Hea tuju muusika Viimsi Artiumis

Kui selle kontserdi iseloomustamiseks peaks kasutama ühte sõna (lisaks muusikaliselt kõrgele tasemele), siis on see „rõõmsameelsus“.

ÄLI-ANN KLOOREN

Viimsi Sinfonietta avakontsert „Neli aastaaega“ 6. X Viimsi Artiumi suures saalis. Triin Ruubel (viiul), Viimsi Sinfonietta, dirigent Xandi van Dijk. Kavas Antonín Dvořáki ja Max Richteri muusika.

Kuna Viimsi Artium ei ole minu kodukohale just kõige lähem kontserdipaik, paneb mu seda pikka teed ette võtma vaid väga mõjuv põhjus. Täiesti kindlalt ei soovinud ma ilma jääda uue orkestri, Viimsi Sinfonietta avakontserdist, mis küll peaaegu et oleks võinud juhtuda, sest hilise piletiostjana pidin valima viimaste vabade kohtade vahel.

Igasuguseid muusikalisi kooslusi tekib viimasel ajal Eestis rohkesti, nii et võiks ju küsida, miks on nii suur huvi just selle orkestri vastu. Alustama peab orkestri asutajast Xandi van Dijkist, Lõuna-Aafrika Vabariigist pärit dirigendist, kes on perekondlikel põhjustel Eestisse jõudnud. Minul on siiani olnud võimalus teda näha ja kuulda vaid vioolamängijana ning ta on meelde jäänud kui äärmiselt emotsionaalne ja värvikas interpreet. Viimsi Sinfonietta kontserdi põhjal võib etteruttavalt öelda, et dirigendina on ta veelgi emotsionaalsem ja värvikam kui pillimängijana. Van Dijki dirigeerimisstiili saab kirjeldada kui hüppavat-tantsivat, äärmiselt energilist ja intensiivset. Seda tüüpi dirigendid jagunevad minu arust kahte rühma: ühed, kelle koreograafiline dirigeerimine tuleneb nende loomusest ning on orkestrit väga inspireeriv, ning teised, kelle puhul tundub seda liiki juhatamine vaid välise enesenäitamisena ja mõjub pigem piinlikuna. Kui teisest rühmast on mõistlik vaikida, siis esimesest tuleb kõigepealt meelde Kristjan Järvi, ja sinna kuulub vaieldamatult ka van Dijk. Tema rõõmsameelne olek ja kehaline muusikale kaasaelamine nakatas silmanähtavalt nii muusikud kui ka publiku.

Huvitav on Viimsi Sinfonietta kooslus. Siin on kõrvuti meie absoluutsed tipud, nagu viiuldaja Triin Ruubel, tšellist Theodor Sink, kontrabassimängija Regina Udod jt, ning alles muusikuharidust omandavad üliõpilased. Võib vaid ette kujutada, millise suurepärase kogemuse annab noortele mängijatele selliste interpreetidega koos musitseerimine. Et orkestri kontsertmeister on Triin Ruubel, on üsna iseenesestmõistetav, ent suurepäraselt sai samal kohal Ruubeli solistina esinemise ajal hakkama ka alles üliõpilasstaatuses Triin Veissmann.

Viimsi Sinfonietta asutamise ja avakontserdi puhul tegi van Dijkiga ERRi kultuuriportaalis intervjuu Keiu Virro, kes võrdleb orkestri loomist kulude kärpe ajastul lausa masohhistliku missiooniga.* Eks edasine tee või kujuneda keeruliseks, kuid dirigent on siiski optimistlik ja avaldab lootust, et end suudetakse peagi publikule tõestada nii Viimsis kui ka mujal. Seda oma esimese ülesastumisega kindlasti ka tehti. Kui selle kontserdi iseloomustamiseks peaks kasutama ühte sõna (lisaks muusikaliselt kõrgele tasemele), siis on see „rõõmsameelsus“: lavalt õhkus indu ja positiivsust, mis lihtsalt ei saanud ükskõikseks jätta. Lisada võib ka veel sellised sõnapaarid nagu „kerge kaos“ ja „normide rikkumine“. Näiteks oli unustatud kavalehed trükkida, valgustus kustus ja süttis siis, kui tuli tahtmine, vahetut ja sundimatut õhkkonda lisasid ka kontserdi põhiosa lõppedes ema-isa juurde lavale jooksnud lapsed. Ja täieliku üllatuse, isegi kerge ehmatuse valmistas orkestri välimus. Nähes enamikku naispillimängijaid heledas või lausa lillelises riietuses, sain aru, kui sügavale on juurdunud arusaam, et klassikalist muusikat viljeleva orkestri dresscode peab olema must. Niisiis, ka teistmoodi väljanägemine mõjus kuidagi värskendavalt ja vabameelselt ning rõhutas omakorda kontserdi helget ja rõõmsat meeleolu.

Nüüd ka kõlanud muusikast. Kavva oli võetud kaks teost: Antonio Vivaldi „Neli aastaaega“ Max Richteri töötluses ja Antonín Dvořáki „Serenaad“ keelpillidele op. 22. Kui aastaid tagasi avastasin Vivaldi kontsertide Max Richteri töötluse, lootsin seda väga kuulda ka elavas ettekandes. Pidin päris mitu aastat ootama, enne kui mu soov täitus. Aga nagu elus ikka: kus on, sinna tuleb juurde. Umbes pooleteise aasta jooksul on see teos kõlanud Tallinnas kolmel korral. Otsa tegid lahti Robert Traksmann ja Tallinna Kammerorkester, eelmise hooaja Eesti Kontserdi avakontserdil esitasid seda Norra viiuldaja Mari Samuelsen ja Sinfonietta Rīga ning nüüd siis Triin Ruubel ja Viimsi Sinfonietta. Üks teos, aga väga erinevad muljed. Traksmanni esitus on jäänud meelde kui mõistuspärane ja selge, kuid sellele lisas teatud müstilisust aastaaegade vaheldumisega muutunud saali valgustus. Samuelseni tõlgendus oli äärmiselt jõuline ja emotsionaalne.

Triin Ruubeli mängus oli nii selgust kui ka emotsionaalsust, kiired ja virtuoossed osad olid mängitud hea tehnilise üleoleku ja puhta intonatsiooniga. Ometigi usun, et mõne aja pärast on tema mäng võrreldes teiste kuuldud interpreetidega mällu sööbinud kuidagi õrnema ja pehmemana. Kiitma peab orkestri ja solisti koosmängu: selles teoses on dirigendi roll pigem meeleolu suunamises, keerulised rütmilised käigud ja katkestused tuleb aga mängijatel omavahel toimima saada. Siin esines küll mõningat ebakõla, aga see ei vähendanud mingilgi määral suurepärast üldmuljet. Kaunilt kõlas klavessiini (Reinut Tepp) peaaegu et soolo – sedavõrd oluline roll on pillil „Sügise“ teises osas –, mis tõi kuulaja korraks muidu nii tänapäevasest kõlamaailmast baroksesse, justkui meenutades, millest kogu teos on alguse saanud. Efektselt olid välja mängitud ka osade lõpud, kus äkilised crescendo’d katkesid kui noaga lõigatult.

Kontserdi teises pooles kõlanud Antonín Dvořáki „Serenaadi“ nimetab van Dijk intervjuus Keiu Virrole kõige populaarsemaks teoseks, mis on eales keelpilli­orkestrile kirjutatud. Ei oska seda väidet kommenteerida, sest vastav statistika puudub, aga kindlasti nõustun dirigendiga, et tegemist on nii erakordselt ilusa kui ka hea tuju muusikaga. Kuigi selle 1875. aastal loodud teose üldmeeleolu on hoogsalt romantiline ning tooni annavad kaunid laulvad meloodiad, on sekka põimitud ka mõtlikumat muusikat. Näiteks teine osa tempo di valse, kus kerglased valsikeerutused vahelduvad lausa traagiliste lõikudega, või pikkade igatsevate fraasidega neljas osa larghetto, mida võiks pidada Mahleri jäljenduseks, kuid seda ei luba loomisaasta. Viimane, viies osa toob meenutusena sisse eelmiste osade teemad, kuid kooda oma marulises tempos pühib igasuguse tõsiduse ja nii võib öelda, et vahepealsetest keerdkäikudest hoolimata on see kokkuvõttes tõesti hea tuju muusika. Selline teos sobis ideaalselt mängijatele ja dirigendile, kelle emotsionaalne laeng peegeldus nii interpreetide mängus kui ka nägudel.

Lisapala viis aga kuulajad hoopis teise maailma. Selleks oli valitud Valentõn Sõlvestrovi „Palve Ukraina eest“. See on nii südantsoojendav, et ajal, kui Ukraina sõda hakkab tasapisi uudistes järjest tahapoole vajuma (selleks pole kahjuks veel mitte mingisugust põhjust), tuletavad meie muusikud seda ikka meelde, olgu see siis Ukraina hümn ERSO kontsertide alguses, riigi lipuvärvides lint rahvusmeeskoori rinnas või siis – nagu selgi kontserdil – midagi ukraina muusikast kontserdikavas.

Latt on niisiis seatud kõrgele ja jääb vaid oodata, mida pakub orkester välja järgmisena. ERRile antud intervjuus räägib Xandi van Dijk pühapäevastest kohvi­hommikutest Haydniga ning laste- ja beebikontsertidest, lisaks midagi klassikalisemat Artiumi eri ruumides. Kuuleme-näeme.

* Keiu Virro, Viimsis uue orkestri loonud Xandi van Dijk: ma tean, et see on kohutav ajastus. – ERRi kultuuriportaal 27. IX 2024.