Avastades uusi heliloojaid ja ansambleid

Just õnnestumiste, ettekujutuste ja tõlgenduste kogum annab heliloojale hindamatu kogemuspagasi selle kohta, kui erinevalt võib tema kirjapandu kõlada.

TALVI NURGAMAA

Detsembri algul jõudis lõpusirgele väga eriline ja laiaulatuslik noorte Euroopas õppivate heliloojate konkurss DYCE (Discovering Young Composers of Europe ehk „Avastades noori Euroopa heliloojaid“). Konkurss algas juba ­ 2018. aastal, mil kuulutati välja üsna tavapärane kindla instrumentatsiooniga (flööt, klarnet, viiul, tšello, klaver, löökpillid) noodivoor. Žürii valis igas neljas regioonis välja kolm teost, seega kokku kaheteistkümne helilooja tööd. Teosed kanti ette 2019. aasta kevadel kolmekaupa ning need esitas neli ansamblit, igaüks oma kodumaal: Divertimento Itaalias, Cikada Norras, ansambel U: Eestis ja Taller Sonoro Hispaanias. Hääletamisel, kus osales publik ja nelja ansambli liikmed, valiti heliloojate hulgast välja neli: João Ceitil Portugalist, Andreas Tsiartas Küprosest, J-T Vesikkala Wittmacher Soomest ja Yiqing Zhu Hiinast. Noored autorid said kirjutada omakorda veel uued teosed, mille tõid ettekandele kõik neli ansamblit. Nii said mõlema vooru edukalt läbinud komponistid võimaluse kuulda professionaalse nüüdismuusikale spetsialiseerunud ansambli esituses koguni oma kahte teost ning neist viimati kirjutatut suisa neljas esituses.

Selline konkursi ülesehitus näib juba iseenesest unenäoliselt rikkaliku võimalusena. Kui mõelda levinumatele noorte heliloojate konkurssidele, siis tavaliselt piirduvad need sellega, et saabunud partituuride hulgast valitakse välja teosed, mille üks muusikakollektiiv ka ette kannab. Ülejäänud teosed jäävad n-ö sahtlisse, ehkki ka nende hulgas võib olla väga palju mängimisväärset materjali. Sellist töö- ja ressursikadu leevendab variant, kui suurem paremik võetakse muusikakollektiivide juures ette lihtsalt kommentaaridega läbimänguks (reading session). Samuti on võimalik, kuid mitte väga levinud konkursivariant, kus heliloojad esitavad konkursile oma portfoolio ning ansambel valib olemasolevate teoste põhjal helilooja, kellelt tellitakse uudisteos. Seega andis DYCE juba esimeses voorus võimaluse tavapärasest rohkematele heliloojatele, kuna esituseks valiti välja kaksteist teost (kuigi iga regiooni peale valiti kolm heliloojat). Sellest veel märkimisväärsem on aga teine voor, kuhu pääsenud komponistid said oma loomingut kuulda lausa nelja ansambli esituses.

Ansamblid

Projekti DYCE nelja ansamblit ühendab see, et nad esitavad regulaarselt uudisteoseid ja ka üleüldiselt nüüdismuusikat. Tegemist on vaieldamatult kõrge­tasemeliste muusikakollektiividega, kes suhtuvad kirjapandusse suure austusega. Ometi on nende rahvuslik-kultuuriline ja kogemuslik taust ning ka püsikoosseis väga eriilmelised. Kõik kollektiivid on osanud teoste idee, vormi ning enamasti ka struktuuri suurepäraselt välja tuua, aga artikulatsiooni, dünaamika, tempomuutuste ja tämbrinüansside tõlgendus on väga isesugune.

Kaks ansamblit esitasid teosed dirigendiga, kaks dirigendita. Võiks ju arvata, et dirigendi abil on tulemus terviklikum, kujundlikum ja püsib paremini koos, kuid eri esituste kuulamise põhjal on aru saada, et alati ei pruugigi nii olla. Mõned hetked esitatust on jäänud dirigendi juhatusel kammeransambliliselt pigem nõrgemaks ning alati ei ole garanteeritud, et tänu dirigendile tajutakse fraasi või mõnd suuremat muusikalist üksust terviklikumalt kui ilma. Samade lugude esitustes on huvitav jälgida, kui palju võivad lahkneda ansamblite keelpillimängijate ette­kujutus vibrato – non vibrato nüanssidest ja laiendatud tehnikate (või musique concrète instrumentale’i mõjutustega) kõlapaleti esteetika. Poogna ülesurvega mängitud keelpillihelid võivad olla väga tundlikult stiilipuhtalt lachenmanniliku kujundlikkusega välja mängitud, kuid sama teose samas kohas on mõne teise esituse puhul tajuda ka agressiivsemat karakterit – kuigi ülesurve ei peaks nüüdismuusikas alati seostuma agressiivse karakteriga. Samuti erineb keelpillidel spazzolato ja ringleva poogna surve, amplituud ja intensiivsus.

Teosed

Neli uut teost olid väga isemoodi vormi ning karakteri- ja kõlamaailmaga. Kõige n-ö traditsioonilisema kõlaga sattus olema João Ceitili teos „SarabaNde“. Helilooja idee on olnud alustada klaari kõlapildiga, mis teose jooksul muudkui moondub ja hägustub. Ceitil on kasutanud selge algmaterjalina barokkmuusika elemente ning rõhutanud, et ka artikulatsioon võib olla barokipärane ja valjem dünaamika tähendab intensiivsemat mängu. Helilooja püüab akustilistel pillidel rakendada materjali järkjärguliseks hägustamiseks modulaarsünteesi ideed, paigutades kõlakombinatsioone ja barokilikke motiive kogu loo vältel ümber. Mulle tundus, et seepärast oleks vaja leida viis, kuidas eri tämbrid üheks kokku sünteesida.

Huvitaval kombel on kõlaline tulemus minimalistlik ja sarnaneb isegi Arvo Pärdi muusikaga. Siin imetlesin ansambli U: barokset artikulatsiooni ja läbipaistvat, pehmet kõla. Hoolimata sellest, et Ceitili „SarabaNde“ on neli neljandikku taktimõõdus, tajusin nende pulsis ja fraasis sarabandilikku vetruvust. U: esitusest ei olnudki hoomata, et minimalistliku materjaliga peaaegu kolmteist minutit vältava teose puhul võiks klaar kõla ja lõpuni keskendumine olla paras katsumus, küll aga tõestasid seda teiste ansamblite esitused. Divertimento ja Cikada esituse artikulatsioonis ei tajunud ma väga barokilikku lähenemisviisi. Ka Taller Sonoro esitus tundus algavat üsna hea varajase muusika tunnetusega, kuid näis, et ansambel ei olnud eriti otsinud heli ühte sulandumist, vaid lasi eri häältel reljeefsemalt välja kosta. Modulaarsüntesaatori muutuvale helile mõeldes tundus aga Cikada esitus kõige ideaalsema sulandunud akustikaga – või ka mikrofoni salvestuskaugusega. Seevastu Divertimento ansamblil võis kõiki pille selgelt eristada ning kogu loo mulje oli hoopis teistsugune.

Yiqing Zhu on teoses „Partita“ julgelt mänginud laiendatud tehnikatega. See on väga virtuoosne, hoogsate karakteritega viiest soolokontsertiinost koosnev kompaktse vormiga kompositsioon. Teos on proovikivi igale soleerivale pillile, aga nõuab ka kogu saateansamblilt head reaktsiooni ja kammeranambli­tunnetust. „Partitas“ sai interpretatsiooni erinevusi jälgida suisa pillide kaupa. Huvitav, et kaks flöödimängijat (U: ja Divertimento) olid leidnud flöödi­kontsertiino sarnase, minu meelest isegi funky-laadse karakteri, samal ajal kui Cikadal on flöödikontsertiino karakter pisut pehmem ning Taller Sonorol on kogunisti aeglasem tempo ja pehmem väljendusviis. Seevastu Taller Sonoro on otsustanud jälle rohkem tekstist välja artikuleerida.

Klaverikontsertiino puhul annab huvitaval kombel teistsuguse kõla juba ettevalmistatud klaver ning vormi mõjutab paljuski see, kuidas on suhtutud vahepealsesse aeglasemasse temposse. Kolmanda osa viiuli- ja tšellokontsertiino puhul meeldib mulle teistest ansamblitest enam Cikada ja U: esitus just selle poolest, et soolopillid on väga ilmekalt esile tulnud, karakter on väga selge ning viiuli ja tšello vastastikune mõju toimib partituuri järgi ja ülimalt orgaaniliselt. Teistes esitustes sulanduvad instrumendid pigem ansambli sisse ja kahe soolopartii omavahelist seost ei tunnetata nii tugevalt. Klarnetikontsertiino puhul on kõik ansamblid saavutanud nokturniliku atmosfääri, kuigi ka seal on artikulatsiooni ja multifoonide kõla lahknevusi. Viimases osas ehk löökpillikontsertiinos, mida helilooja ise kirjeldab tokaatana, on tunnetatavad Taller Sonoro ja ansambli U: pürgimused originaalilähedase ülivirtuoosse tempo poole, Divertimento ja Cikada on aga teinud kirja pandud tempos mööndusi, et selgrooga rütmistruktuur ja nurgeline karakter esile tuua.

Kõige raskemini hoomatava vormiga, aga samal ajal väga huvitav teos oli minu arvates J-T Vesikkala Witt­macheri „into these worldless houses“ ehk „neisse maailmatuisse majadesse“. Kompositsioonis ei ole taotletud programmilisust ja selles on püütud edasi anda sõnatut seisundit. J-T Vesikkala Wittmacherile meeldib kõlakombinatsioonidega katsetada ning seda teeb ta rikkalikult ja mõnuga. Sellegipoolest annab ta sissejuhatuseks kuulajale juhtlõnga väga arusaadava sekundi­intervallis legato-motiiviga, mis kulgeb pisut varieeritud rütmiga (väljakirjutatud aeglustused-kiirendused) eri instrumentide vahel, lisades sinna aina uusi tämbreid ja materjali. Teost kuulates tekitas eriliselt põnevust Cikada väga eredalt kujundlik, suurepärase vormitunnetuse ja -suunaga ning dünaamika­nüansse täis esitus. Imelikul kombel mängib ka siin akustika nende kasuks, isegi kui sellel on küllaltki pikk, aga mitte liiga koormav kaja. Ansambel U: puhul meeldis ka täpne, delikaatne, väga selge kõlaline diferentseeritus, kus tavalisest pillikõlast eristuvad selgelt n-ö laiendatud tehnikad. U: interpretatsioon tundub mulle võrreldes Cikadaga pigem otsiv – korraks kuhugi suunduv ja siis vaibuv. Iseenesest sobib see autori sõnatu oleku taotluse ja teose pealkirjaga, kuid nõuab minult kuulajana sisseelamiseks suuremat oma­panust kui Cikada esitus.

Vastukaaluks J-T Vesikkala Wittmacheri teosele on Andreas Tsiartase teos „Ìérkos“ isegi pisut programmiline. Sõna „Ìérkos“ tähendus on Küprose dialektis seotud maa pühitsemise või sakraalse ruumi loomise rituaaliga. Helilooja on selles teoses oma kõlakombinatsioonidega samuti soovinud luua püha ruumi. Tsiartas on teose materjali­kasutuses väga selgete nappide piiridega ning kõlalistes taotlustes kindel ja leidlik – just see leidlikkus tagab teosele igas esituses erilise atmosfääri. Mulle tundusid seejuures vaikus, pausid, niente ja ppp selles helitöös väga tooniandvad, et püha ruumi aimdust esile tõsta. Kõlapildi ja nüansside, delikaatsuse ja intensiivsuse tasakaalu ning ka improvisatsioonilisuse poolest oli minu kujutlusele kõige lähemal ansambel U: esitus, kus teose meeleolu tuleb esile just tänu väga filigraansetele kõlamuutustele ja respektile väiksemategi dünaamikanüansside vastu. Olin samuti võlutud Cikada esituse kujund­likkusest ning väga hea suunaga üles ehitatud kulminatsioonidest. Norra ansambel mängis kõige täpsemini, kuid nad olid omale dünaamikas võtnud palju interpretatsioonivabadust. Teose algupoolel oli esitustes väga palju eri arusaamu noodis kirjapandust: tohutult lahknes puhkpillide tõlgendus ülemheli-glissando’st flöödil ja klarnetil ning tummast põhihelist klarnetil. Siin erines ülemhelide vahetumise dünaamika, konkreetsus, kiirus ja valjus ning ka see, mida mõistetakse tumma põhiheli all. Näiteks Taller Sonoro flöödimängija vahetas ülemhelisid väga aeglaselt, tuues valjult ja selgelt välja neist mõned üksikud, kuid teised mängisid vaikseid ülemhelisid kõrges registris. Divertimento klarnetimängija tõi ülemheli-glissando’s väga selgelt ja valjult välja mõned üksikud helid, teised klarnetistid hoidsid seal väga vaikset nüanssi.

Teose „Ìérkos“ puhul on mõnel juhul selgelt vahet tehtud, kus on helikõrgused ja detailitäpsus väga tähtsal kohal ning kuidas on kiiremate passaažide või motiivide puhul tähtsam muusikaline idee – reljeef, kiirenev rütmi­figuur, tämbrinüanss, millesse on juba iseenesest improvisatsioonilisus sisse kirjutatud. See aga ei tähenda, et neid motiive ei võiks ülitäpselt välja mängida – vähemasti ei tohiks mingil juhul kaduda automaatse umbmäärase soorituse varju püüdlus olla neis passaažides kiireneva rütmi, tremolo ja äärmusliku sul ponticello’ga võimalikult täpne. Teose ühes akumuleeruvas lõigus sain kuulda jahmatavaid karakteri erinevusi. See oli accelerando’ga pikemate vältuste ja kiireneva rütmifiguuriga lõik, mille faktuur tiheneb eri pillidel sama materjaliga ning dünaamika läheb astmeliselt valjemaks, kuid siiski alati ka piano’sse tagasi. U: lahendus oli delikaatne, edasi­tungiv, aga filigraanne, Taller Sonoro ja Cikada esitus oli julgem ja intensiivsem, Divertimento suund ja tõlgendus, kus keelpill oli kasutanud juba isegi poogna ülesurvet, jäi juba agressiivsuse piirimaile. Sellegipoolest tuli kõigi nelja esituse puhul esile teose „Ìérkos“ poeetilisus ja meeleolu.

Loomulikult mõjutab ka akustika (ja selle projekti puhul salvestus), kuidas mõnele esitusele või teosele mõjub pillide selge eristumine või ühtesulamine. Üllatuslikult palju erineb ka ansamblite ettekujutus laiendatud tehnikatest. See on küll ühtlustunud saksa kultuuriruumis liikuvatel ansamblitel, kel on vaikimisi välja kujunenud küllaltki selged reeglid. Mitmekülgsus ja erisugused arusaamad muidugi ka rikastavad põnevalt esitust. Just õnnestumiste, ettekujutuste ja tõlgenduste kogum annab heliloojale hindamatu kogemuspagasi selle kohta, kui erinevalt võib tema kirjapandu kõlada ja kuidas kirjapandut veel paremini vormida või mil viisil interpreetidele oma ideed vahendada, et esitus oleks autorile endale ideaali­lähedane.