Bachi ?Muusikaline ohver?

MIRJE MÄNDLA

Tänavust XVIII Tallinna rahvusvahelist orelifestivali jääb märgistama võimalus, et soovijatel oli võimalus festivali Eesti solistidest ansambli esituses kuulata Niguliste kirikus teost, mida selle kontserdi kunstiline juht Andres Mustonen nimetas olevat pasliku nautida neile vähestele kuulajatele, kes suudavad huvituda abstraktsest mängu ilust, klaaspärlimängust Hesse vaimus. 6. augustil esitas festivali ansambel J. S. Bachi 1747. aastal trükis ilmunud teose ?Muusikaline ohver?. Selles mõttes assotsieerus kontsert ehk isegi rohkem ka samaaegselt käiva ?Klaaspärlimängu? festivaliga. ?Muusikalise ohvri? kirjutamise inspireeris helilooja külaskäik Preisi kuninga Friedrich II õukonda Potsdamis 1747. aastal, mil Friedrich II mängis Bachile kui kapellmeistrile ette teema, mille Bach esitas fuugavormis. Hiljem kirjutas Bach juurde veel rea suurepäraseid polüfoonilisi kompositsioone kaanonite ja sonaadi kujul.

Kuid kas on oluline, et need polüfoonilise tehnika musternäidised on sündinud just sellel teemal? Ajalooliselt muidugi mitte, aga samas võime kiita Friedrich II, et ta mängis ette teema, mis võimaldas hiljem seda kasutada polüfoonilistes struktuurides. Bachi ?Muusikaline ohver? võtab kokku Euroopa mitmehäälsuse seadused ja võimalused. See on teos, mida on tõesti nauditav kuulata nii tõsisel barokkmuusika sõbral kui lihtsalt Euroopa mitmehäälse muusikakunsti austajal.

Andres Mustonen oli valinud seda teost esitama ansambli, mis esines orelifestivali solistide ansambli nime all. Publikul oli võimalus näha Eesti paremaid kammermuusikuid, kellest vähemalt osa kuuluvad Mustoneni püsivate koostööpartnerite hulka, näiteks flötist Neeme Punderi, klavessinist Ivo Sillamaa ja gambist Peeter Klaasi.

Kuna ?Muusikaline ohver? ei ole tervikteos, peavad interpreedid alati välja töötama versiooni, kuidas seda teost kontserdil ette kanda. Mustonen liigendas kaanoneid ära kasutades visuaalseid võimalusi. Iga kaanoni eel süütas ta altari ees ühe küünla ning neid kaanoneid esitati kiriku äärtel. Bachi teos algas kuulajate jaoks teemaga, mis kõlas Andres Uibo esituses orelil. Sellele järgnesid mitmehäälsed kaanonid, mida esitanud interpreedid asetsesid kiriku paremas servas, hiljem kõlas muusika juba vasakul pool, ja kulmineerusid altari ees. Kontserdi ja teose kohal hõljus visuaalne rist, väga iseloomulik sümbol barokiaegses muusikas, mida Bach armastas ka rohkelt oma partituuridesse kirjutada. ?Muusikalise ohvri? kõige kontsertlikum osa sonaat kõlas aga otse altari ees, tavapärases kontserdipositsioonis.

Nagu selle muusikaõhtu kunstiline juht Mustonen õigustatult sõnas, ei nõudnud Bach ilmselt oma muusika kuulajatelt nii palju, et need oleksid pidanud tema ?Muusikalise ohvri? kõiki kombinatsioone tingimata järjest kuulama. Interpreedid võiksid ideaalis tõepoolest esitada Bachi loodud muusikat analoogiliselt Hiina varasele interpretatsioonikunstile: väikses valitud ringis, ehk vaid iseendale või asjatundjaist publikule.

Tänu Bachi ?Muusikalise ohvri? esitamisele leidsid orelifestivalil sobivat kuulamist ka need vähesed, kes muidu ehk armastavad koduses miljöös kuulata Bachi ?Goldbergi variatsioone? Perahia või Gouldi esituses.