Gidons Krēmers 60

Toomas Velmet

 

 

Kontsert “GIDON KREMER 60”:

Gidon Kremer ja Kremerata Baltica Estonia kontserdisaalis 11. II.

 

Nüüd juba mõnda aega ei nimetata maailma tippviiuldajat Gidon Kremerit mitte lihtsalt Latvian born, vaid paljud allikad annavad ka tema nime õigekirjutuse läti keeles. Andes muusikule üle Kolme Tähe ordeni, ütles Läti president Vaira Vīķe-Freiberga, et maailma üks tuntumaid viiuldajaid Gidons Krēmers on alati olnud Läti patrioot. Ka siis, kui Läti oli okupeeritud. Gidon Kremer on ka meil hästi tuntud.

Kremeri esimene seos Eestiga on päris põnev. Tartu Postimees toob 10. I 1936 ära järgmise uudise: “Möödunud aastal meil siin ennast suurema kontserdiga tutvustanud viiulikunstnik dr Karl Brückner alustab taas oma viiulitundides õppetööd.” Seos Gidon Kremeriga on selles, et Karl Brückner on Gidon Kremeri vanaisa ja nii mitmeski allikas on teda nimetatud kui Gidoni esimest õpetajat. Kremer oli David Oistrahhi õpilane ning paljude rahvusvaheliste konkursside võitja, nende hulgas Paganini konkurss Genuas (1969) ja Tšaikovski konkurss Moskvas (1970). Tihe siseheitlus käis kolleegi ja kaasüliõpilase Vladimir Spivakoviga, kes näiteks 1967. aastal võitis teise preemia Paganini konkursil, Montreali konkursil oli aga Spivakov esimene ning Kremer teine. Seevastu 1970. aastal Moskvas oli Kremer esimene ja Spivakov teine.

Kuid ega see kõik veel soodustanud ladusat maailmakarjääri. Eksisteeris ju NSV Liit ja pärast Tšaikovski konkursi võitu läks veel viis aastat, enne kui Gidon Kremer pääses läände. Järgmine suurem kokkupuude Eestiga oli juba 1977. aastal, kui ta sai kolmekümneseks. Kaks heliloojast eakaaslast Alfred Schnittke (1934–1998) ja Arvo Pärt (1935) – kirjutasid Kremerile ning tema abikaasale Tatjana Grindenkole kumbki teose, mis vormilt sarnased, kuid helikeelelt diametraalselt vastandlikud.

Alfred Schnittke Concerto grosso nr 1, mille esiettekanne oli Leningradis, ja Arvo Pärdi “Tabula rasa” tulid ettekandele (viimane esiettekandele) Tallinnas tollase TPI saalis Estonia teatri kammerorkestriga Eri Klasi juhatusel. Teoste ettekandekoosseiski on sarnane: Schnittkel keelpillid ja klavessiin ning ettevalmistatud (prepareeritud) klaver, Pärdil keelpillid ja klaver, seegi ettevalmistatud. See kontsert (30. IX 1977) oli sensatsiooniline, TPI aula ei mahutanud kõiki soovijaid. Erakordne oli ka ajakirjanduse tähelepanu: ilmus tutvustav lugu Merike Vaitmaalt ja tolle aja kohta enneolematu arv arvustusi (tervelt kaks), mis sest, et pea kuu aega hiljem.

Nende kahe teose ettekanded on kustutanud pea täiesti kuulajate mälust asjaolu, et ette kanti ka J. S. Bachi Kontsert kahele viiulile d-moll BWV 1043 ja päris erandlik teos ühele viiulile (Kremer), s.t Schuberti Polonees B-duur. Need Schnittke ja Pärdi teosed käisid üsna pikka aega (Kremer, Grindenko) kenasti käsikäes kontserdilt kontserdile ning alles hiljem hakkasid elama omaenda elu.

Nüüd kolmekümne aasta möödudes (11. II) seisid Gidon Kremeri (60) ja Kremerata Baltica (10) kontserdi kavas jälle kõrvuti Arvo Pärt ja Alfred Schnittke. Õhtu algas aga hoopis Pärdi “Fratres’e” versiooniga viiulile ja keelpillidele. Siingi tasub märkida, et teos on loodud aastal 1977 Hortus Musicusele ja kohe esimestel aastatel tekkis rohkem kui kümme erineva koosseisuga teoseversiooni. Viiuli ja keelpillide variant koos löökpillidega on samuti dateeritud aastaga 1977 ning lisatud 1992, millest ehk võib järeldada, et kasutatud on viiuli-klaveri versiooni (1977) põhjal teostatud partituuri.

Kuid see pole oluline. Oluline on hoopis see, kuivõrd täpselt sobis teos Gidon Kremeri juubelikontserdi avalooks. Tekkis järgmine mõte: kuulnud palju erinevaid “Fratres’e” versioone, on Pärdi muusika niivõrd põhjalikult ammendav, et seda ei suuda rikkuda ükskõik milline koosseis. Siin kipub keelele ainult üks samane nähtus õhtumaa muusikast ja see on ikka J. S. Bach. Need mehed oleks kui avastanud igiliikuri või tõese muusika valemi.

Valentin Silvestrovi (1937) orkestriteos “The Messenger” (1996/97) on ka varem Eestis kõlanud ja kõige paremini sobib autori enda iseloomustus oma loomingumeetodi kohta: “Ma ei kirjuta uut muusikat. Kogu minu looming on varem eksisteeriva muusika kaja.” See on eriti kohane “Sõnumitooja” idee selgituseks, sest täiesti selge on ju, kes sõnumi saatis (Mozart).

Kontserdi esimene pool päädis kuueosalise Schnittke Concerto grosso’ga, kus taas publiku suureks rahulduseks laval koos Gidon Kremer ja Tatjana Grindenko. Teoste esituse kvaliteedist on mõttetu juttu alustada. Gidon Kremeri kõige kuuldavamad interpretatsioonilised kvaliteedid on lõpmatu viimistluse perfektsus ja lõpuni läbi mõeldud ideed, mis tänaseks on omandanud enneolematu artistliku vabaduse. Kõik need, kes Kremeri nooruses tegid talle kergeid etteheiteid – et mängutase fantastiline, aga liigse kontrolli all –, on tänaseks oma karjääri juba lõpetanud.

Kontserdi teine pool oli sünnipäevale kohase lustliku kavaga, millest ulatuslikum oli Erich Wolfgang Korngoldi (1897–1957) “Sümfooniline serenaad” (1950). Selle ameerika helilooja looming on hiljuti avastatud ning tema äärmiselt romantiliselt heakõlaline muusika on mõnus kuulata, eriti nii heas ettekandes kui Kremerata Baltica koosseis, ja seda ilma dirigendita. Need noored Läti, Leedu ja Eesti muusikud on kümne aastaga edukalt omandanud oma liidri tööstiili põhjalikkuse ning oskuse jääda seejuures muusikaliselt motiveerituks. Ütleme Astor Piazzolla ja mõtleme esitajaks Gidon Kremer, kuid ta oli kaasa toonud vibrafonisolisti Andrei Puškarjovi ja publiku suureks rõõmuks kõlasid Piazzolla “Celos” ning eriti efektne “Fuga y Misterio”, muide, sellesama Puškarjovi seades.

Lisapalad tulid ning samuti päris ootamatud. Esiteks improvisatsioon Glenn Milleri “Kuupaiste serenaadile” ja siis päris korralikult lustlik muusikaline läbu teemale “Happy birthday”. Ei ole palju neid sel tasemel artiste nagu Gidon Kremer, kes, olles küpses keskeas, hoiavad oma tippvormi. See vajab lisaks tohutule andele samaväärset õnne ja reaalse mõistuse piiramatut mahtu.