Heaks muusikuks hea pilliga

Marje Lohuaru: „Pillifond – kunagi see kindlasti tuleb!“

Tiina Mattisen

Juba aastakümneid on kõneldud, et meie interpretatsioonikunsti arendamiseks tuleb luua pillifond, sest väärtuslike instrumentide muretsemine pole muusikuile enamasti jõukohane. Siinsamas kõrval puudutab seda kitsaskohta ka Toomas Velmet: „Süsteemi juurde peab kindlasti kuuluma töökindel mehhanism, kuidas hankida meie riiki, panka, fondi esimesed tõeliselt kvaliteetsed instrumendid, sest ilma nendeta on keelpillimaailmas kõik tühi töö ja tuuletallamine.“ Kuna pillifondi loomine on jõudnud isegi valimislubadustesse ning tuli jutuks ka kultuurkapitali juubelikonverentsil, siis uuribki Sirp, kas asi on ideestaadiumist jõudnud ka praktiliste sammudeni.

Helikunsti sihtkapitali nõukogu esinaine Marje Lohuaru: Kultuurkapital on selle kitsaskohaga tegelnud juba mitu aastat. Kui näiteks Rootsis ei ole (riiklikku) pillifondide süsteemi, siis on meil suurepärane eeskuju Soome näol, kus keelpillide soetamise ja väljarentimise süsteem on väga hästi välja töötatud. Kuna oleme käinud koos meie pankade esindajate ja ärimeestega Soomes asja uurimas, siis lühidalt sealsest olukorrast. Soomes on palju väärtuslikke instrumente; võin arvuga eksida, aga vist 80 ringis. Need pillid on jaotatud kolme, võib-olla ka nelja institutsiooni vahel. Pohjola panga omanduses on paarkümmend pilli, oma pillifond on Kulttuurirahasto juures (nende põhikiri võimaldab seda erinevalt meie kultuurkapitali seadusest) ja ka maakondadel on oma pillikogud. Viimasel ajal on ka Sibeliuse akadeemia muretsenud mõned pillid. Samuti on fondipillide kasutus väga hästi korraldatud. Moodustatud on ekspertkomisjon, kes rendib pillid taotlejatele esialgu viieks aastaks (tasuta ja ajapikenduse võimalusega). Pilliostule lisandub ka kindlustus, mis on väga oluline, aga suhteliselt kallis ja tuleb kuuldavasti osaliselt katta siiski rentijal. Instrumendid on mõistagi pideva kontrolli all ja neid tuleb käia teatud aja järel pillimeistrile ette näitamas. Kõik see on olnud väga süsteemne tegevus ja mul jäi mulje, et Soomes ongi vajadus pillide järele rahuldatud.

Meie olukord erineb kardinaalselt. Siinne pillifond – kunagi see kindlasti tuleb! – peaks olema laiema kandepinnaga. Osa pille võiks olla vanad ja hinnalised (80 000 – 100 000 euroga saab päris korraliku viiuli), aga teise poole fondist võiksid moodustada tänapäeval valmistatud paremad pilli hinnaklassis 25 000 – 40 000 eurot. Nendega saaks toetada andekamaid õppureid, kes ise pilli osta ei suuda (praktika näitab, et pilliostu hinnalagi on u 7000 eurot). Olukorra teeb keerulisemaks see, et Eestis tegutsevad peamiselt Rootsi pangad, kes pillifondidega ei tegele ega näe selleks võimalust ka Eestis. Meie omakapitaliga pankadest oleme suhelnud LHVga, kes on küllaltki uus pank ja keskendunud (esialgu) põhitegevusele. Nii polegi kuigi reaalne, et pillifondi võtaks Eestis hallata mõni pank.

Oleme projekti esitlenud ka äriringkondadele, püüdes seda näidata kui head investeerimisvõimalust, ent raha pillide alla panemine äratab neis üsna suurt kahtlust. Isegi kui partneriks oleks usaldusväärne kultuurkapital (seda nii toetuste kui oskusteabega, nt ekspertkomisjoni moodustamisel). Niikaua kui vajalikku raha kuskilt ei paista, ei ole ka mõtet arutada, kelle juurde pillifond moodustada. Idee tutvustamisel on veel palju teha, samuti kaasnevate küsimuste lahendamisel (tulumaksuseaduse muutmine erakapitali huvi tõstmiseks, pillidele vajalike hoiutingimuste leidmine jms). Siiski olen märganud, et huvi teema vastu kasvab ja kuuldavasti on ka ärimehi, kes on mõne väärtusliku instrumendi endale juba soetanud. Nii et olukord on keeruline, ent mitte lootusetu!