EFK ees algas dirigentide paraad

Kaie Tanner

Eelmise nädala lõpus alustas Eesti Filharmoonia Kammerkoor oma järjekordset, juba 27. hooaega. Senise peadirigendi Paul Hillieri ametiaeg sai läbi, uue peadirigendi Daniel Reussi oma algab aga järgmise hooajaga. Nii jääb nende kahe vahele üks aastaring, mil dirigendid koori ees vahetuvad. Ning see hooaeg algab “Dirigentide paraadi” nimelise kontserdisarjaga. Sarja esimesel muusikaõhtul juhatas Paul Hillier eesti ja soome klassikat, millest suurem osa koorile ammu tuttav ja varem lauldud. Valitud Tormise, Kreegi, Sibeliuse ja Bergmani teosed moodustasid harmoonilise ja tervikliku kava, mis pakkus nii põnevat uut kui ka vana äratundmisrõõmu.

Huvitaval kombel jättis just see uus kõnealusel kontserdil eredama mulje. Sibeliuse “Rakastava” kaunis piano, hästi tabatud kontrastid ja suurepärased solistitööd (Iris Oja ja Aarne Talvik) oli elamus; samuti Bergmani tsükkel “Lapponia”. Lapimaa loodust kirjeldavates lauludes oli ürgset joigu (solistid taas Iris Oja ja Allan Vurma) ning hästi tabatud kõlapilte: “Jaaniöö” kristallselgus ja staatilisus, “Südatalve” sähvivad virmalised ning torm. Viimaselt oleks kohati isegi rohkem impulsiivsust oodanud – kui meeskoor peaks uluma nagu tuul talvel akna taga, siis võiks see ulg olla pisut vähem “tsiviliseeritud”. Kuid osade erinevad karakterid joonistusid selgelt välja ning dirigent kujundas tsüklist kauni terviku.

Sibeliuse “Kuus laulu” meeskoorile jäi kavast kahjuks välja. Kammerkoori meesrühmade meeskoori esituses olnuks seda äärmiselt huvitav kuulata, aga ehk õnnestub see siis mõnel järgmisel kontserdil.

Veljo Tormise “Piiskop ja pagan” on The King’s Singersi tellitud teos, kammerkoori esitatud versiooni solistidele ja meeskoorile tegi helilooja Tõnu Kaljuste palvel. Keskaegse sekventsi ja soome runolaulu põimumise ja vastandamise mängisid dirigent ja koor põnevalt välja, helitöö õnnestus hästi nii vokaalselt kui karakteri väljajoonistumise mõttes.

Cyrillus Kreegi kolm tuntud koorilaulu (“Sirisege, sirbikesed”, “Maga, maga, Matsikene” ja “Mis sa sirised, sirtsukene”) on oma iseloomult vägagi erinevad. Niguliste akustika aga seab oma piirid ja nii kukkusid kõik kolm lugu vähemalt tempoliselt küllalt sarnased välja. Kui “Matsike” sobib Nigulistesse igasuguste probleemideta ning õnnestus ka hästi, siis “Sirbikeste” erinevad tempod olid kõik harjumuspärasest kraadi võrra aeglasemad ning “Sirtsukene” tervikuna aeglasem. Ehkki strihhide poolest olid lahendused mitmekülgsed ja vokaalsele kvaliteedile ei tehtud ka ühtki mööndust, jäi kahe kiire loo puhul karakteersusest aeglasemate tempode tõttu natuke vajaka. Ei teagi, mis oleks parem lahendus, kas võtta õiged tempod ja lasta publikul, alates umbes kolmandast reast, kuulata kokkusulanud helidemassi (nagu mängiks keegi klaveril terve Czerny etüüdi ühe pika pedaaliga) või laulda Niguliste kirikus ainult aeglasi lugusid ja riskida kontserdikava ühekülgsusega…

Tormise “Jaanilaulude” esitus, muide, näitas, et ei olegi ainult kahe eelnimetatud halva vahel valida. Selle kolmanda osa esitus demonstreeris nimelt ühtaegu kiiret tempot ja kerget-täpset strihhi, moodustades teise osaga väga hea kontrasti. Kogu tsükli esitus mõjus hästi läbimõeldult, karakterite rohkus ja värvikus oli veenev. Esimese osa (“Kutse jaanitulele”) lai laulvus, kolmanda osa (“Ei ole püssil püütav”) kergus ja täpsus, viienda osa (“Jaani hobu”) rõõmsameelne mängulisus ning kuuenda osa (“Tulesõnad”) mõjuv mana olid kõik selgelt oma nägu, kuid karakterid vahetusid loogiliselt ja kergelt, nii et tsüklist kujunes väga ilus ja terviklik lõpetus kogu kontserdile.

Dirigentide paraad Eesti Filharmoonia Kammerkoori ees jätkub aga aasta lõpuni. Juba õpitakse Alfred Schnittke “Patukahetsuse psalme”, mida saab Tõnu Kaljuste juhatusel kuulda oktoobris. Ning novembris ja detsembris musitseerib koor kontsertidel koos Olari Eltsi, Frieder Berniuse ja Peter Dijkstraga.

Mida küll soovitakse hooaja alguses? Head uut aastat? Eesti Filharmoonia Kammerkoorile siis “häid uusi dirigente”! Paraadiga või ilma.