Eristuvad CDd anno 2014

Igor Garšnek

Nüüd, kus Eesti muusika auhindade suur galaüritus on seljataha jäänud ja laureaadid pärjatud, peaks kõigil huvilistel olema selge, mida olulist Eesti (pop)muusika ja plaatide maastikul mullu toimus. Kahtlemata pälvisid Curly Strings jms artistid teenitult oma tunnustuse mitmes kategoorias (näiteks parim plaat, aasta lugu jne). Ent see pole siiski veel tervikpilt, kuna päris mitmed huvitavad tegijad niisuguse tähelepanu osaliseks ei saanud. Kas teenimatult või mitte, selles polegi küsimus. Kuid nad on olemas ja kahtlemata on nad täiendanud ka uute albumite tervikpilti. Alljärgnevalt põgus pilk kolmele plaadile, mis n-ö kontseptsioon-albumi tunnusjoontega.

MRK Pakt. „Lood on halvad“ („Situation Stinks“). © 2014 P. Malkov.

Kui eelmisel aastal üldse ilmus mõni plaat, mida võiks „muusikaliseks huligaansuseks“ nimetada, siis on see kahtlemata koosluse MRK Pakt album.

Projektansambli MRK Pakt nimetus on tuletatud meie hästi tuntud muusikute Peeter Malkovi (flööt, alt­flööt, baritonsaksofon, laul), Toomas Rulli (löökpillid, laul) ja Margus Kappeli (klahvpillid, kitarrid, klarnet, laul) perekonnanime esitähtedest. Kolm pillimeest kui „iroonilist intellektuaali“, kellest üks (Malkov) on Propelleri taustaga, teine (Rull) meie üks hinnatumaid trummimehi ning kolmas (Kappel) Rock Hoteliga ja ka omaaegse Rujaga seonduv klaveri-boogie’ guru.

Kuulajal, kes riskib selle CD oma plaadimängijasse panna, peab kindlasti olema üle Harju keskmise arenenud huumorimeel, mis ei põlga ära ei üle võlli keeratud groteskimaigulist mõttemängu muusikaliste banaalsustega à la „süldimuusika“ ega ka ootamatute jazzimprovisatsioonide kaasahaaravaid stiihiaid. Kuigi mingis mõttes näivad MRK Pakti plaadi „Lood on halvad“ mitmed lood kuulajat provotseerivat, siis „halvad“ pole nad pealkirjas toodud „hoiatusele“ vaatamata ometi. Seda enam, et kõik plaadil kõlavad soundʼid, eriti tänu flöötide kõla ambientʼlikuks värvivale stuudioelektroonikale („Koobas“), on leidlikult kujundatud. Nii et au ja kiitus helirežissöör Elmu Värgile!

Kui plaadi üheteistkümnest iroonilis-improvisatsioonilisest palast mõni eraldi välja tuua, siis minu valik langeks Margus Kappeli loole „Laul ja pidu“, mis oma rockʼiliku rütmiimpulsiga meenutab natuke koguni Led Zeppelini „kõverpeeglisse“ mängitud omaaegset hitti „Misty Mountain Hop“.

Alexey Kruglov – Jaak Sooäär Quartet. „The Mighty Five“. © 2014 Alexey Kruglov, Jaak Sooäär / ArtBeat.

Omal ajal, s.t 1970. aastatel, olid klassikamuusika töötlused pop- ja rock-muusikas omamoodi moetrend, mille eredamaid näiteid mäletatakse veel praegugi tänu Emerson, Lake & Palmerile, süntesaatoriäss Isao Tomitale (mõlemad tegid töötluse Mussorgski tsüklist „Pildid näituselt“), aga ka tänu James Lasti orkestrile. Kummatigi on omaaegne klassikatöötluste trend saanud meil uue, seekord jazzivõtmes hingamise Vene saksofonisti Aleksei Kruglovi ja kitarrist Jaak Sooääre kvarteti mulluilmunud plaadil „The Mighty Five“ ehk „Võimas viisik“. Albumi pealkirjas silmahakkav viide Vene muusikaloost tuntud heliloojate rühmitusele on loomulik, sest plaadil kõlavate kompositsioonide autoritena näeme selliseid nimesid nagu Nikolai Rimski-Korsakov, Aleksandr Borodin, Modest Mussorgski ja Mili Balakirev. Millega siis tegu?

Alustuseks üldisemast: vene muusika klassikapärlitele on tõlgenduslikus ja arranžeeringute mõttes lähenetud mingis etapis vägagi tekstitruult, nii et äratundmisefekt on enamiku lugude puhul kindlasti olemas. Iseasi, kuivõrd meie n-ö tavakuulaja võib ära tunda näiteks numbreid Aleksandr Borodini ooperist „Vürst Igor“. Ja Mili Balakirevi nokturni fis-moll, mille töötlus on samuti sellele plaadile jõudnud, ei pruugi mäletada paljud meie muusikateadlasedki.

Aga kui vene heliloojate originaalpartituuri tõlgendus on mõne aja kõlanud, lasevad interpreedid oma improvisatsioonilise fantaasialennu valla. Nauditav on salvestisel jälgida soleeriva saksofoni ja kitarri muusikalist dialoogi – tundlikeks ja täpseteks ansamblipartneriteks on siin Kruglovile ja Sooäärele toetava ühismõtlemise osas nii Mihkel Mälgand (basskitarr, kontrabass) kui Tanel Ruben löökpillidel.

Ootuspäraselt jätab plaadil väga ereda ja kaasahaarava mulje Mussorgski „Baba Jagaa (Majake kanajalgadel)“ ettekandelis-improvisatsiooniline kõlapilt – see on vaimukas, fantaasiarikas ja virtuoosne ühteaegu. Ka Rimski-Korsakovi „Šeherezade“ tõlgendus paneb algusest lõpuni kuulama kõrgendatud tähelepanuga. Ent näiteks Mussorgski „Vana lossi“ puhul tundub, et muusikud pole leidnud seda õiget „pilti näituselt“ veel üles: üldine kõlakoloriit jääb siin natuke halliks ja lähenemisnurk kuidagi inertseks või asteeniliseks. Ent väärt ja värskendav kuulamine on album sellegi­poolest!

Indrek Patte. „Thank And Share“. © 2014 Indrek Patte / Strangiato Records.

Pole vist uudis, et meil Eestis ilmub proge-rockʼi plaate kahetsusväärselt harva, kui üldse ilmub. Selles mõttes on Indrek Patte eelmise aasta lõpus välja tulnud „Thank And Share“ ehk „Tänan ja jagan“ küll igati vääriline täiendus sellesse progesahtlisse. Meenutame, et tuntud laulja ja multiinstrumentalisti Indrek Patte esimene sooloalbum „Celebration“ jõudis kuulajateni aastal 2011 ja see on nüüd tema teine soolo­plaat.

Muidugi võib tekkida kiusatus kaht plaati võrrelda, kuid mingil paremuse skaalal pole mõtet seda teha. Niipalju ehk siiski, et „Thank And Share“ on mõnevõrra meloodilisema muusika ja läbipaistvama kõlapildiga kui „Celebration“, kuid see pole hinnang kõnealuse plaadi muusikale.

Ühisjooni on Patte kahel albumil siiski rohkem kui erinevusi – ka „Thank And Share“ on oma ülesehituse, sõnumlikkuse ja arranžeeringute poolest hästi terviklik plaat. Kõik Patte laulutekstid on, muuseas, inglise keeles. Tema kirjutatud on mõistagi ka muusika – kõik peale loo „Heavenʼs Truth“, mille kaasautoriks on Madis Lepasoo.

Kui uue plaadi iseloomustamiseks otsida vaid üht märksõna, siis esmalt torkas mulle nii soundʼe kuulates kui lugude (õieti küll arendatud kompositsioonide) ülesehitust jälgides meelde ingliskeelne väljend vintage (siinses kontekstis „vana hõbe“). Ei midagi vanamoodsat või – hoidku jumal! – campʼi, kuid nii mõndagi kaheksakümnendate supergrupi Asia laadis jooksis küll korraks silme eest läbi. Ma ei pea siin silmas puhtmuusikalisi võrdlusjooni, vaid teatud progemuusika kvaliteete, mis on maailmas ajaproovile hästi vastu pidanud.

Tähelepanuväärne on ka see pillimeeste koosseis, kes on Indrek Pattele plaadi salvestamisel abiks olnud: päris kõiki ei jõuagi siin üles lugeda, kuid sellised kitarristid nagu Robert Jürjendal, Raul Jaanson ja Kalle Vilpuu, samuti bassimees Vladislav Reinfeldt ning Andrus Lillepea ühes loos trummidel vajavad kindlasti äramärkimist.

Nüüd „Thank And Share“ muusikast lähemalt. Enamik lugudest on pika ja arendatud ülesehitusega – eriti albumi lõpukompositsioon „Share“, mis oma 12-minutilise kestvusega annab välja peaaegu suurvormi mõõdu. Silma hakkavad ja kõrvu paitavad kohati ka selliste akustiliste pillide nagu flööt, plokkflööt, tšello jms kõlavärvid.

Indrek Patte stiilileksika on siin küllaltki mitmekesine: kuulda saab näiteks viiteid vanamuusikale („Dance In Livland“), aga ka salapärastesse kõlasfääridesse avardumist plaadi ainsas instrumentaalses kompositsioonis „In Memories“. Mis mõjub kui fataalne sammumine kuhugi kõlasügavikku. Ja üks lugu on teistest väheke rajum, kuna „Promises“ jääb kindlasti meelde oma jõulise rütmijoonise ja motoorse bassipartiiga. Ühesõnaga, seda plaati julgen soovitada kõigile nõudlikuma maitsega muusikahuvilistele.