Hingeteadvuse avarustes

Toivo Tulevi loomingu puhul äratab sügavat austust tema pidev loominguline otsingujanu, lahtilaskmine saavutatust ning avatus uuele, mis tahes kujul see end talle siis ka ei ilmutaks.

SAALE KAREDA

Toivo Tulevi autoriõhtu „And I Loved You Like a Branch Breaking Under the Snow“ kontserdisarjas „Heli ja keel. Mõtisklusi maailmavaadetest“ 26. XI Viimsi Artiumi kammersaalis. Iris Oja (laul), Janika Lentsius (flööt), Olga Voronova (viiul), Mari Targo (viiul), Laur Eensalu (vioola), Leho Karin (tšello), Regina Udod (kontrabass), Heigo Rosin (löökpillid), Tähe-Lee Liiv (klaver), dirigent Mihhail Gerts. Vestlusringis vahetasid mõtteid Toivo Tulev, Peeter Liiv ja Liisa Hirsch. Kavas Toivo Tulevi teosed, sh uudisteose „Beloved“ esiettekanne.

Heli- ja sõnakunsti ühendav kontserdi­sari „Heli ja keel“ Diana Liivi juhtimisel on jõudnud üheteistkümnenda hooajani. 26. novembril kõlas Viimsi Artiumi kammersaalis Toivo Tulevi loomingule pühendatud ja mõtisklusi maailmavaadetest sisaldav õhtu „And I Loved You Like a Branch Breaking Under the Snow“ ehk „Ja ma armastasin Sind nagu lume all murduv oks“.

Toivo Tulevi unikaalne sugestiivne helikeel kutsub kuulaja endaga rändama avaratele hingemaastikele ning sukelduma sügavikesse, mis asuvad nähtumusliku illusoorsuse taga. Tulev on oma žanrilt ja esteetiliselt paljutahulises loomingus nii vaimselt, psüühiliselt kui ka esitustehniliselt taluvusintensiivsuse, kontsentratsiooni ja suutlikkuse piiril esitajad proovile pannud. Eredaimalt on selles võtmes mällu sööbinud vokaal-instrumentaalsuurvormid „Lamentatsioonid“ 2014. aasta Eesti muusika päevadelt ja „Black Mirror“ 2016. aasta festivalilt „Afekt“, aga ka näiteks meeskooriteos „Aglow“ ehk „Hõõgvel“ 2012. aastast. Viimsi Artiumi autoriõhtul kõlasid kammerkoosseisudele Tulevi kolm viimaste aastate teost, mille sisekaemuslik intensiivsus on vaoshoitum, liikudes kontserdi nimiloos ja eriti uudisteoses „Beloved“ ehk „Armastatu“ hingelise haavatavuse piirialale. Tulevi loomingu puhul äratab sügavat austust tema pidev loominguline otsingujanu, lahtilaskmine saavutatust ning soov vastu võtta uut, mis tahes kujul see end talle siis ka ei ilmuta.

Toivo Tulev (keskel) koos muusikutega autoriõhtu proovis

   Erakogu

Vestlusringis Tulevi endise õpilase, helilooja Liisa Hirschi ning transpersonaalse psühholoogia mõtestaja Peeter Liiviga jäi kõlama Toivo Tulevi põhimõtteline sättumus küsimärgistada kõike, ka nende endi äsja väljendatud mõtteid: „Jutt on üksnes selle vari, mida me püüame muusikas väljendada …“ Kui Peeter Liiv püüdis muusikat käsitleda vaimse praktika aspektist, siis Tulevi loomingu puhul on see ilmselgelt liiga kitsas lähenemisnurk. Tulevi muusika puudutab ja kõnetab eksistentsi paljumõõtmelisust kõikehõlmavamalt. Peale vaimsuse on inimeseksolemise terviklikkuses ülioluline hingeline, hingestatuse mõõde – koos kõigi oma haavade, traumade ja ülenemistega. Katarsise loomine kui kunsti antiikajast meieni kandunud esmaülesanne – puhastada ja õilistada kunstilise elamuse kaudu hinge – on Tulevi muusika üks selgemaid tunnusjooni. Sealjuures ei ole transformatsioon autoriõhtul kuuldud teoste puhul mitte teosesse kätketud, vaid on loomisprotsessile eelnenud. Teos on Tulevile pigem peegel ning küsimus on selles, kas valmiv teos on piisavalt puhas peegel.

Kontsert algas nimilooga „And I Loved You Like a Branch Breaking Under the Snow“ ehk „Ja ma armastasin Sind nagu lume all murduv oks“ kamancheh’le (või tooni võrra madalamaks häälestatud viiulile), viiulile, vioolale, tšellole ja klaverile. Teos on loodud 2021. aastal ja selle esiettekanne kõlas Tulevi autorikontserdil „Nada“. Tulev kirjutas teose kõigepealt soolo-kamancheh’le ning see on mõjutatud pärsia ja kogu selle regiooni muusikast, millega helilooja tunneb tugevat sidet.

Kamancheh-mängijad on eelkõige improviseerivad muusikud ja teose soolo­partii on kantud sellest esteetikast. Liisa Hirsch tõi vestluses esile, et võõra piirkonna muusika intensiivse kuulamise käigus võtab helilooja oma alateadvusse vastu midagi, mille ta integreerib oma loomingusse. Seda võib sõnastada ka kui vastava muusikatraditsiooni koodide salvestamist ja nende edastamist läbi omaenda unikaalse muusikalise sõnavara, stiili ja tunnetuse. Algversioonile (kamancheh-mängijat ei ole siinkandis lihtne leida!) järgnes versioon solistile ja ansamblile, kusjuures kamancheh’ võib ansambliversioonis asendada toon alla häälestatud viiuliga. Nüüdses ettekandes esitas soolopartiid ümberhäälestatud viiulil veenvalt Mari Targo, pälvides mitte just lihtsa ülesande muljetavaldava teostuse eest vestlusringis ka helilooja tunnustuse. Kammerteose pealkiri pärineb ühest Iraani luuletaja Bijan Elahi (1945–2010) varajasest luuletusest.

Vestlusringis tõi Toivo Tulev esile, et see, mida kuuleme muusikas edasiviiva jõuna, on matemaatiliselt täpselt fikseeritud. Väga otseselt puudutab see teisena kõlanud ebahariliku pealkirjaga kolmeosalist lugu „White House, Blue Shutters – Blue House, White Shutters“ ehk „Valge maja, helesinised aknaluugid – helesinine maja, valged aknaluugid“, mis on loodud 2020. aastal kahele viiulile, vioolale, tšellole, kontrabassile, klaverile ja löökpillidele – see kujundas dünaamiliste kontrastide ja afektidega autoriõhtu aktiivsema keskosa. Vestluses nentis helilooja eneseirooniliselt, et ta käis just hiljuti Uus-Inglismaal (annotatsioonis on loo pealkiri tuletatud Uus-Inglismaa helesinistest, valgete luukidega ning valgetest helesiniste luukidega majadest) ning selliseid maju seal (enam?) ei olnud: „Ilmselt oli see mu soovmõtlemine.“

Küll aga on Uus-Inglismaa seotud Tulevit juba pikemat aega inspireerinud Henry David Thoreauga. Toivo Tulev kirjutab annotatsioonis muu hulgas: „Natuke on see seitsmele mängijale loodud lugu nagu yin ja yang, kus helesinisel on oma ning valgel oma helirida, mõlemas võrdselt kuus heli. Helikõrguslikku maailma organiseerivad ajaskaalal kolm arvu: üheksa, seitse ning viis.“ Seda lugedes ja muusikat kuulates meenus Leibnizi tsitaat: „Muusika on salajane matemaatiline harjutus hingele, kes ei ole teadlik sellest, et ta arvutab.“ See rikkaliku löökpilliarsenaliga, huvitavaid karaktereid ja kõlaliselt kaunist värvipaletti n-ö lahti maaliv teos oli ka 2020. aasta Eesti muusika päevade üks säravamaid esiettekandeid, toona Yxus Ensemble’i interpretatsioonis.

Muusika- ja vestlusõhtu lõppakordina toodi esiettekandele sel aastal komponeeritud „Beloved“ ehk „Armastatu“ keelpillikvintetile, klaverile, löökpillidele, pikoloflöödile ja metsosopranile. Teose tekstilise lähtekohana on kasutatud ridu Inayat Khani (1882–1927) tsüklist „Ragas“: „Iga pisar sinu armastusest, mu arm, ülendab mu hinge.“ Teos on kirjutatud sissepoole avarduva pingestatud mõtisklusena, kus muusikalise materjali haprus toob esile tekstis väljendatud sügava hingevalu ja selle sublimeerimise. Metsosoprani partii sulandub orgaaniliselt teose tervikkangasse ning mõjub intensiivselt just vaoshoitud muusikaliste žestide kaudu. Hinge­armastuse murtud olekust, mis annab ruumi kurbusele, avaneb inimlikule haavatavusele alistudes sügav ilu. Meenuvad Kahlil Gibrani read: „Teie valu on teie mõistmist ümbritseva koore katki­murdmise valu.“

Autoriõhtu avateose kujund „Ja ma armastasin Sind nagu lume all murdunud oks“ kõlas kokku uudisteose „Be­loved“ tekstiga, luues autoriõhtule hapra, hingeliselt heliseva raamistuse.