Briti maastikud Tallinna vanalinnas

Peaaegu iga kontserdi kavas oli midagi briti heliloojatelt. Selline teemavalik on igati tervitatav, sest inglise muusika kõlab kontserdikavades täiesti teenimatult liiga harva.

ÄLI-ANN KLOOREN

Tallinna kammermuusika festival 24. – 30. VIII, kunstiline juht Anna-Liisa Bezrodny.

Tänavune Tallinna kammermuusika festival oli pidulikum kui eelmine ja kandis ilusat ümmargust kahekümnendat järje­korranumbrit. Teist aastat järjest oli festivali kunstiline juht Anna-Liisa Bezrodny ja nii nagu eelmiselgi aastal, läksid kõik kontserdid justkui ühes jadas, moodustades terviku, kus peamiselt samad esinejad astusid üles eri koos­seisudes. Tegemist oli nagu äraspidise versiooniga Ivan Krõlovi valmist „Kvartett“, mille tegelased vahetasid küll asukohti, kuid pillimängust asja ei saanud. Nüüd oli aga olukord täpselt vastupidine: ükskõik milline koosseis ka ei olnud, ühtemoodi hästi kõlas see ikka. Selle festivali nauditavaim külg oligi just muusikute koosmäng: ei olnud ju tegemist kestvalt kokku harjutanud ansamblitega ega astunud ükski koosseis üles üle ühe korra, aga võib-olla just see panigi pingutama ning jälgima erilise tähelepanu ja hoolivusega kaasmängijaid, mis oli selgelt kuulda ka äärmiselt tundlikes ja tasakaalustatud esitustes.

Kuigi igale kontserdile oli antud eraldi pealkiri, järgnesid need üks­teisele voolujooneliselt ja sellel, kus üks kontsert lõppes ja teine algas, ei olnudki otsest tähtsust, erand oli vaid Lauri Jõelehe plaadiesitluskontsert. Seetõttu ei kirjuta ma igast kontserdist eraldi, vaid toon välja festivalinädala eredaimad hetked.

Kahjuks jäi mul kuulmata avakontsert, nii et minu festival algas Wolfgang Amadeus Mozarti oboekvartetiga F-duur KV 370, mille esitasid Kalev Kuljus (oboe), Johannes Põlda (viiul), Andres Kaljuste (vioola) ja Claude Frochaux (tšello). Ja milline algus see oli! Pean seda üheks paremaks kammermuusika esituseks, mida olen kunagi kuulnud – ei mäletagi, et oleksin tänu muusikale kogenud sellist tundeliigutust, nagu see ettekanne minus esile kutsus. Kalev Kuljuse mäng on niivõrd fantastiline, et ma ei oska selle kirjeldamiseks õigeid kiitvaid omadus­sõnu valida, aga täiuslik tulemus saavutati ikkagi kõikide mängijate suurepärase koostöö tulemusena.

Vaid grammi võrra alla jäi Franz Schuberti igihalja „Forellikvinteti“ A-duur D 667 esitus, kus võlus samuti mängijate üheshingamine. Kuigi teose „peaosades“ on viiul (Bezrodny), vioola (Kaljuste) ja tšello (Jan-Erik Gustafsson), siis sel korral jäid eriti kõrva hoopis ­klaveri- ja kontrabassipartiid. Pianist Mackenzie Melemedi mäng oli äärmiselt delikaatne ja õhuline, aga tõmbas ometigi kogu aeg tähelepanu, Regina Udodi kontrabass andis aga kogu teosele hea põhja ja energia.

Veel tahan esile tõsta Andres Kaljuste ja Sophia Rahmani duot, kelle esituses kõlas Tõnu Kõrvitsa sonaat „Üksinduse visandid“ vioolale ja klaverile. Teos ise on oma unenäolisuses ülimalt mõjuv (sonaadi kuus osa kannavad vaheldumisi alapealkirju „kadents“ ja „unenägu“) ning selle lummava atmosfääri andsid interpreedid suurepäraselt kuulajatele edasi.

Kui nüüd natuke nuriseda, siis teistest esitustest jäi kahvatumaks Claude Debussy „Meri“ Sally Beamishi seades klaverile, viiulile ja tšellole. Asi ei olnud siiski niivõrd esinejates (Melemed, Bezrodny, Gustafsson), vaid seades. Tõe­näoliselt võib seda versiooni mõnuga kuulata, kui võrdluseks ei kõla kõrvus algne teos oma impressionistlikus õhulisuses ja sillerdavuses. Siin domineeris aga liigselt klaver, mis mattis enda alla keelpillide õrnu helisid, ning üldmulje oli liiga jõuline.

Tänavune festival kandis pealkirja „Briti maastikud“, mis tähendas, et peaaegu iga kontserdi kavas oli midagi briti heliloojatelt. Selline teemavalik on igati tervitatav, sest inglise muusika kõlab kontserdikavades täiesti teenimatult liiga harva. Eks siin võib leida teatud põhjusi. Ei ole ju brittidel klassitsismi ja romantismiajastust ühtegi suurt nime välja käia – aga seda muusikat mängitakse kõige enam –, nii et XX sajandi algul läks sakslastel käiku lausa selline põlglik väljend nagu „das Land ohne Musik“ ehk „maa ilma muusikata“¹. See väide on kindlasti liialdus, kuid siiski võib XIX sajandi lõppu pidada inglise muusika taassünni alguseks: esile tõusid sellised nimed nagu Edward Elgar, Ralph Vaughan Williams, Gustav Holst, Frank Bridge jpt. Oma võrdlemisi traditsioonilise helikeelega tundusid nad Mandri-Euroopa publikule aga kohe lootusetult vanamoodsad ning kutsusid taas esile teatud üleoleva suhtumise briti muusikasse. Nüüd sadakond aastat hiljem võime brittide muusikat kuulata juba n-ö moevabalt: siin on palju suurepärast ja omanäolist, sealjuures selgelt inglaslikku muusikat. Oma osa on siin Cecil Sharpil – mehel, kelle surmast möödub tänavu sada aastat ja kes täitis Briti saartel sama rolli nagu meil Süda-Saar-Kreek, kogudes umbes 5000 rahva­laulu. Sellest põhjatust varamust on mitmedki briti heliloojad inspiratsiooni ammutanud, mis väljendub eelkõige inglise rahvamuusikale omaste modaalsete laadide kasutamises.

Sel festivalil oli üks hea näide eht­inglaslikust muusikast Malcolm Arnoldi (1921–2006) 1966. aastal loodud „Fantaasia“ soolometsasarvele op. 88 (esitas fantastiline briti metsasarvemängija James Pillai). Selle kolmeosalises vormis teose äärmised osad kujutavad inglise tööliste lõbusat kõrtsiõhtut, mida helilooja ongi edasi andnud rahvamuusika intonatsioonide ja rütmidega.

Veelgi kõrgemat mängutehnilist meistriklassi näitas Pillai Thea Musgrave’i (snd 1928) teose „Muusikat metsasarvele ja klaverile“ esitusel (klaveril Sophia Rahman), mis on loodud küll kahe instrumendi dialoogina, kuid paratamatult tõusis siin nii tämbrite kui ka virtuoossete käikudega esile just metsa­sarv. Võib isegi öelda, et eri mängu­võtetega oli saavutatud omapärane metsasarve dialoog iseendaga, ja see tegi selle teose eriti põnevaks.

Musgrave’i loomingu kõrval kõlas samal kontserdil Rebecca Clarke’i (1886–1979) 1921. aastal valminud klaveri­trio (esitajad Põlda, Frochaux ja Rahman). Teose tohutult kirglik ja tormakas algus haaras kohe esimestest taktidest kaasa ning esitajate intensiivsus püsis kogu teose vältel, ka aeglasemates ning kohati lausa salapärastes lõikudes. Kokku­võttes väga huvitav ja kaasa­kiskuv teos, nagu ka Peter Hope’i (snd 1930) „Neli eskiisi oboele, fagotile ja klaverile“, kus puhkpillidel andsid muljetavaldava esituse Riivo Kallasmaa ja Amy Harman. Harmani kauni tooni ja laitmatu tehnikaga fagotimängu sai kuulda veel USA helilooja Amy Beachi (1867–1944) ülimalt romantilises romansis fagotile ja klaverile. Tänan muusikuid vähetuntud või lausa tundmatute (nais)heliloojate suure­päraste teoste kavva võtmise eest!

Vähem tuntud heliloojate hulka võib arvata ka Frank Bridge’i (1879–1941), kelle suurim tuntus on tulnud tema õpilase Benjamin Britteni teose „Variatsioonid Frank Bridge’i teemale“ kaudu. Et aga Bridge on ka ilma Brittenita täiesti arvestatav helilooja, tõestas tema imeilus ja kirglik keelpillikvintett e-moll, mis kõlas Rootsi-Mihkli kirikus hilisõhtusel kontserdil (esitajad Bezrodny, Põlda, Kaljuste, Kaija Lukas ja Gustafsson). Festivali kava suurim üllatus oligi võib-olla see, et inglise läbi aegade parimaks heli­loojaks hääletatud Brittenilt ei olnud kavas midagi, küll aga oli mitme teosega esindatud teise koha omanik Edward Elgar (1857–1934).²

Tänavuse festivali resideeriv helilooja oli Lauri Jõeleht, kelle looming kõlas mitmel õhtul, lisaks oli kavas veel tema vastilmunud plaadi „Music for Piano“ esitluskontsert (klaveril Irina Zahharenkova). Kontserdi jaoks oli Jõeleht valinud oma plaadistatud teoste vahele mängimiseks William Byrdi loomingut. Selline valik osutus natuke riskantseks, sest Byrdi muusika on juba iseenesest väga nauditav, aga Zahharenkova suutis neist paladest oma virtuoosse ja värviküllase esitusega luua tõeliselt elegantsed pärlid. Jõelehe klaveriteosed olid sümpaatsed, kuid näib, et ta tunneb end vabamalt mediteerivat ja salapärast muusikat luues. See hakkas kõrva nii palades „Stella matutina“ ja „Laul“ kui ka klaverisonaadis, kus jõulised, kohati lausa agressiivsed lõigud jäid kahvatumaks, kuidagi ebaloogiliseks ja nurgeliseks. Mõni päev varem kõlanud teos „Videvikus“ viiulile, oboele, tšellole ja klaverile jättis mulle kuuldud Jõelehe teostest kõige sügavama mulje. Oma teost tutvustades ütles helilooja, et videvik on vaikne, aga sellal juhtub ka asju ning nii oli teos ka üles ehitatud. Alguse salapära ja müstilisus kruvis pinged üles, ent kui „asi“ kätte jõudis, osutus see isegi liiga tavaliseks. Aga nii on see sageli ka elus: protsess osutub põnevamaks kui tulemus.

Lõppkontsert oli Festivali Tuleviku Orkestri päralt, dirigeeris Andres Kaljuste. Orkester koosnes peamiselt noortest Muba pillimängijatest, lisaks veel mõned mängijad VHKst ja EMTAst, kusjuures viiulirühmade kontsertmeistrid olid ukraina üliõpilased. Ettekandele tulid Johann Sebastian Bachi topeltkontsert oboele ja viiulile c-moll BWV 1060R (solistid Bezrodny ja Kallasmaa) ning Antonio Vivaldi kontsert neljale viiulile ja keelpilliorkestrile nr 10 h-moll RV 580. Neli viiulisolisti tulid orkestrist ning said oma soolodega kenasti hakkama, eraldi tuleb esile tõsta esimese viiuli kontsertmeistrit Sofija Javorskat, kes esines täiesti küpse muusiku tasemel.

Selgi kontserdil ei kaldutud kõrvale festivali peateemast: briti muusikast kanti ette Edward Elgari serenaad keelpilliorkestrile e-moll op. 20 ja Lauri Jõelehe uudisteos „Variatsioonid Dowlandi teemale“, mille lõpulõiguks oli helilooja seadnud John Dowlandi pala „The Earl of Essex Galliard“ ehk „Essexi krahv Galliard“. Minu arvates olid selles loos samad probleemid, mis ülejäänuteski: aeglane ja mõtisklev muusika oli äärmiselt nauditav, kuid kohatised küsitavused tekkisid muusikalise materjali arendamisel jõulisemates lõikudes.

Kontsert lõppes Charlie Chaplini ehk nagu Kaljuste ütles, maailma kõige mittekuulsama helilooja kahe igihalja palaga. Ettekandele tulid Vladimir Agopovi seatud „Terry teema“ filmist „Rambi­valgus“ ja „Naerata“ „Moodsatest aegadest“³. Kummalisel moel avaldus orkestri koolilapselikkus kõige rohkem just nende lugude esitamisel. Mõlema puhul oleksin oodanud suuremat melanhooliat, nostalgiat ja isegi sentimentaalsust – kõike seda, mida sisaldab Chaplini hulkuri tegelaskuju ja „Rambivalguse“ traagiline sisu. Aga tänapäeva infokülluses läheb nii mõndagi väärtuslikku kaduma ja ega enam saagi olla kindel, et kõik praegused noored on mõnda Chaplini filmi näinud, ning nii võibki õige meeleolu saavutamine osutuda tabamatuks.

Tallinna kammermuusika festivali juurde käib ka kena traditsioon kuulutada välja aasta noor muusik ja täiesti ebaüllatavalt omistati tänavu see tiitel viiuldaja Hans Christian Aavikule.

1 Oscar A. H. Schmitz, Das Land ohne Musik: englische Gesellschaftsprobleme. Georg Müller, München, 1914.

2 The 25 Greatest British Composers of All Time. BBC Music Magazine 2023 nr 8.

3 „Limelight“, Charles Chaplin, 1952; „Modern Times“, Charles Chaplin, 1936.