Festivaliorkester!

Mirje Mändla

Tänavuse Järvi suvefestivali raames esines traditsiooniliselt mitmeid orkestreid, kuid kõige huvitavam suund on kindlasti Paavo Järvi 2011. aastal asutatud Järvi Festivaliorkester (JFO). Orkestri kontsertmeistrina tegutseb Florian Donderer Paavo Järvi koduorkestrist Deutsche Kammerphilharmonia Bremen. JFOs mängivad kõrvuti eesti parimad muusikud, eestlased, kes tegutsevad üle maailma, ning nimekad muusikud maailma tuntud orkestritest. Ivry Gitlise mõõtu legendi tänavu küll ei olnud, aga muusikute ja publiku üldiseks lemmikuks kujunes ungari päritolu ja praegu Berliini Filharmoonikute esivioolana tegutsev Máté Szűcs. Szűcs suutis ennast veenvalt tõestada nii solistina kui orkestris, kus tänu temale muutusid muusikalise koe sisemehhanismid kuuldavaks ja arusaadavaks. JFO andis seekord kaks kontserti. Festivali kunstiline juht Paavo Järvi, kelle ideaal pole mitte tegutseda külalisdirigendina, vaid omada mitmeid koduorkestreid üle maailma, on tekitanud endale ühe orkestri ka armsasse Pärnu linna. Sinna on hea kutsuda oma muusikutest sõpru, kuna siin on suurepärase akustikaga Pärnu kontserdimaja. Järvi on tunnistanud, et „nii head tulemust kui oma orkestri käest ei saa külalisdirigendina mitte ühegi orkestriga. Isegi kui teed orkestriga regulaarselt koostööd, on nad su iga kord unustanud. Peadirigendiga püütakse leida ühine keel ja see on muusikas kohe tunda”. Pärnu festival on dirigendile heas mõttes laboratoorium, kus saab katsetada omapäraseid kavu, mille teoste interpretatsiooni on võimalus muusikalembese festivali kontekstis lihvida ja struktuurile värve lisada. Järvi tunnistab, et teostega hinnaliste plaadistusteni jõudmiseks tuleb neid hooaja jooksul mitmeid kordi esitada, et interpretatsiooni loogiliselt edasi arendada. Pärnu publikule annab see haruldase võimaluse nautida muusikat, elamusrikkas kontsertolukorras, mitte steriilsel kõvakettal.

Festivali avakontserdi kava koosnes Mendelssohni ja Poulenci vaimulikust muusikast. Mendelssohn on kirjutanud, et erinevalt üldlevinud arvamusest on sõna väljendusvahendina ebaselge ja mitmeti tõlgendatav, seevastu muusika esitab kindlaid väiteid ja mõjutab inimese hinge. See mõte kõneleb Mendelssohnist kui silmapaistvast instrumentaalmuusika loojast. Avakontserdil esitati 1830. aasta mais Berliinis suure entusiasmiga valminud Augsburgi usurahu 300. aastapäevale pühendatud sümfoonia nr 5 „Reformatsioon”, mille finaalis kõlab Lutheri tuntud „Ein’ feste Burg is unser Gott” ning teose esimeses osas „Dresden Amen”, mida Wagner kasutab hiljem „Parsifalis”. Paavo Järvi, kelle pagasis on Beethoveni sümfooniate tervikplaadistus (orkestriga Deutsche Kammerphilharmonie Bremen) ning mitmed kontserdisalvestused, liigub loogilist liini pidi edasi Mendelssohni loomingu interpeteerimise juurde. Siinkohal tasub meenutada ka möödunud aastal kõlanud Schumanni orkestripannood. Mendelssohni sümfoonia esitust iseloomustas detailitäpsus ja energeetilisus. Finaalis joonistusid polüfoonilise faktuuri selged jooned, esile tõusis keelpillide kõla, puupillide ansamblite musikaalsus ning orkestri-tutti ümar ja väljapeetud kõla, mida ilmestasid erksad rütmilised aktsendid. Rõhutada tuleks meloodiakaarte mahedat voolavust, oli tunda muusikute omavahelist koostööd, kus õhku heidetud mõte sama rafineeritult üles nopiti ja leidlikult edasi arendati. Tõenäoliselt tuleks edaspidi kaaluda orkestri koosseisu täispika nimekirja lisamist festivali kodulehele ja kavaraamatusse, siinkohal läheks suurepäraste solistide üleslugemine liiale.

Kontserdi teises pooles jätkas Paavo Järvi koostööd segakooriga Latvija ja sopran Aile Asszonyiga, kõlasid Poulenci „Litaaniad Mustale Neitsile, Roc-Amadouri Jumalaemale” ja „Stabat Mater”. Kuna Poulenci muusikat kuulates võisid, nagu Paavo Järvi kontserdi eel lootis, saada suure naudingu Pärdi loomingu austajad, siis loogilise jätkuna avas JFO järgmise, 29. juuli kontserdi „Viva! Mozart” Arvo Pärdi looming. Kõlas Arvo Pärdi 1976. aastal valminud „Kui Bach oleks mesilasi pidanud” uus korrigeeritud versioon ning ettekandele tuli Helena Tulve teose „Vari sinu selja taga” („L’ombre derriere toi”) uus versioon vioolale, kahele tšellole ja keelpilliorkestrile. Soleerisid Máté Szűcs, Indrek Leivategija ja Marius Järvi.

Kava „Viva! Mozart” oli kokku pandud erakordse tarkuse ja kirega, publik kesksuvises Pärnus nautis suure rõõmuga kontserti, kus tähelepanu keskpunktis oli perekond Randalu: Kalle Randalu, kelle musitseerimist me seostame Mozarti loomingu interpreteerimisega, ja tema poeg Kristjan Randalu, kes tegutseb rohkem jazzmuusika vallas. Seekord tõid nad ettekandele Mozarti toreda kontserdi kahele klaverile. See Wolfgangi ja tema õe Nannerli koosmusitseerimiseks loodud teos võttis Randalude esituses sädeleva, vaimuka ja lennuka diskussiooni kuju.

Paavo Järvi jätkas tänavusel festivalil koostööd metsosopran Annely Peeboga, kellega ta on varem korduvalt esitanud Beethoveni Sümfooniat nr 9. Peebo lummaval soleerimisel kõlasid Wagneri „Wesendoncki laulud”. Kontserti kroonis Mozarti „Linzi sümfoonia” (nr 36 K425). Tundub, et Paavo Järvil on õnnestunud festivaliorkestri kõla tõsta uuele tasemele, mis paneb põnevusega ootama muusikute sünergia tulemit järgmisel suvel.

Festivali lõppkontserdil dirigeeris Neeme Järvi Üle-eestilist Noorte Sümfooniaorkestrit, mille kontsertmeister oli Hanna-Liis Nahkur. Kontserdi avas Tšaikovski Klaverikontsert nr 2, soleerimas Aleksandr Markovitš, Marius ja Miina Järvi. Pianistides on teose esimene osa tekitanud vormi osas segadust ning trios viiuli ja tšelloga kammerlikult lahendatud II osa ei näi piisavalt virtuoosne – tänapäeval leidub pianiste, kes redigeerivad teise osa materjali, tõstes viiuli- ja tšellofraase ümber klaveripartiisse. Üle-eestilise Noorte Sümfooniaorkestri koosseisus mängivad ja koguvad kogemusi umbes 14–25aastased muusikud, kel oli festivali jooksul võimalus end täiendada nimekate muusikute meistrikursustel. Tõenäoliselt on noortele muusikutele Beethoveni Viienda sümfoonia esitamine suur väljakutse, samuti kui inspireeriv koostöö nimeka maestro juubelikontserdil ja sellele eelnenud detaile viimistlevates proovides. Kontserdil orkestri mänguenergia ja vastastikku inspireeriv koosmusitseerimine dirigendiga toimis. Festivali lõppkontserdil kõlas ka Vardo Rumesseni soleerimisel Eduard Tubina Kontsertiino.