Ühe kontserdi kiretu kirjeldus

Toomas Velmet

Sarjas “Bravissimo!” kontsert “Harmoonia ja energia”: KREMERATA SEXTET ja ANDRES MUSTONEN (viiul) Rotermanni soolalaos 28. X.  Kui tegemist on Andres Mustoneniga, siis tasub midagi oodata juba kavalehelt ja see algabki tsitaadiga 28. jaanuari Postimehest, kus Mustonen kirjeldab oma ettekujutust universaalsest muusikust minevikus ning ütleb muuseas: “Siis muusik laulis, mängis, kirjutas... Ta tunnetas kultuuri avaralt ja suurelt. Ta oli korraga nii süva- kui levi-, ta oli universaalne.”

Järgnevalt enne teoste loetelu proloogiks tarvitamisõpetus: see ideaal (eelnenud tsitaat) on aluseks tänaselegi kontserdile, kus Suur Muusika kõlab muusikute sisetundest lähtuvas järjekorras. Edasi siis kava: kolm traditsioonilist india raga’t, seitse traditsioonilist New Orleansi jazzmeloodiat, Vivaldi Viiulikontsert D-duur op. 3, Mozarti Viiulikontsert G-duur KV 216, Astor Piazzolla “Escualo” ja “Café 1930”, Arvo Pärdi “Summa” ja Vladislav Reinfeldti “Drops of time”. Epiloogiks märkus, et kontsert on vaheajaga.

Nüüd võis oodata kahte võimalust: kas tuleb kontsertmõistatus või avalikustatakse muusikute sisetunne kõlava sõnaga. Toimis viimane neist, sest Mustonen juhatas kogu õhtut kõlavate bassihäälsete kommentaaridega ja kontserti alustati Pärdi “Summa” keelpillide versiooniga (ilma Mustonenita). Kajavas soolalaos läks minust mööda Mustoneni antud iseloomustus Pärdile ja kui aus olla, siis ka teos ise, mida jätkus just nii kauaks, kui lahke uksehoidja juhatas saali hilinejaid, kellest naissoo esindajad kõlavalt oma kohale steppisid. Number kaks eeskavas olid siis seitse New Orleansi jazzmeloodiat, millega kaasnes juba dialoog Mustonen-Cirkcis (tšello), kus viimane teadustas loo pealkirja ja Mustonen kommenteeris: “Oh yeah!” See viimane oli hästi kuuldav, kuid tšellisti tekst hajus saali kõrgustesse, kuna suu oli tagaseina poole. Tuleb kindlasti märkida, et nendes meloodiates võis kuulda ka viiulisolisti meeldivat ja viisipidavat lauluhäält.

Järgnevalt tuli ettekandele Vivaldi kolmeosaline Viiulikontsert D-duur, mida, muide, kuulsin soleeriva viiuliga esmakordselt, kuigi olen teost ise esitanud (tšellol, Arvo Pärdi orkestriseades) ning kuulnud esitatavat klavessiinil ja veel flöödiversiooni. Mustoneni poolt pakutu oli tõeline tulevärk nii tempolt kui tekstiimprovisatsioonilt.

Järgmise teose autorit tuleb tutvustada pisut laiemalt (kava järgi) kui Mustoneni repliik kõlas. Vladislav Reinfeldt (1963) on mees parimas loomeeas, õppinud 1980 – 84 Georg Otsa nimelises muusikakoolis ja on kirjutanud palju rockbändile ning veel rohkem klaverile, 1999. aastal ilmus tema sooloalbum “The Coast of Endless” instrumentaalse new age-muusikaga, samas on tal loomingulises mapis ka kammermuusikat ning Mustonen iseloomustas ettekandele tulevat kolmeosalist keelpillisekstetti “Ajahetked” järgmiselt: “Heliloojate töö on lihtne – käivad mööda maailma ja kirjutavad üles seda, mida kuulevad.” Ta lisas veel midagi tropside kui lutsukommide kohta ning et teos läheb vahetult üle kolme india raga esituseks. Nii toimuski, et Reinfeldti sekstett ja raga’d ühendati ning ühendajaks sai sünteetiline sound. Sekstetis olid kasutusel nii tšembalo kui klaver ja tuleb tingimata märkida, et tšembalo värv oli mõjusam kui klaveri oma, kuigi mängija oli ikka Reinut Tepp.

Ja nüüd Mozarti krestomaatiline G-duur Viiulikontsert KV 216 Mustoneni esituses, saatjaks keelpillikvintett ja tšembalo. Originaalis peaksid koosseisus olema ka kaks oboed (flööti) ja kaks metsasarve, aga teatavasti on tänapäeva vaesel ajal (?) kõik võimalik ning käesoleval juhul kostsid tšembalolt vist oboede repliigid ning tühja neist kornodest. Kavast loeme, et Mozart ei olnud “kohutavate kiiruste pooldaja”, aga Mustonen küll – jääb üle ainult imestada, et see tulistamine pihta läks, kuid Adagio algus sordiinidega keelpillidelt oli äkki nagu päikesekiir virtuoossuse udupilves. Ei peagi vist lisama, et eriti Adagio’s sai autoritekst oluliselt täiendust solisti rikkalikust “improreservist”. Jäi üle veel kaks Piazzolla tangot ja lubatud vaheaega ei tehtudki. Kui veel midagi, siis solisti viiulil oli manusena küljes üks juhtmeke, kuid sellest sõltuv võimendus oli küll äärmiselt diskreetne ning ega ei julgegi kihla vedada, millal ta kasutusel oli ja millal mitte.

Kui keegi nüüd siit minu isiklikku hinnangut otsib, siis ega ei leia küll.

P. S.  Parim, mida ma kavast lugesin, kuulub Arvo Pärdile: “Ärge langege odavate ajalehejuttude ohvriks! Võib-olla, et ma käin kloostris tihedamini kui kontserdisaalides – teisalt pole teil aga aimugi, kui tihti viibin ma kontserdisaalides.”