„Elavik” – teatri- ja muusikamuuseumi visiitkaart

Anu Kõlar, muusikaajaloolane

„Kuule Kolomatz! Kus Sa nii kaua longid? Tule ommeti kord jälle Tartu. Mina tahtsin siin 2. Sept. Maarja kiriku uusi orelid anda, tule ulu Sina ka veidike kaasa, siis saame mõlemad korraga taeva.” „Toscanini ettekannetes üldse valitseb pöörane selgus. Vorm on äärmise reljeefsusega tajutav. Seejuures tõlgitsuses ei luba ta mingeid vabadusi[,] ei tempolisi ega nüansilisi.” „E[ller] jutustab, et tahtis olla tookord moes oleva viiuldaja ideaalkuju moodi, kõhn ja kaame, umbes nagu Paganini. E.-l aga oli terve jume, ta oli blond, maapoisi olemisega noor mees. Otsustas minna dieedile, ei söönud lõunat ja toitis end piima, saia ja halvaaga.”1 Kas pole intrigeeriv, uudishimu äratav, edasi lugema-uurima kutsuv, värvikatele isiksustele, mahlakatele ütlemistele ja saladuslikele ajaloodetailidele viitav? Minu meelest on küll, isegi väga. Ja seetõttu väärib Eesti teatri- ja muusikamuuseum (TMM) esmalt tunnustust ja tänu, et selliseid isuäratavaid tekste publitseerib. 2005. aastast tänaseni on „Elaviku” sarjas ilmunud juba 15 väikese formaadiga raamatukest, neist pool seotud muusika ja muusikutega, teine pool teatri, filmi ja üks (Marie Heibergi kirjad) kirjandusega.2 Seitse aastat ja viisteist väljaannet on nii soliidne hulk, et vajab kindlasti veidi lähemat käsitlust. Tõsi küll, siinne arutlus puudutab muusika-„Elavikke”, vaid paaril korral toon võrdluseks muu valdkonna trükised. Mida siis „Elavik” endast kujutab? Koostajad ise on brošüüride kaanel sarja tutvustanud nii: „ELAVIK põhineb muuseumi kogudes olevatel ajaloolistel arhiivimaterjalidel nagu mälestused, kirjad ja kirjavahetused, päevikud, avaldamata artiklid, aga ka naljad, anekdoodid, šaržid, joonistused ja muidugi fotod”. Järelikult, kui koondada selgitus ja loetelu ühe žanrinimetuse alla, on tegemist allikapublikatsioonidega. Mis on tegelikult täiesti ühe enesest lugupidava muuseumi seaduspärane, loomulik ja otse hädavajalik töösuund. Liiatigi on ju TMMi näol tegemist Eesti olulisima muusika- ja teatriajaloole spetsialiseerunud arhiiviga.

Allikapublikatsioon on teadupärast spetsiifiline, kuid ikkagi mitmete võimalustega üllitis, mille puhul tingivad lähenemisnurga materjali valikuprintsiibid, ka kommentaarid ja nende põhjalikkuse aste. See omakorda lähtub alusküsimusest, s.t eeldatava lugeja ehk adressaadi määratlemisest. Neid aspekte „Elaviku” puhul järgnevalt vaatlengi.

Mida on siiani välja antud

Alustan arhiivimaterjalide selektsioonist ehk sellest, mida on siiani välja antud. Isikud, kelle kirju, mõtteid, mälestusi, fotosid jm on avalikustamise vääriliseks peetud, kuuluvad tunnustatud, suurte muusikute, Juri Lotmani järgi „biograafiaga inimeste” hulka. Mart Saare, Heino Elleri, Artur Rinne ja Miina Härma senistele, mõneti stereotüüpsetele muusikaloolistele portreedele annavad muuseumist päevavalgele toodud materjalid tõepoolest värske, elulise mõõtme ja uusi varjundeid. Ülejäänute, s.t Olav Rootsi, Villem Kapi, Tuudur Vettiku ja isegi Raimond Valgre kohta leidub kirjavara seni suhteliselt napilt ning nõnda aitab „Elavik” kunstniku ja inimese nägu alles välja kujundada. Kindlasti saab mõlemat joont jätkata, elavdades nii klassikuteks saanute isiksusi kui tutvustades seni teenimatult varju jäänud muusikainimesi, näiteks Aino Tamme, Ludvig Juhti, Ernst Hiisi, Johannes Hiobit jpt.³ Tegelikult on võimalik edasi minna ka uues suunas: paljude TMMis hoiul muusikaorganisatsioonide dokumentides, kirjavahetuses ja fotodes on samuti peidus rohkesti avalikustamist väärivat, ajalooliselt olulist materjali ning valik sellest tuleks publitseerida. Nõnda siis on liikumisruum avar ja paljutõotav, vaja vaid nuputada, millise strateegia ja taktika järgi oleks tark tegutseda.

Eelkõige peaks aga hoolega (veel kord) mõtlema lähteküsimusele, „Elaviku” eesmärgile: kas see võiks ja peaks olema üksnes mineviku inimeste ja institutsioonide koloreerija, laiendades vähem või rohkem uudishimuliku ja teadliku lugeja silmaringi mõnede detailidega? Või võiks see rahuldada ka tõsisemate ootuste ja kavatsustega uurijate lootusi ja vajadusi, varustades neid tööks hädavajalike allikmaterjalidega ning säästes hulga väärtuslikku aega, mis muidu kulub arhiivis tuhnides ning väljakirjutusi tehes ja kulukaid koopiaid tellides? Ehk teisisõnu – kellele siis ikkagi on sari adresseeritud, kas laiale kultuurihuvilisele lugejale või ka (muusika)ajaloolasele? Sellele vastamiseks vaatlen „Elavikku” kui allikapublikatsiooni žanri esindajat veidi üksikasjalikumalt. Peatun kolmel momendil: avaldatava materjali süstematiseerimine, allikaviited ning koostajate kommentaarid, saate- ja järelsõnad.

Muuseumi muusikaarhiivi varamu on rikas, mitmekesine ja ebaühtlane ning seetõttu on tervele publikatsioonisarjale rakendatavat ühtset süsteemi raske, kui mitte võimatu välja töötada. Ülevaatlikult terviklikuks saab väljaanne, mis vormub ühe kirjutuse või korrespondentsi alusel. Nii on see Ellu Elleri 1953. aasta Karjala suvemälestustega („Elavik”, nr 5), kus laia silmaringiga haritlase ja osava sõnaseadja, ühtlasi Heino Elleri hoolitseva kaaslase meenutused liituvad värvikaks, kirjutamisajale mõeldes üllatavalt avameelseks, paljuseoseliseks, ent kompaktseks jutustuseks. Eeldatavalt võiks küllalt homogeensed, vähemalt raamatute kaane järgi, olla ka kirjavahetused: „Tüdruk helesinises kleidis. Valik Villem Kapi kirju” („Elavik”, nr 7), „Mu kallis Niina. Raimond Valgre kirju Niina Nikolajevna Vassiljevale” (nr 10) ja „Mu armas Väike! Artur Rinne kirjad Arhangelski vangilaagrist” (nr 12). Tegelikult täidab nimetatuist esimese brošüüri algupoole ja mahult pikema osa hoopis Johannes Jürissoni näidend Villem Kapi elust, iseenesest samuti originaalne ja täiesti avaldamisväärt materjal. Valgre raamatu tiitlis märkimata osa on 21 postkaarti pealkirjaga „My lifestory” joonistuste ja ingliskeelsete poolpoeetiliste tekstidega. Artur Rinne kirju täiendab nukralt ilus mälestuslugu „Pääsukestest” samast 1952. aasta Arhangelski vangilaagrist. Kõik nimetatud laiendused ja lisad on algupärane materjal ja väärinuks ehk kohe „Elaviku” kaanelgi välja tuua: mu meelest ei oleks pealkirjad tulnud sugugi liiga lohisevad, küll aga teeks see publikatsiooni juba esmasilmitsemisel palju selgemaks ja täpsemaks.

Selguse vähesusest ja hämust tuleb paraku veel üsna palju juttu teha. Kõigepealt seoses teiste muusika-„Elavike” sisu ja ülesehitusega. „Hulkuja Miina” (milline vahvalt leitud-valitud pealkiri! „Elavik”, nr 9) kaanele on kirjutatud: „Miina Härma – kirju ja mälestusi”. Allikapublikatsiooni žanritunnuste, sarja tutvustuse ja pealkirja järgi eeldan tutvumist Härma käsikirjaliste avaldamata arhiivimaterjalidega. Tegelikult jaotub brošüüri maht umbes kaheks: ligi pool sellest sisaldab arvamusi, mälestusi ja hinnanguid Miina Härma kohta, sellest omakorda umbes kolmandik on ajakirjanduses või raamatutes juba varem ilmunud, kolmandiku puhul pole päritolu üldse nimetatud ja kolmandik on muuseumi fondidest. Ka raamatu ülejäänud osas avaldatud Härma enda kirjutistest on ligi pool varem publitseeritud. Võib küsida, et miks ka mitte – kes siis ikka teaks või viitsiks välja otsida vanu Postimehi, Muusikalehti või mälestusi – kena ju, kui kõik ühte toodud? Pealegi võib allika staatuse saanud varaseid tekste ju ometi taastrükkida? Kena võiks tõesti olla ja vanu artikleid võib ikka uuesti avaldada, aga sellisel juhul ootan täpsust ja selgust juba väljaande tiitellehel, veelgi rohkem aga koostaja põhjalikus sissejuhatuses/eessõnas. Seda kahjuks ei ole, üheski brošüüris pole, välja arvatud Ellu Elleri memuaarides, mille alguses saab lugeja teada, et „mälestused pärinevad muuseumi nn. avastusfondist” (mis tore fond see on?) ning õnneks on Alo Põldmäe kümmekonna asjaliku lausega üles tähendanud ka Valgre kirjade saamisloo („Elavik”, nr 10). „Reisid suurde muusikasse” („Elavik”, nr 13) sisaldab samuti mitmekesist materjali nii Olav Rootsi enda sulest kui ka kirju ja hinnanguid temale. Jällegi on keeruline aru saada, milliste põhimõtete järgi neid on valitud ja järjestatud. Kuna see raamat on mahukas (207 lk), siis oleks abiks juba sisukorra lisamine. Seda pole aga ei nimetatud ega ka teistes raamatutes.

Mida teha, et pilt selgem oleks?

Nõnda siis ilmneb, et enamikku muusika-„Elavikesse” on kokku pandud üpris kirev materjal, mis on küll huvitav, kuid mille selekteerimise ja süstematiseerimise põhimõtteid on raske tuvastada. Mida teha, et pilt selgem oleks? Võimalusi on mitu, näiteks ühtede kaante vahel avaldada vaid üht sorti kirjutisi: ühe isiku kirju, päevikuid, mõtteid või mälestusi. See poleks ilmselt kuigi lihtne, sest tõenäoliselt on vähe neid persoone, kelle seni tundmatuist tekstidest saaks täis terve raamatu maht. Teine võimalus on realistlikum: jätkata senist joont, nii et trükises ilmub igasugust materjali, mis portreteerib inimest või institutsiooni võimalikult avaralt. Aga sellisel juhul on tulevikus tõepoolest hädavajalik alustada väljaannet koostaja põhjaliku sissejuhatusega, mis sisaldab vastava fondi ja säilikute (dokumentide, kirjade, fotode) ülevaate, nende valikuprintsiipide tutvustuse, selgituse, kas ja kuidas originaaltekste on muudetud (alates ortograafiast ja lõpetades tõlgete või juurdekirjutuste-väljajätetega) ning trükise ülesehituse tutvustuse.

Loomulikult on arhiivimaterjali avaldamise puhul vaja allikaviiteid ja kommentaare. Tõsi, allikate publitseerimisel võib kommentaaride maht ja põhjalikkus varieeruda. Vahel otsustavad koostajad mingite (positivistlike) eelduste põhjal, et allikad „kõnelevad iseenda eest” ega vaja üldse selgitusi, ning koostavad ja annavad välja n-ö populaarse trükise.⁴ Tekstikriitilise väljaande puhul on aga lisateave põhjalik, peegeldades koostajate uurijavaimu ja tõsist eeltööd, kuid äärmusjuhtudel tunduvad kommentaarid isegi allikaid liigselt koormavat.

Muusika-„Elavikes” on mindud keskteed, aga mu meelest on see kehvalt valitud. Ma ei saa aru, keda on kujutletud lugejana, kui joonealune teave on järgmine: „Artur Kapp – helilooja (1878–1952)”, „Pjotr Iljitš Tšaikovski (1840–1893), vene helilooja” või „Henrik Visnapuu (1890–1950), luuletaja”. Ja selliseid on kümneid ja kümneid. Olen üsna kindel, et inimene, kes võtab kätte „Elaviku”, tunneb nii elementaarsel tasemel ja ilmselt põhjalikumaltki kõiki nimetatuid. Üksikutel kordadel on tegijad õnneks rohkem vaeva näinud ja toonud joonealusesse mõned asjalikumad märkused: Tiiu Tosso pakub Lemba ooperiks, millest Vettik 1934. aastal Mart Saarele kirjutab, „Elga” („Elavik”, nr 6, lk 29) ja sugulaseks, keda Villem Kapp nimetab, tema onupoja Eugeni (nr 7, lk 49); Alo Põldmäe oletab, et Valgre kirjas on mainitud Jalta konverentsi (nr 10, lk 79); mõnda tundmatut nime (Ezio Pinza, Hilde Konetzni jt) tuleb tõepoolest paari sõnaga tutvustada. Selline, üldpildis paraku kaduvvähene oluline info täiendab allikateavet ja on asjakohane. Palju rohkem aga on tarbetut, väljaannet risustavat liiglihtsat teavet, kuigi on terav puudus asjatundlikest, allikast tulenevatest ja nende konteksti avavatest kommentaaridest.

Kahjuks on „Elavikes” ka allikaviidete kasutamine läbi mõtlemata ja ühtlustamata. Viiteid on õieti arusaamatult vähe, näiteks Kapi, Elleri ja Rinne brošüüris pole ühtegi; Saare, Vettiku, Härma ja Rootsi raamatus mõned leiab, esimestes juhuslikena teksti sees, viimases on TMMi kogud loetletud trükise lõpul. Tõesti on mõistetamatu, miks ei ole avaldatud tekstid varustatud fondi nimetuse ning nimistu- ja säilikunumbritega: koostajal on ju ometi lihtne tema käsutuses allikast andmed kopeerida. Lugejale, keda publikatsioon on inspireerinud asju arhiivist ise lähemalt uurima või allikaid refereerima-tsiteerima, annaks see kätte hõlpsa võimaluse edasi minna. Sama lugu on ka fotodega, mida raamatutes leidub kiiduväärselt palju ja mis on mu meelest hästi valitud. Enamikul neist on piltidel kujutatute nimed ja aastaarvud (siiski mitte kõigil) õnneks olemas, kuid allikaviiteid mitte. Ka üksikutel käsikirjalistel nootidel ja dokumentidel puuduvad viited. Miks?⁵

Tegelikult on muusika-„Elavikes” veel oluline lisa, raamatute peategelaste biograafiad. Mõned neist on teatmeteose laadis asjalikud ülevaated ja sellisena omal kohal, näiteks Valgre, Härma ja Aino Tamme, Saare ja Vettiku, Villem Kapi, Ellu Elleri kohta. Miskipärast on need enamasti anonüümsed, kuigi võib arvata, et autoriks on „Elaviku” koostaja. Vahel on lisaks isiklikke mälestusi mõnelt värvikalt kirjutajalt, õnneks koos nimedega, ja seegi on sobiv täiendus. Ometi tahan edaspidiseks soovitada järgmist: biograafia ei pruugi olla lihtsalt kronoloogiline elu ja loomingu ülevaade, vaid võiks olla võimalikult seotud allikapublikatsiooni teema ja/või ajastuga. Ja teiseks: julgelt võiks tellida töid ajaloolastelt, kes on vastavat persooni või perioodi süvitsi uurinud. Näiteks mõjub Artur Rinne „Elaviku” elulugu ja keerukate okupatsioonikümnendite käsitlus naiivse ja asjatundmatuna, eriti seetõttu, et võrdlusena ilmus 2010. aastal ka Akadeemias (nr 9, lk 1593–1603) Rinne jutustus „Pääsukestest”, mille põneva, paljuseoseliselt ajaloolist tausta avava järelsõna on kirjutanud Mart Orav. Olav Rootsi tutvustamiseks on taastrükitud Ivalo Randalu artikkel ajakirjast Teater. Muusika. Kino (1990, nr 12). Randalu kirjutab talle omasel mahlakal ja hoogsal moel, kuid kahjuks väidab, tsiteerib ja refereerib ilma viideteta – „Elavikus” on aga neid vaja.

TMM – unikaalne muusikaarhiiv

Kokkuvõtlikult tahan kõigepealt kinnitada, et mu kriitiline arutlus polnud TMMi muusikaosakonna vastane. Vastupidi, olen seal uurijana ja tudengite juhendajana käinud pikki aastaid ning kohanud alati vastutulelikke, oma arhiivi hästi tundvaid inimesi. Paraku on neid jäänud aina vähemaks, seega on igaühe igapäevase töö hulk kasvanud. Teiseks kinnitan, et olen teadlikult käsitlenud „Elavikku” tekstikriitilise teadusliku allikapublikatsiooni kategoorias, ehkki see on ilmselt mõeldud lihtsa, populaarse sarjana. Aga just selline mõtlemine ongi vastutustundetu: TMM on tõepoolest Eestis unikaalne, olulisim, kullavara pilgeni täis muusikaarhiiv ja lihtsalt ei tohi endale lubada esindus-visiitkaardiks väljaandeid, mis on puudulikud, segase sisu ja suunitlusega. Hoolimata sellest, et meie muuseumid on vaesed ja nende tulevikku määravad poliitilised otsusedki kahetsusväärselt jätkuvale kasinusele suunatud, tahan TMMi tulevaselt juhilt paluda leida vahendeid professionaalse teadustöötaja palkamiseks. Tema ülesandeks oleks välja töötada muuseumi teadussuunad, otsustades esmalt, millised allikad digiteerida (sinna on ju asi liikumas) ning mida ja kuidas anda välja paberkandjal. Tema töötaks välja trükiste ühtlustamise ja vastutaks nende professionaalselt väärika taseme eest, teades, et allikapublikatsioon pole allika lõpp, vaid selle uue elu algus. See oleks suur samm TMMi lähenemisel sellele standardile, mille Rahvusvaheline Muuseuminõukogu (ICOM) on kehtestanud: „Muuseum on ühiskonna ja selle arengu teenistuses olev ja üldsusele avatud mittetulunduslik püsiinstitutsioon, mis teaduslikel, hariduslikel ja meelelahutuslikel eesmärkidel omandab, säilitab, uurib, vahendab (minu rõhutused – A. K.) ning eksponeerib inimeste ja inimkeskkonnaga seotud materiaalseid mälestisi” (http://icom.museum/the-vision/museum-definition/).

1 Esimene katkend on võetud Miina Härma kirjast Aino Tammele 1890. aastast („Elavik”, nr 9, lk 72), teine Olav Rootsi kontserdipäevikust Viinis aastast 1937 („Elavik”, nr 13, lk 132) ja kolmas Ellu Elleri mälestustest 1953. aastast („Elavik”, nr 5, lk 22).
2 Päris täpselt pole võimalik piire tõmmata: Tubina „Krati” („Elavik”, nr 4) ja Eugen Kapi „Kalevipoja” (nr 8) saamis- ja lavastusloos on juttu nii muusikast kui teatrist. „Elaviku” sarja raamatute täpsed pealkirjad leiab muuseumi kodulehelt http://tmm.ee/index.php?s=43 või e-kataloogist http://tallinn.ester.ee/.
3 Siinkohal tahan koostajaid edaspidi paluda ikka ja jälle sügavalt kaaluda, kui kaugele on luba minna väärika väljavalitu siseilma avalikustamisel. Ei saa salata, et kui mina saanuksin olla otsustaja Marie Heibergi kirjavahetuse publitseerimise osas („Elavik”, nr 11), siis olnuksin palju ettevaatlikum. Ehkki Kirsten Simmo on väljaandele kirjutanud delikaatse ja selgitava sissejuhatuse, tundub mulle selle äärmiselt tundliku, haige meelega noore naise (armastus) kirju ja mõtteid lugedes siiski, et olen territooriumil, kuhu mul asja ei tohiks olla. Mõistagi on sellised valikud ja otsustused keerulised ning mu siinne arvamuski subjektiivne.
4 Iseenesest on siin vastuolu: „populaarne” viitaks justkui allikapublikatsiooni suunatusele laiale lugejaskonnale, kes vajab kindla peale kommentaare. Tegelikult ootab asjatundlikku taustainfot ka kõige haritum lugeja. Allika „enda kõne” on väheusutav, pigem võimatu, arvestades, et ka arvatavalt primaarsel, puhtal allikal on oma saamis- ja valikulugu, seega tõlgendus. Ja see vajab kommentaari. Õieti on need laiemad ajaloofilosoofilised küsimused, mille lahkamine siin pole kohane.
5 TMMi teatrialastes allikapublikatsioonides on sellised küsimused lahendanud palju korrektsemalt. Vähemalt need brošüürid, mida olen seni lugenud, on varustatud korraliku viiteaparatuuriga, enamasti asjalikult kommenteeritud ning ka väljaannete eesja järelsõna on koostatud asjatundlikult. Tänan.