„Figaro pulm“ polaarjoone taga

Tiia Teder

Virmaliste festival 23. I – 1. II Tromsøs (Norra).

Tromsø on vana linn, põhjamaiste kaubateede ajalooline kohtumispaik, Põhja-Norra suurim kultuurikeskus. Maheda kliima tõttu on Tromsø atraktiivne talvepuhkuse paik ning südatalvel, kui polaaröö on möödas, külastab linnakest tuhandeid turiste, suusatajaid ja puhkajaid. Just jaanuaris-veebruaris on ka virmaliste kõrgperiood. Seda loodusimet, taevakaare valgus-show’d tulevad vaatama külalised ja turistid Norramaalt ja kogu maailmast. Regiooni suurim muusikafestival Nordlysfestivalen ehk Virmaliste festival aitab talvepuhkajate aega veeta.

Krahv Almavivat kehastas tõusev täht Konstantin Šušakov ja Susannat nooruke musikaalne ja sarmikas Alina Jarovaja.

Pressifoto/Marius Fiskum

Kümme päeva kestva festivali kavas on klassikaline muusika ja džäss ning teatrietendused. Turismitööstus ja kultuurikorraldus tegutsevad edukalt käsikäes, hotellid on turiste täis ning festivalikontserdid kõik välja müüdud. Tromsøs leidub sellist publikut, kelle puhkuse päevaplaani kuuluvad peale jalutamise ja restoranides ajaveetmise ka kontserdikülastused. Festivali orienteerub peavoolule, nüüdismuusikat ja eksperimenti publikule ei pakuta. Rõhk on Norra tähtedel: üles astuvad džässi ja klassika uued nimed, noored talendid, Tromsø linna muusikaõpilased ja muidugi maailma arvatavasti noorim ja põhjapoolseim sümfooniaorkester Arctic Philharmonic Orchestra, mille asutas 2009. aastal multiaktiivne muusika­talent Christian Lindberg. Arktika sümfooniaorkestri kanda on alati ka festivali avakontsert, kus seekord kõlas Leonard Bernsteini ja Django Batesi muusika.

Kui rikka Norra Kuningriigi ääremaalinn Tromsø millestki puudust tunneb, siis on see kultuurielu mastaapidele vastav kontserdimaja, mille lavale mahuks oratooriumid, ooper või ballett. Tromsøs leidub hubaseid kontserdipaiku ja festivalisündmused on mööda linna laiali paisatud: teatrikohviku saal, Hoiupanga saal, päevinäinud kultuurimaja ja Arktika katedraal, mis meenutab veidi meie metodistikirikut, ning ajaloolise puitarhitektuuri pärl, sadamamajake Skansen, kus tehakse kodukontserdi tüüpi muusikatunde. Ülikooli uus klubi Driv on džässi- ja popmuusikakontsertideks, samuti hotelli Clarion The Edge suur saal, kus publik istub seltskonniti pikkade laudade ümber, klaasike käes.

Festivalil on traditsioon kutsuda külalis- ja peaesineja Venemaalt. Tromsøs on üles astunud kammerorkestrid ning ansamblid Moskvast ja Peterburist, Maria ja Suure teatri balletitrupp ning seekord ooper Moskva Suurest teatrist.

Suure teatri noorte solistide „Figaro pulm“ oli tänavune tähthetk, mis ületas regiooni piirid. Sündmust kutsuti kajastama rahvusvaheline press ja norralaste ringhääling NRK tegi loo üleriigilistesse uudistesse. Etenduse eel tervitas lavalt koguni Norra kultuuriminister. Festivali kunstilise juhi Øyvind Bakkeby Moe sõnul on kultuuriruum nagunii küllastunud angloameerika kultuurist ning orienteerumine ida poole seepärast igati põhjendatud. Norral ja Venemaal on tugevad majandussidemed ja ajaloolised kultuurisidemed – on ju Tromsø vaid paarisaja kilomeetri kaugusel Venemaa piirist ning publik tunneb huvi vene artistide vastu. Vene külalisesinejad ei ole Põhjamaade festivalidel sugugi nii tavalised nagu Euroopa esinejad või ameeriklased. Täheldada võib koguni vene kultuuri teatavat defitsiiti kaugemalgi, kuna Venemaa kultuuripoliitika on üsna suletud, mis tingib rahvusvahelistest võrgustikest väljajäämise.

Suure teatri gastrolli pressikonverentsil tuli esile ka poliitika. Trupiga oli kaasas ooperiteatri inglasest dirigent William Lacey, kes võttis enda peale selgitaja rolli. Maestro juhtis tähelepanu, et muusika on üks ja ühendab maailma ning Vene muusikud ei ole seotud oma riigi poliitika või selle vastukajadega mõnes teises riigis. Ta tõi erilise rõhuga esile, et Moskva noorte solistide hulgas on ka kaks Ukraina päritolu lauljat. Donetskist ongi pärit selle gastrolli säravaim pärl, Susannat kehastanud Alina Jarovaja.

Nooruke Jarovaja murdis otsekohe mu nõukogude ajastu primadonnade tõttu tekkinud eelhoiaku vene sopranite suhtes – nii musikaalne ja sarmikas lauljatar, et lausa lust kuulata ja vaadata. Erakordne talent on ka Aleksandr Miminošvili, tähelepanuväärne karakternäitleja ja üks paremaid Figarosid, keda olen kuulnud. Miminošvili on paar aastat tagasi lõpetanud GITISe ja Helikoni teatritrupi koosseisus esinenud ka Eestis. Krahv Almavivat kehastas samuti tõusev täht Konstantin Šušakov, kes on juba laulnud kandvaid rolle ka La Scala teatris. „Figaro pulm“ on Suure teatri noorte solistide projekt, mille eesmärk oli tuua suurte traditsioonidega ooperiteatrisse uut energiat. Trupp on hästi treenitud, ooperit korduvalt ette kandnud ja suutis Tromsø laval esitada suurepäraselt ja dirigenti jälgimata keerukaid sekstettegi. Mängulusti jätkus ka Arktika sümfooniaorkestril, mis soliste saatis. Mõnes kohas võttis dirigent William Laceygi tegevusest osa. Praegu valmistub sama koosseis Moskvas ooperi lavaversiooniks, mis jõuab publiku ette 25. aprillil.

Ooperite kontsertettekanded on maailmas väga populaarsed ja Eestiski võiks neid teha sagedamini. Kontsert­esitus annab võimaluse hoida ooperi­repertuaari kõlamas ning võimaldab soodsa eelarvega külalisesinemisi. Seejuures ei pea kontsertettekanne olema lihtsalt muusika ettelaulmine ja mängimine noodist. Suure teatri noorte „Figaro pulma“ kontsertversioonis oli liikumist ja lavastuslikku mängulusti samapalju kui mõnes lavastuses.

Veel õnnestus mul Tromsøs kuulata lõbusat põhjamaiste tenorite triot Nordic Tenors, mis on Norras väga populaarne, ning Marie Vangeni meditatiivset jazzballaadide kava „Straight forward“ ehk „Otse edasi“. Väga lootusrikka mulje jättis ka Tromsø soulbändi The Band Called Oh! šikk ja suure hääleulatusega solist Frode Larsen. Kõik olid omas žanris väga head, latt on kõrgel! Virmaliste festival on näide, et erilise loodusnähtuse ja kõrgtasemel muusika ühendamine toimib hästi. Tundub, et seda võiks proovida igal pool, kus leidub lund ja talvetunnet.