Džässi kaar kevadest sügisesse

Reisi- ja karantiinipiirangute sunnil andsid „Jazzkaarel“ tooni põhjamaised muusikud, kuid nende seas oli mitu esinejat nüüdisdžässi esimesest ešelonist.

JOOSEP SANG

Rahvusvaheline festival „Jazzkaar“ 9. – 15. X Tallinnas, Tartus ja Pärnus.

Kohanemise, kombineerimise ja kärpimise kolmnurka kammitsetud 2020. aasta „Jazzkaar“ – ta toimus siiski! Juba pool aastat elu varjutanud ettearvamatuse atmosfäär tingis selle, et paljusid kevadesse planeeritud artiste ei õnnestunud sügisel esinema saada ning ka vahetult festivali eel tuli kavva muudatusi, eelkõige mahakriipsutustena. Džässisõber sai siiski osa vaheldusrikkast programmist, milles olid ehk rohkemgi kui varem esil kodumaised muusikud. Kuid „Jazzkaar“ oli ka uhkelt rahvus­vaheline. Reisi- ja karantiinipiirangute sunnil andsid tooni põhjamaised muusikud, kuid nende seas oli mitu esinejat nüüdisdžässi esimesest ešelonist. Siinne ülevaade peab jätma kõrvale festivali nimekaima esineja, lauljatar Dee Dee Bridgewateri kontserdi koos Estonian Dream Big Bandiga, mis toimub alles 3. novembril. Samuti lükati viimasel hetkel edasi Rootsi popiliku power jazz’i trio Dirty Loops kontsert (toimub 27. XI), millest on kindlasti palju oodata. Oli muidki vangerdusi.

Eesti esinejatest alustades torkab silma põlvkonnavahetus – ei teagi täpselt, millal see on toimunud. Esile on kerkinud seltskond aktiivseid ja mitmekülgseid noori muusikuid, kes liiguvad ansamblist ansamblisse ja ühe stiili juurest teise manu. Põlvkondadest rääkides on vahetus ka sõnaotsene: esines Tafenau, aga mitte Raivo, vaid Ramuel. Laval oli Remmel, aga mitte Taavo, vaid Joel ja Heikko (koos või kordamööda). Koduste koosseisude kontsertidest avaldasid kõige rohkem muljet seitsmendat aastat Eestis elava trompetisti Jason Hunteri uue plaadi esitluskava ja trummar Ramuel Tafenau ansambli etteaste mulluse plaadi „Gather Around“ muusikaga. Hunteri omalooming on parimate Ameerika džässi traditsioonide vaimus ning oli füüsilisuse, aktiivsuse ja energia poolest partneritele (Aleksander Paal, Holger Marjamaa, Peedu Kass, Ahto Abner) katsumus: materjal on tehniliselt keerukas ja bänditunnetus ärkvel-ärgas. Tafenau muusika on teisest kangast – selgete romantiliste allhoovustega ja ka teatud fusion jazz’i elementidega, kuid siiski selgelt peavoolu nüüdisdžässi osa. Uusi esitlusi oli veel: trio Sooäär-Yaralyan-Ounaskari tuli välja värske albumi „Goodbye July“ muusikaga ja Kadri Voorand uue kavaga, kus džäss­ansamblile oli liidetud keelpillikvartett. Esimest ei õnnestunud kuulata, nagu ka esitluskontserti, kus esinesid duo Peedu Kass ja Theodor Sink ning ansambel The Free Musketeers (kuid kuulsin, et mõlemad kontserdid pälvisid festivalile saabunud välisajakirjanikelt palju kiidusõnu), Vooranna pikkade poognate saatel heljuvat kava kuulasin Klassikaraadiost. Kontserdi andsid ka lauljatarid Ivi Rausi ja Laura Põldvere, kes pakkusid muusikat albumilt „Aitäh, Uno Naissoo!“.

Festival algas kontserdiga, mis pakkus ühe eredamatest elamustest. Laval olid kauaaegsed muusikalised partnerid Kristjan Randalu ja Vaiko Eplik, kelle kava kandis seekord pealkirja „Kooskõla lahkhelid“ ja sisaldas Epliku laule eri aegadest, aga ka Randalu pala ja üht osa Jaan Räätsa „Marginaalide“ sarjast. Randalu fenomenaalne klaveri valdamine, nii mängutehnika, harmonisatsioonide-faktuuride loomise kui ka improvisatsiooni mõttes, ning Epliku anne heliloojana (ja lauljana) on komponendid, mille liitmisel sündis mõjuv, läbimõeldud tervikkava.

„Jazzkaarel“ oli oma õhtune vöönd, kus astusid üles funk’i ja džässi kokku segavad Siim Aimla Funk Band ja JT Conception, vana Motowni souli peegeldav Rita Ray ning akustilise kavaga esinenud NOËP. Need kontserdid, nagu ka kitarrist Raul Ukareda tribuut Jimi Hendrixile, jäid külastamata. Küll aga olin kohal kahel kontserdil, mis langesid samuti stiililt džässi sõõrist välja. Liisi Koikson taaskülastas 15 aastat tagasi ilmunud albumi „Väike järv“ repertuaari. Selle plaadi mitu lugu on praeguseks eesti popmuusika kuldvara. Kontsert oli oma kõikides komponentides keskeltläbi kena kuulamine, paraku ilma suuremate elamusteta. Laulud olid saanud uued seaded, kuid neist ei püüdnud midagi väga erilist kõrva. Samuti ei pakkunud kuigi palju lauljatar Aneti kontsert. Anett on väga hea vokalist, aga tema esitatud laulud olid liiga lihtsad ja üheplaanilised – pigem poplood, kuigi Aneti vokaalstilistika on selgelt nu soul’i mõjutustega.

„Jazzkaare“ väliskülalised tõid tuuli ja tervitusi Põhjamaadest, imestades eestlastest rohkemgi võimaluse üle vabalt esineda, ja veel nii arvukale publikule. Norra külaliste seas olid sellised nordic jazz’i ikoonid, nagu Bugge Wesseltoft, Arve Henriksen ja ka nende lauljatarist kaasmaalane Silje Nergaard, kellel on seljataga pikk karjäär tundliku laadiga popdžässi esitajana. Nergaardi repertuaar on oma kondikava poolest popmuusika, aga tema vokaalstiil ning arranžeeringu- ja produktsioonieelistused lisavad lugudele selge džässitunnetuse. Tallinna kontsert oli otsast lõpuni kammerlik-intiimne ning selle lumm kasvas õhtu edenedes. Palju panustas ka lauljatari saatnud pianist Espen Berg – pigem vaoshoitud laadiga mängija, kuid maitsekate ja huvitavate muusikaliste valikutega.

Klahvpillimängija Bugge Wesseltofti uus ansambel Rymden on tõeliselt tähine trio, kuhu kuuluvad veel kadunud Esbjörn Svenssoni ansambli E.S.T. bassist Dan Berglund ja trummar Magnus Öström. „Jazzkaare“ bukletitekstis voolasid ülistused üle ääre, tutvustades muusikuid kui „Skandinaavia maagilise supergrupi helivõlureid“ (ansambli veebisaidilt saab ka teada, et see muusika on „justkui Chopin kirjutaks doom metal’it“). Katsu sa mitte plaksutada! Kuid ei – kontsert oli nauditav, eriti paelus Wesseltofti ja Öströmi konventsiooni­vaba pillipargi käsitus. Üllatas, et trio muusikas oli väga tugevalt esil rokilikkus ja (kuri)kuulsat põhjamaisust oli kuulda hoopis vähem.

Boreaalseid motiive oli rohkem pianisti-elektrooniku Niklas Paschburgi soolokontserdil, mille kava on sündinud polaaröises Põhja-Norras veedetud loomepagenduses. Minimalismi ja ambient’i maiku muusika oli materjali poolest napp, kuid oli paeluv jälgida, kuidas muusik lõi üksinda klahvpillide, akordioni, löökpillide ja elektroonika vahel liikudes kauneid kõlakihte, mille repetiitne iseloom lõi looduspildi­lähedasi seisundeid.

Looduspildid olid tõstetud peaaegu peaossa „Jazzkaare“ lõppkontserdil „Antarktika 200“, millega tähistati lõuna­kontinendi avastamise aastapäeva. Kinoekraanil näidati purjelaeva Admiral Bellingshausen reisil salvestatud filmikaadreid, mida illustreeris Raun Juurika loodud muusika tema kokku kutsutud koosseisu esituses. Ambitsioonikas ettevõtmine tekitas kahetisi tundeid. Visuaalne materjal ei avaldanud mingit muljet, ometi haaras ekraan suurema osa ruumist, jättes muusikud kinokanga alaserva pimedusse toimetama. Oleme vapustava kaameratööga loodusdokkidega ära hellitatud ja seekord näidatud pildirida – droon maa ja vee kohal tiirutamas – pakkus üsna vähe. Minu meelest võinuks video olematagi olla. Muusikal on ju võluvõime ise pilte maalida. Raun Juurika elektroonika, Brian Quinni tundlik trummimäng ning eriti olulisena Arve Henrikseni jäljendamatu trompetikõla (sosinatest peaaegu madalregistris flöödi tämbrini) suutsidki paiguti luua hoopis värvilisemaid pilte. Tervikelamus jäi siiski saamata, kaheldav valik oli ka kohati kõikuva kvaliteediga esinenud koori kaasamine.

„Jazzkaar“ ei vea kunagi kuulajat alt. Küllap selle pärast ongi festivalil püsi­ustav publik, kes väärtustas sel korral kindlasti eriliselt Anne Ermi ja tema tiimi pingutusi korraldada takistuste kiuste kõigiti esinduslik džässipidu. Järgmise festivali kuupäevad on paigas ja siis toob „Jazzkaar“ taas kevade.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht