Eesti oli nähtav

Eesti 28 liikmega delegatsioon oli ülimalt nähtav ja paljud meie tippmuusikud olid messil kohal.

IVO HEINLOO

Festival „jazzahead!“ 11. – 14. IV Bremenis.

„Kui sind ei ole „jazzahead!’il“, siis sind pole olemas,“ võib vist öelda Euroopa suurima džässimessi kohta. Mitte kusagil mujal maailmas ei ole nii suurt spetsiaalselt džässmuusikale pühendatud messi, kus ühe katuse all saaksid kokku Euroopa džässi tegijad ja otsustajad: kontserdi- ja festivalikorraldajad, džässiklubide ja plaadifirmade omanikud, artistid ja nende mänedžerid ning muusikaajakirjanikud. Paljudele ongi „jazzahead!“ aastas ainus kord, mil üksteisega silmast silma kohtutakse. Ükski meilivahetus, Zoomi-koosolek või muu virtuaalne suhtlus ei asenda asjaajamisel ja äritegemisel tõelist kontakti. Kõrvaltvaatajale võib „jazzahead!’i“ messialal toimuv paista kaootiline – uued koostööprojektid ei sünni ju üleöö ja lepingutele seal allkirju ei anta –, kuid selle sündmuse kasutegur on kirjeldamatult suur. Noortele muusikutele võib see olla elumuutev kogemus, eriti neile, kes on pääsenud läbi tiheda sõela esinema esitluskontsertidele. Naljatades võib öelda, et kui jääd silma ja kõrva õigetele inimestele, pole tagasilennupiletit osta vajagi, võid kohe Euroopasse tuurile minna. Tegelikkuses muidugi kõik nii hõlpsasti ei käi.

Esitluskontsertidel esinemine on eestlastest viimastel aastatel õnnestunud vaid ansamblil Peedu Kass Momentum ja pianist Kirke Karjal. Kui Peedu Kass Momentum tegi otsa lahti 2015. aastal, siis Kirke Karja oli oma kvartetiga sellesse programmi valitud esimest korda 2018. aastal. 2023. aastal esines Kirke taas „jazzahead!’il“, seekord trioga Karja-Renard-Wandinger. Tänavu mängis ta klaverit hoopis saksa muusiku Phillip Dornbuschi ansambli Projektor koosseisus. Saksamaal on Karja üldse viimasel ajal aktiivne olnud, teda on kutsutud seal mitmesugustesse bändidesse ja projektidesse.

Kirke Karja polnud siiski ainus eestlane, kes „jazzahead!’il“ lavale pääses. Kertu Aer on kontrabassist, kelle õpingud viisid ta Viljandist kõigepealt Rootsi mainekasse Skurupi muusikakooli ja seejärel Norrasse Trondheimi muusika­akadeemiasse. Aer mängis bassi Liv Andrea Hauge trios, mis oli samuti üks neljakümnest „jazzahead!’il“ esinenud kollektiivist.

Esimest korda „jazzahead!’ile“ sattunule võib jääda mulje, et festivalil ja messil aetakse täiesti eri asju. Messiala ja kontserdipaikade vahel on ka vahemaa, kuigi mitte eriti suur. Nii mess kui ka kontserdid on suurtes näitusehallides, mida ühendab omavahel galerii. Kontserdid olid seekord jagatud kolme põhilava vahel ja publikut jätkus kõigile. Ka päevastele kontsertidele, mida küll kõik tähtsad ninad kuulama ei jõudnud, kuna neljapäevast laupäevani kestnud mess lõppes tavaliselt iga päev kella seitsme paiku õhtul.

Music Estonial oli seekord Läti ja Leeduga ühine messiboks, millega selgelt rõhutati Balti riikide tihedat koostööd džässi valdkonnas. Puidust konstruktsioon erines märgatavalt enamikust teistest boksidest, mis sellega võrreldes nägid välja tavalised. Küll aga oli huvitav näha, milliseid võtteid kasutavad eri riigid oma väljapanekute esiletõstmiseks ja „klientide“ meelitamiseks. Kohe eestlaste vastas paiknenud Islandi esindajatel oli letil näiteks valik maiustusi, kuivatatud kala ja tuleb tunnistada, et ka pisut akvaviiti.

Huvi Eesti vastu oli suur. Eesti 28-liikmeline delegatsioon oli äärmiselt nähtav ja paljud meie tippmuusikud olid messil kohal. „jazzahead!’i“ mess sarnaneb turuga otseses mõttes, kuna käib ikkagi kauplemine. Minu kogemuse põhjal võib öelda, et lettide vahel liikusid peamiselt muusikud, kes püüdsid end festivalidele-klubidele „maha müüa“ või tundsid lihtsalt huvi kohaliku skeene vastu. Kui kas või tunnike selles melus viibida, siis koguneb letile arvestatav CD-plaatide ja visiitkaartide virn.

„jazzahead!’i“ korraldajad ei väsinud kordamast, kui väga neid rõõmustab meedia (sealhulgas raadio) kohalolu. Radio Bremen tegi õhtuti „jazzahead!’ilt“ mitmetunniseid otseülekandeid ja salvestas kõik kontserdid, mis Euroopa Ringhäälingute Liidu kaudu on kättesaadavad kõigi EBU liikmesmaade raadiotele. Üks korraldajatest, showcase-programmi kunstiline juht Götz Bühler oli pidevalt liikvel, juhatades sisse kontserte ja juhatades vestlusringe.

Kontserdiprogramm oli rikkalik ja ühtlaselt kõrgel tasemel. 40 õnnelikku ansamblit valiti välja ikkagi rohkem kui 500 kandidaadi seast. Eesti muusikuid festivali programmis juba mainisin. Igal aastal on „jazzahead!’il“ olnud mõni fookusriik, kust on artiste kohale tulnud eriti palju – seekord Hollandist. Erilist tähelepanu osutati ka Aafrika džässile. Pole ju vale väita, et džässi sügavamad juured asuvad Aafrika mandril, aga kui vaadata, millist džässi Aafrikas praegu tehakse, siis on ikkagi eelarvamus, et seda seotakse traditsioonilise muusikaga – Bremenis esinenud bändide puhul ei vastanud see enamasti sugugi tõele. Üldiselt võib öelda, et oli väga palju meinstriimi, natuke ka eksperimentaalsemat ja avangardsemat, crossover-projekte. Euroopa džässi üldisest seisust sai „jazzahead!’il“ hea pildi. Kontserdid toimusid mujalgi Bremenis ja jämmid jätkusid varajaste hommikutundideni.

Mulle jätsid hea mulje kõik artistid, keda kuulama sattusin, kuigi oleksin tahtnud jõuda kuulata palju rohkem. Kavas polnud sugugi ainult noored muusikud, kuigi „jazzahead!“ on mõeldud eeskätt neile, kes soovivad jala ukse vahele saada, end Euroopas laialt tutvustada ja üldse tutvuda sellega, kuidas džässitööstuses asjad käivad. Siin-seal kohtas ka tõelisi legende. Näiteks Hollandi löökpillimängija, 81aastane ja endiselt löögihoos vanameister Han Bennink esines koos noorte muusikutega festivali avatseremoonial.

Kuigi Eesti džässiskeene on võrreldes Euroopa tõeliste gigantidega väike, siis vestlustest selgus, et eesti muusikuid teatakse hästi: keegi oli juba kellegagi koostööd teinud, ise käinud Eestis meie festivalidega tutvumas või kusagil välismaal kohtunud. Noored muusikud õpivad välismaal ja saavad sealt palju uusi sõpru ja kontakte, millest sünnivad põnevad projektid. Paljudest Bremeni kohtumistest tahan eraldi mainida vestlust Albert Caspariga, suure eesti muusika sõbra ja propageerijaga, kes teeb regulaarset Balti riikide džässile pühendatud raadiosaadet „Die Baltische Stunde“, mis levib internetis ja ühes Bremeni raadiojaamas. „Teil on Eestis nii palju, mille üle uhkust tunda,“ ütles Caspari, tänu kellele on selle piirkonna inimesed meie muusikaga pisut rohkem kursis.

Kui mõelda selle peale, millega Bremen inimestele seostub, siis kuulsaimad linnakodanikud on kahtlemata eesel, koer, kass ja kukk, kes Grimmi muinasjutus hakkasid moosekantideks. Teame ju ka seda, et Bremenis on maailmatasemel orkestrid, näiteks Deutsche Kammer­philharmonie Bremen, millega on pikki aastaid olnud seotud Paavo Järvi. Kuid oma panuse Bremeni kaardile toomises on andnud ka „jazzahead!“, mis teeb selle linna võluväel mõne kevadpäeva jooksul Euroopa džässielu keskpunktiks.