paista suurt midagi pistmist olevat. Ka mitte järgmisel plaadil ?Kraftwerk 2? (1971). Ning see Kraftwerk, kes on maailma muusikamällu nüüdseks sööbinud sellisena, nagu ta on, tuli avalikkuse ette albumiga ?Autobahn? (1974). Ning otse loomulikult sai ka nüüdsel kontserdil kuulda lugusid ?Autobahn?ilt?. Ent küsimus pole mõistagi üksikutes lugudes ? asi on hoopis nähtuses nimega Kraftwerk.

Ent mis on teinud selliseks oluliseks nähtuseks just Kraftwerki ja miks on ta meile ka praegu kõnekas? Juhul mõistagi, kui üldse on? Siinkohal ei saa (ja ei kavatsegi) ma jätta kõrvale omaenda isiklikke emotsioone ei oma esmakordsest kokkupuutest (küll telepildi vahendusel) ansambliga aastal 1978 ning nüüd, 26 aastat hiljem. Tollal rabasid nad maailma kõigepealt täiesti uue lavalise esteetikaga: karvaste mässuliste hipijärgsete rokkarite kõrvale tekkis järsku seitliga briljantiinsoenguga saksapärane (võrdlus Hitleri Reich?i aegsete inimeste väljanägemisega?) bänd, mis tegelikult ei eksponeerinudki ennast kui bändi. Ei ? nad polnud laval ka siis ju karvavõrdki inimesed, ikka robotid ja androidid. Ent küllap tollane sootsium tehisinimesi ootas ning ? ennäe! ? lõpuks ka sai. Mõistagi oli tollane maailm siis küllap ka mingi tehnoloogilise võidukäigu muinasjutu lummuses, et androidide-kujutelm nii hästi peale läks. Nüüd oleme (vist) mõnevõrra targemad, ent küllap meeles need tollased tehnoloogilised muinasjutud meil ju on.

Praegu on aeg teine: võime vaadata kinos Roland Emmerichi ökoloogilist katastroofifilmi ?Päev pärast homset? ka popkorni krõbistades, tundes end kinosaalis küll hetkeks turvaliselt, ent samas siiski teades, et tehnoloogiliste küsimustega on inimkonnal ometi tõsi taga. Ning sellel foonil on Kraftwerki siinsel hiljutisel esinemisel siinkirjutaja jaoks hoopis teine sisuline mõõtkava.

Kust algab muuseum meie teadvuses ning kust jätkub see muuseum juba kontserdilaval? Kraftwerki puhul ei näinudki seda küsimust tegelikult tekkivat, kuna nad on nii kindlalt valinud n.-ö. museaalse eksponaadi staatuse. Teada on, et Kraftwerki viimane album ilmus aastal 1991 (?The Remix?, vanade lugude remiksid) ning kõik muu on enam-vähem muutumatul kujul konserveeritud. Ka praeguseks, kevadel 2004. Tahes-tahtmata tõmbad paralleele teiste techno-bändidega (näiteks Yelloga) ning avastad, et ümberringi toimuvad muutused. Ning Kraftwerki puhul tekib hoopis huvitav paralleel ? pigemini sobiksid nad kui mitte just vahakujude muusemi, siis (kunagi kindlasti loodavasse) holograafiliste persoonide muuseumisse päris hästi. Sinna nad näikse ju kuuluvat ning seal saaksid nad virtuaalsel moel ka sajandeid hiljem oma virtuaalseid kontserte korraldada. Siis, kui liidreid Ralf Schütterit ja Florian Schneiderit isegi kalmistuplatsidel enam olemas poleks. Sest mis mõtet oleks tehnokultusel siis üldse kui mitte sedagi?

Lahkusin sellelt kontserdilt mõnevõrra hämmingulaadsete tunnetega ? kohtusin küll möödunud nooruspõlve ?elektrooniliste revolutsionääridega?, ent tabasin end samas ka mõttelt: oh aeg, miks sa ühtedele küll peatud ning teistele sugugi mitte?