Christopher Stembridge’i ajalooteadlik interpretatsioon

Marju Riisikamp

Tähelepanuväärne on fakt, et inglise interpreet Christopher Stembridge väisas Eestit esmakordselt 1991. aastal. Seega on tema kontsertvisiitide ajalugu niisama pikk kui taasiseseisvunud Eestil. Nüüdse külaskäigu ajavahemikku 26. kuni 31. märtsini mahtus neli kõrgetasemelist kontserti.

Cambridge’is keeli ja Oxfordis muusikateadust õppinud interpreedi lava- ja pedagoogikarjäär on aukartustäratav. Kakskümmend aastat töötas ta muusikalektorina Iirimaal Corkis (University College Cork). Hiljem viis huvi renessanss­oreli vastu ta Itaaliasse, kus tegutseb tänini. Varajast klahvpillirepertuaari on ta õpetanud arvukatel meistrikursustel paljudel asjatundlikult restaureeritud renessanss- ja barokkorelitel Euroopas. Aastail 1994–1996 õpetas ta Toskaanas Arezzo toomkirikus ja Sienas (Accademia Chigiana), kümme aastat tegutses õppejõuna Brescias (Scuola Diocesana di Santa Cecilia). Stembridge on suure eduga tutvustanud oma ajalooteadlikku interpretatsiooni nii kirjasõnas kui esitustel kõikjal maailmas. Eriliseks missiooniks on ta pidanud ajalooteadliku lähenemise traditsiooni algatamist maadel, kus see on kauaks soiku jäänud. Nii näiteks tegutses ta 2006. aastal Gnessini akadeemia klavessiiniosakonna professorina Moskvas, ansambli Insula Magica juhendajana Novosibirskis ja Jerevani barokkorkestri dirigendina Armeenias. Läbi kolme aastakümne on Stembridge redigeerinud ja välja andnud Girolamo Frescobaldi klahvpillimuusikat ning pälvinud selle eest Noah Greenbergi autasu.

Teatavasti muutuvad väärtushinnangud ajaloo käigus pidevalt, muutuvad välised faktorid, muusika funktsioon ja koht ühiskonnas, samuti esitajate suhtumine ajaloofaktidesse. Uued prioriteedid avalduvad valdkonniti küllaltki selgepiiriliselt. Tänapäeval ei ole organisti professionaalsuse mõõdupuu ammugi enam vaid XIX sajandi raskepärase suure oreli repertuaari valdamine, vaid hoopis laiem arusaam ajaloolisest interpretatsioonist. Nüüdseks on peetud juba aastakümneid normiks XVII-XVIII sajandi orelirepertuaari käsitlemist paralleelselt sama perioodi muude klahvpillidega nagu klavikord ja klavessiin, mis moodustavad kokku ühe esteetilise terviku. Stembridge pole sellegagi piirdunud: tema pillikogusse kuuluvad veel ka cembalo cromatico (jagatud klahvidega klavessiin, millel on oktaavis 19 tooni), lautoklaver ja haamerklaver.

Põhiliselt itaalia renessanss- ja barokkrepertuaari esitustraditsioonile keskendunud interpreet esitas seekord Tallinnas hoopis omanäolisi, talle eba­traditsioonilisi teoseid. Tõsi, Johann Sebastian Bachi klahvpillilooming on tema kontsertidel kõlanud alati, läbi aastakümnete. Seekord esitas ta 26. III Niguliste väikesel kooriorelil valiku kannatusaja koraaliprelüüde Bachi kogumikust „Orgelbüchlein“. Registrite oskuslik valik koraaliviisi eredaimaks kõlaliseks eksponeerimiseks on üks tema loojanatuuri tugevusi. Palju näinud ja kuulnud interpreet oli positiivselt üllatunud ja näis nautivat musitseerimist sellel Ago Tindi ehitatud barokkorelil. Tunnustavad sõnad inimeselt, kes orienteerub ajalooliste pillide kõlaesteetikas, on kahtlemata suur väärtus.

Bachi-uurija John Butti sõnade kohaselt avardab ajalooteadlikkus esitaja kreatiivsust, viies ühtlasi edasi meie aja esituskunsti. Selle tulemusel sünnib elav esitus, mitte abstraktne kivinenud dokumentatsioon, mis tekib teose piinliku täpsusega reprodutseerimisest. Tema arvamusel on tänapäeval iga esitaja esteetiline respekt Bachi ees kasvanud sedavõrd suureks, et on viinud ebaloomuliku akuraatsuseni. Bachi muusikat esitades oleks interpreedil justkui keelatud oma valikut teha, ehkki Bach ise oli ju esmajoones esitaja. Muusikaline idee on püha ja muutumatu, kuid sama tähtis on ka elaboratio, s.t esitus. Bachi muusika puhul on raske neid kahte, see on muusikalist teksti ja spontaansust ühendada. Sellega nõustub igaüks, kes on nimetatud repertuaariga kokku puutunud. Stembridge’i tõlgenduses osutus Bachi „kodeeritud“ muusikapärand vägagi vitaalseks.

27. märtsil oli EMTA orelisaalis (koostöös klaverikateedriga) Stembridge’i loeng-kontsert „Johann Sebastian Bach: kannatusaja prelüüdid kogumikust „Orgelbüchlein“. Figuuriõpetus, kaanon ja helistike afektid“. Sealt tuli palju uusi impulsse meie organistidele, uudseid seoseid itaalia muusikaga. Bachi kantaatide motiivistik ja helistike afektid kannavad eneses tohutut esitajale olulist informatsiooni.

31. märtsil andis Stembridge kaks kontserti Tallinna vanimas õppeasutuses, 1631. aastal Rootsi kuninga Gustav II Adolfi asutatud Gustav Adolfi gümnaasiumis. Kunagises Püha Miikaeli nunnakloostris väärtustatakse seniajani vaimsust ja väärikust, aga nüüd ka emotsionaalset intelligentsust ja hoolivust.

Hommikul, nii nagu on traditsiooniks saanud, anti kontsert kooli kasvandikele, õhtul linnarahvale. Nii ühel kui ka teisel juhul on ette nähtud esineja sõnaline kommentaar. Mederi saalis esitatud repertuaar oli hoopis teine, vastavalt sealsele Eestis ainulaadsele inglise tüüpi orelile, mille on paigaldanud Ago Tint.

Lapsed said jälgida lähedalt, kuidas toimib oreli klahvimehhanism. Lühitutvustuses kontserdi eel mainis Stem­bridge, et esitatav repertuaar on tema pagasis eriline, mõneti nagu kojunaasmine. Kava kandis pealkirja „Bachi juurest läbi Inglismaa ja Saksamaa Satie’ juurde“ ning sellest sai värvikas muusikaline rännak läbi mitme maa ja koolkonna.

Kõlasid meil vähem tuntud inglaste John Stanley ja Samuel Wesley teosed, kuid ka legendaarse Louis Vierne’i 1913. aastal loodud „Arabesque“ (24 pala vabas stiilis) ning Charles-Marie Widori 1879. aastal loodud Toccata V orelisümfooniast. Viimane oli mängitud autori ettekirjutusi hoolsalt jälgides ja selgelt artikuleerides. Põnev oli ka teos, mis on loodud kooli oreliga samal aastal – 1905, nimelt Frank Bridge’i Adagio E-duur.

Mäletan, et Christopher Stembridge’i esimesel visiidil vaatlesime Nigulistes tema „nimekaimu“ ja kaitsepühaku püha Christophoruse ilmekat puuskulptuuri. Nüüd selgus veel üks seik: see on loodud 1620. aastal, mil ilmus esmakordselt Frescobaldi kogumik „Capricci“.