Esitus, mis jääb elama oma elu

LEELO KÕLAR

Muusikaakadeemia doktorant pianist Mihkel Poll andis välja oma esimese soolo-CD (Ondine) 2009. aastal, kavas Raveli, Šostakovitši, Aleksandr Mossolovi, Ligeti ja Helena Tulve teosed. 2015. aasta lõpul ilmunud uuel Soomes salvestatud sooloplaadil Poola plaadifirmalt Dux kõlab Georgi Enescu, Béla Bartóki, Erkki-Sven Tüüri ja Tõnu Kõrvitsa looming. Plaadi bukletis (tekst poola ja inglise, kuid mitte eesti keeles) analüüsib Kristel Pappel teoseid ja annab esitajast lühiülevaate. Plaadi kontsertesitlus oli mullu 7. detsembril Mustpeade Maja Valges saalis.

Enescu ja Bartók on ühe ja sama generatsiooni heliloojad ja instrumentalistid: Enescu kui pianist ja viiuldaja, Bartók kui pianist. Enescu loomingut on tugevasti mõjutanud paljurahvuselise ümbruse muusika ehk rumeenia ja slaavi folkloor, mingil määral ka araabia- ja mustlasmuusika. Bartókit on ümbritsenud Ungari, Lääne-Rumeenia, Austria-Ungari ja Serbia muusika. Kummalgi heliloojal on kujunenud oma kindel isikupärane väljenduslik käekiri.

Enescu I klaverisonaadi fis-moll (1924) esimese osa Allegro molto moderato e grave sisutiheda kontrastse muusika on Poll kujundanud väga targalt, mitmeplaaniliselt ja kõlarikkalt. See on elaaniga mängitud kogu selle klaveritehnilises mitmekesisuses. II osa Presto mõjub oma tokaataliku ägedusega kaasahaaravalt. Kuulamist segas minu idée fixe halastamatult intensiivsest motoorikast, mis ei teeks mitte ainsatki tempolist järelandmist. Aga tervik on olemas niigi. III osa Andante molto espressivo on nagu rahunemine või mälestus toimunust eriti kaunikõlaliselt kujundatud mažoorse lõpuosaga. Sonaadist jääb väga hea üldmulje! Kui üldiselt peetakse Enescut mõjutatuks Debussy helikeelest ja faktuurist, siis mitte ainult faktuuri, vaid ka harmoonilise koe poolest on siin minu arvates kuulda paremas mõttes ka Skrjabinit.

Enescu esitusele järgneb ere ja karakteritest küllastatud, veidi maalähedane külamuusika, Bartóki klaverisüit „Vabas õhus“ (1926). Süidi avaosa „Trummid ja pasunad“ humoristliku karakteri on Poll paraja teravusega välja mänginud. III osa, veidi häälest ära „Torupill“ mõjub ehk liiga tõsimeelselt, seevastu on vahva ägedusega antud V osa „Tagaajamine“. Eriti meeldejäävalt kõlab süidi IV osa „Öömuusika“. See on lummav oma pooltoonidest koosnevast klastrist ostinato taustal kõlavate repliikidega. Kas need on loodushääled või tundevälgatused, kuid kuulama need sundisid, samuti kogu unistava ja igatseva meeleolu atmosfäär. Oli kahju, kui see ära lõppes.

Erkki-Sven Tüüri Sonaat on plaadil tervenisti selge ja süvenenud mõtestatusega esitatud. Sünnib kujukas, pidevale arenguliinile allutatud kontrastsetest kõlablokkidest tervik. Huvitavalt mõjub sonaadi II osa selle kajaefektiga võtte kaudu, mis loob kõheda meeleolu ja tekitab natuke hirmu. Hea on sellele vastandatud helgus, mis tuleb nagu kusagilt kaugelt. Sonaadile lisatud neli pedagoogilise eesmärgiga kirjutatud pala kavale midagi juurde ei andnud.

Tõnu Kõrvitsa „Hümn nähtamatule tuulekandlele“ meenutab ukse kohal tuule käes kõlkuvaid tuulekelli. Pollile pühendatud kaunis, mõtteid arendav pala on mängitud kujundirikkalt ja kiindumusega.

Kokkuvõttes on see väga hea CD. Kava on valitud teostest, mis tunduvad olevat Pollile hingelähedased ja teda neid esitama tiivustanud. Kas oli just kõige parem panna Enescu ja Bartók kõlama teineteise järel? Mis sellest, et mõlemad autorid on head sõbrad ja veidi ka ühe kandi mehed. Kuigi nende helikeel on erinev, kipuvad nad ikkagi veidi teineteist sööma. See ei tarvitse aga häirida, kui mitte kuulata neid järgemööda.

Eesti tuntud mägironija Alar Sikk, kes on korduvalt vallutanud ülikõrgeid tippe (Džomolungma, 8848 m) on avaldanud mõtte: „Kui sa oled ette võtnud ronida tippu, siis ära taha sinna jõuda iga hinna eest, see pole seda väärt! Miks seda siis üldse tehakse? Seda tehakse selleks, et aru saada, kui hea on meil siin all.“ Kas Mihkel Poll kavatseb tippu jõuda? On ta teel sinna? Tal on veel üksjagu minna. Head teed talle!