Esimene, aga mitte viimane

Juba paarkümmend aastat on liikunud mõte teha tšellofestival, et rahvusvaheline elu ses žanris ei läheks meist mööda. Seda rada mööda liikudes otsustasidki noored tegijad asja käsile võtta.

TOOMAS VELMET

Rahvusvaheline festival „Art of Cello“ 1. – 6. III.

Paul-Eerik Rummo paigutas oma esimese luulekogu esilehele epigraafi „Ma seisan harkisjalu ja uudistan maailma, mul on naljakas saba ja kaks suurt silma. Ja ma ei taha minna aia taha.“ Ajalugu näitas, et ei läinudki.

Märtsi esimestel päevadel leidis aset festival „Art of Cello“ ehk „Tšellokunst“. Esimene, aga rahvusvaheline ning tähele­panu järgi otsustades ei olnud aia taha minekut plaaniski: enesekindlus on harilikult edu pant, kuid sisulised väärtused pole ka just viimasel kohal. Festival koosnes neljast kontserdist ja kahest meistriklassist ning selle tõukejõud oli muidugi – ärgem häbenegem teda õige epiteediga nimetamast – meie kõigi aegade esitšellist Marcel Johannes Kits ning tema 2022. aasta suur edu kuninganna Elisabethi konkursil.

Tänapäeval on maailmas arvatavasti tuhandeid nn rahvusvahelisi interpreetide konkursse, aga kuninganna Elisabethi konkurss peeti selle pikale ajaloole (alates 1937. aastast) vaatamata 2022. aastal teist korda tšello erialal ning Marcel Johannes Kits võitis Brüsselis laureaadi tiitli, mida anti välja kolm. Toonitan nimelt: võitis, mitte ei kaotanud. Kui maailmas on tuhandeid konkursse ja kui neid liigitada A-, B-, C-, D-, E-, F- jne kategooriasse, siis Elisabethi konkurss on üks ja A+, s.t maailmameistrivõistlused, kui selliseid korraldataks. See on kõige tihedama valikuga ja kõige tapvama programmiga interpreetide võistlus selles muusikamaailmas ning selle võistluse võit tähendab, et kuulutakse praegu maailma paremiku tippu.

Niisiis, meie noored tšellistid, Tallinna muusikakoolide tšellopedagoogid, otsustasid selle sündmuse ära kasutada ja teha tšellofestivali, mis tooks tähelepanu ja suunaks fookuse sellele imelisele instrumendile, sellel esinevatele interpreetidele ja eesti tšellokultuuri eri aspektidele.

Eesti tšellism on aegade jooksul saavutanud objektiivselt päris arvestatava taseme ja ka kvantiteedi. Igatahes suudetakse rahuldada meie muusikakultuuri professionaalsed vajadused ja tšellomuusika nõudmised ning see on loonud ka pinnase vastavale rahvuslikule heliloomingule, millel on pikk ajalugu. Juba paarkümmend aastat on liikunud mõte teha tšellofestival, et rahvusvaheline elu ses žanris ei läheks meist mööda – mõeldud on ikka kõrgtasemel festivalile. Ilmselt seda rada mööda liikudes otsustasidki noored tegijad asja käsile võtta.

Mõeldi üsna avaralt. Esimene kontsert planeeriti ja teostati kohe loominguliselt nii sisu, vormi kui ka tšello poolest. Avakontsert leidis aset 1. märtsil restoranis Chicago 1933 ja selle sisustas vägagi vormis tšellist Silvia Ilves elektritšellol. Artist Silvia Ilves on ürgandekas muusik ja demonstreeris seda vägagi võimsalt üksinda laval, pannes tavalise restorani­klientuuri hiirvaikselt kuulama Bachi ja kirglikult kaasa minema sellele järgnevale retkele tänapäeva popmuusikas. Toonitan veel kord: Silvia Ilves on kõrge klassiga muusik ja artist, kes peaks küll valitud žanris mahtuma maailma lavadele, kus on olnud ja on Nigel Kennedy, Vanessa Mae, David Garrett jne. Miks meilgi ei võiks olla üks korralik pop­tšelloartist? Võiks ja peaks, aga selleks peab peale tšellisti olema ka investor, impressaario ning terve planeeriv ja teenindav meeskond. Kahju, sest seda ju ei ole, aga artist on meil võimas, valdab pilli kõrgtasemel ja on kodus väga laias muusikaspektris.

Edasine kulges traditsioonilisemalt, aga ikka tipptasemel. Järgmise kontserdi ajaks olid juba toimunud Marcel Johannes Kitse meistrikursused EMTAs, mida sai jälgida ka festivali veebisaidil. See oli meie tšellistidele suur võimalus ennast näidata ja areneda … Teine kontsert kandis pealkirja „Eesti sonaat“ ning esinesid Marcel Johannes Kits ja pianist Sten Heinoja. Mina oleksin lisanud kontserdi pealkirjale küsimärgi, sest kontserte tšellole ja orkestrile on eesti heliloomingus üsnagi palju ning mõned neist ka maailma tšellismis edukad, aga sonaate on mõned üksikud. Neid autoreid võib isegi loendada: Eugen Kapp, Helmut Rosenvald, Anne Ellerhein-Metsala, Alo Mattiisen ja Mihkel Kerem. Nendest mõned on heal tasemel, kuid mitte küllalt sonaadid, kui esimene ja viimane välja arvata.

Kava „Eesti sonaat“ maamärk oli Jüri Reinvere sonaadi tšellole ja klaverile (2019) Eesti esiettekanne. Teose tellija ja esmaesitaja oli 1970. aastast maailma valitsenud leedu tšellist David Geringas. Kontserdi kava oli läbinisti eesti muusikast (braavo!) ja algas hiirvaikselt Arvo Pärdi teosega „Peegel peeglis“. Teos on originaalis viiulile ja klaverile, tellija ja esmaesitaja Vladimir Spivakov. Johann Sebastian Bach ja Arvo Pärt on minu meelest ainukesed loojad, kelle muusikat võib esitada mis tahes instrumentidel ilma kadudeta. Siin esitatud variandi on seadnud pikaaegne Berliini Filharmoonikute esitšellist Dietmar Schwalke – haruldane leid kontserdi alustamiseks ja tähelepanu koondamiseks, sest edasine oli juba teistest „ooperitest“.

Lepo Sumera „To Reach Yesterday“ on umbes kümneminutiline teos tšellole ja klaverile. Varem olen seda kuulnud Aare Tammesalu heas esituses. Kitse esitus oli veenev ja dramaturgiliselt raamides ning eht sumeralikust helikeelest hoolimata mõjus ka laiemale publikule. Märkimist väärib Kitse ja Heinoja nauditav partnerlus. Teosed olid kavasse paigutatud justkui arenevale skaalale ning järgnes Eduard Oja „Aja triloogia“ (1937), mille pealkirigi vihjab kolmele osale. Traagilise elukäiguga üliandeka helilooja teos tšellole ja klaverile on olnud paljude meie tšellistide repertuaaris ja alati on märgitud, et teos on geniaalne, aga kolmas osa „Tänapäev“ liigne ja ehk liiga naiivne. Kas on tänapäev muutunud või Kits tabanud teose tõelise sisu, kuid tema esituses ei olnud küll tajuda mingit naiivsust ega üleliigsust ja triloogia oli selgesti mõistetav.

Reinvere sonaadi kohta on kirjutatud, et Geringas soovis suurt traditsioonilises helikeeles sonaati ja talle tundus, et Reinvere keel on talle kõige mõistetavam. Pärast esiettekannet, mis oli 22. septembril 2019 Usedomi festivalil, on Geringas toonitanud, et on sonaadist vaimustatud ja kavatseb seda sageli mängida. Sonaat kulgeb attacca umbes 25 minutit ja tajutavad on eri osad, kuid ei kavas ega Eesti muusika infokeskuse veebisaidil pole neid mainitud. Usedomi festivali arvustuses on Marika Villa loetlenud järjest muusikatermineid, lahutamata neid osadeks, ja kuna seal esineb valdavalt sõna „dolce“, siis on Villa öelnud, et polnudki nii magus. Tal on tuline õigus: magusat pole teoses grammigi ja usun ka Geringase kommentaari, et mängides tundub teos poole lühem kui 25 minutit (muide, kuulates ka).

Noote on palju mõlemal partneril, kuid tegemist on ideaalse duosonaadiga, kus ei domineeri ei tšello ega klaver. Autor leidis pärast esitust, et Kits ja Heinoja olid vähemalt samal tasemel kui Geringas ja Ian Fountain. Nüüd on meil eesti muusikas vägagi tõsiseltvõetav tšellosonaat, mis tõepoolest trügib maailmalavadele. Eesti esiettekanne toimus Viimsi Artiumi väikeses, kuid pilgeni täis saalis, kus on väga hea kammer­akustika.

Järgmisel päeval oli festivali nn planeeritud kulminatsioon kontserdiga „Kuninganna jälgedes“. Laval olid Hayoung Choi ja Sten Heinoja. Kava oli, nagu traditsiooniline tšelloõhtu nõuab: nüüdisaegne sooloteos (Penderecki „Capriccio“), klassikaline sonaat (Schuberti „Arpeggione“), ja nüüdisaegne sonaat (Britteni op. 65). Jälle hea kontrast, mis asetas Schuberti kava fookusse. Selline kontsert on väärt jääma aegadeks mällu ja etaloniks järgmistele. Eriti tahan alla kriipsutada Sten Heinoja kangelastegu partnerluses Choiga Britteni sonaadis. Hoidkem selliste muusikutega sidet.

Hinnakem ka festivali korraldajaid: Ruslan Petrovi, Kristjan Plinki ja Ann Kuuti. Nemad ka lõpetasid festivali sellises huvitavas paigas nagu Oru kultuuri­saal Lääne-Nigula vallas. Nad tutvustasid oma instrumenti lapsi täis saalile igast aspektist sedavõrd tulemuslikult, et järjekord nendest, kes soovisid pärast kontserti pilli proovida, ei lõppenud ega lõppenud. Mis võib olla veel efektsem kui selline lõppakord? Vahest ehk teadmine, et proffidele järgnes 7. märtsil veel Hayoung Choi meistrikursus EMTAs. Braavo kõigile tegijatele ja toetajatele: te olete tasemel!